Radooni levikust, tõkestamisest ja mõõtmisest

Print Friendly, PDF & Email

Radoon on värvitu, lõhnatu ja maitsetu, õhust ligikaudu seitse korda raskem gaas, mis tekib vaheelemendina maakoores sisalduva uraani radioaktiivsel lagunemisel. Radooni sissehingamine suurendab kopsuvähki haigestumise riski.

Gaasilise oleku tõttu liigub radoon vabalt pinnases, võib jõuda atmosfääri ning tungida hoonetesse. Kuna atmosfääris radoon hajub, on välisõhus radoonisisaldus väga väike, maailmas keskmiselt ca 10 Bq/m³.

Siseruumidesse jõuab maapinnast pärinev radoon peamiselt põrandas või vundamendis olevate pragude kaudu. Kuna rõhk hoonetes on madalam kui väljas, siis soodustab see radooni liikumist hoonetesse.

Radooni sissehingamine on ohtlik tervisele

Kui elada pikka aega hoones, kus radoonisisaldus on suur, suureneb kopsuvähki haigestumise riski. Radoon on peale suitsetamise olulisim kopsuvähi põhjustaja. Hinnanguliselt 3–14 % kopsuvähijuhtumitest on põhjustatud radoonist.

Eriti ohtlik on radooni ja suitsu koosmõju. Ruumis suitsetamisel satub õhku palju nõeosakesi, mis on efektiivseteks radooni tütarisotoopide kandjateks. Suitsuse õhu sissehingamisel jääb seega kopsu limaskestadele pidama rohkem radooni tütarisotoope, mis põhjustavad täiendava kiirgusdoosi.

Siseõhu radoonisisalduse viitetasemed hoonetes ja töökohtades

Et inimeste tervist kaitsta, on õigusaktidega kehtestatud hoonete ja töökohtade siseõhu radoonisisalduse viitetasemed. Viitetase on õhu radoonisisalduse aasta keskväärtus. Kui radooni viitetase on kõrgem õigusaktidega kehtestatust, tuleks võtta meetmeid radoonist saadava kiirituse vähendamiseks.

Radooni mõõdetakse bekerellides õhu kuupmeetri kohta (Bq/m³). Aktiivsuskontsentratsioonil 1 Bq/m³ laguneb ühe sekundi jooksul õhu igas kuupmeetris keskmiselt üks radooniaatomi tuum. Mida rohkem lagunemisi sekundi jooksul toimub, seda rohkem aine kiirgab.

Standardis EVS 840:2017 “Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“ sätestatud nõuete kohaselt peaks radoonisisalduse viitetase hoonetes olema väiksem kui 200 Bq/m³.

Keskkonnaministri 30.07.2018 määrusega nr 28 kehtestatud õhu radoonisisalduse viitetase tööruumides on 300 Bq/m³. Ruumide siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus koolieelsetes lasteasutustes ja koolides peab olema väiksem kui 200 Bq/m³ (Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määrus nr 131 ja Vabariigi Valitsuse 30.05.2013 määrus nr 84).

Radoonisisaldus ruumide siseõhus

Mida rohkem on radooni majaaluse ja lähiümbruse pinnase õhus, seda suurem on siseõhu radoonisisaldus.

Peale maja asukoha sõltub radoonisisaldus ruumide siseõhus ka hoone tüübist ja elanike harjumustest. Eesti Kiirguskeskuse ja Rootsi Kiirguskaitse Instituudi uuringud on näidanud, et Eesti elumajade siseõhu radoonisisaldus jääb peamiselt vahemikku 20–1000 Bq/m³. Mõnel pool Põhja-Eesti klindivööndis võib radoonisisaldus ruumides olla ka üle 9000 Bq/m³. Majade siseõhu keskmine radoonisisaldus on nende uuringute põhjal 103 Bq/m³. Ühepereealmutes on radoonitase tavaliselt kõrgem kui kortermajades.

Radooniriskiga alad Eestis

Eesti standard EVS 840:2017 “Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes” jagab pinnased sõltuvalt pinnaseõhu radoonisisaldusest madala (<10 000 Bq/m3), normaalse (10 000–50 000 Bq/m3), kõrge 50 000–250 000 Bq/m3) ja ülikõrge (>250 000 Bq/m3) radooniriskiga aladeks. Piirkondades, kus radoonisisaldus pinnases on kõrge või ülikõrge tuleb võtta meetmeid radooni hoonesse sattumise vältimiseks.

Põhja-Eestis, kohati ka Kesk-Eestis ja Tartumaal on suuri alasid, kus pinnase radoonisisaldus ületab 50 000 Bq/m³ piiri mitmeid kordi. Põhja-Eesti klindil paljanduvad diktüoneemakilt ja oobolusliivakivi (fosforiit) on Harjumaa pinnase uraanisisalduse olulisemad allikad. Kõrge radoonitase Lõuna-Eesti pinnases on seotud graniidirikka moreeni levialaga.

Radoonist Tallinnas ja Harjumaal saab hea ülevaate Valter Peterselli ajakirjas Keskkonnatehnika ilmunud artiklitest Radoon Suur-Tallinna piirkonnas ja Harjumaa radooniriski kaart.

Radooniohtlikke alasid näeb ka Eesti Geoloogiakeskuse koostatud kaartidelt: Esialgne radooniriski levilate kaartHarjumaa radooniriski kaartTallinna radooniriski kaart ja kaardi seletuskiri ning Eesti pinnase ja radooniriski ja looduskiirguse atlas.

Siseõhu radoonisisalduse vähendamise meetmed

Hoonetes on võimalik radoonikontsentratsiooni vähendada. Uute hoonete ehitamisel tuleb arvesse võtta standardis EVS 840:2017 “Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“ toodud soovitusi. Pinnase normaalseks radoonisisaldueks loetakse kuni 50 000 Bq/m³. Sellest suurema radoonisisalduse korral võib radoonisisaldus suureneda ka hoonete siseõhus.

Suurt radoonisisaldust on hoonete ehitamisel võimalik vältida. Radoonisisaldust on võimalik alandada ka olemasolevas hoones. Radoonisisalduse vähendamise meetmetest (vundamenditagune radoonikogumisvöö, põrandaalune tuulutus) kirjutab Evelyn Pesur artiklis “Hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine” (ajakiri Keskkonnatehnika 5/2010). Radooniohutu elamu ventileerimiseks sobivaid lahendusi leiab ka 2004. aastal Kiirguskeskuse, Eesti Geoloogiakeskuse ja OÜ Jõgioja Ehitusfüüsika KB koostöös välja antud trükisest Raadoniohutu elamu.

Olemasolevas hoones on õhu radoonisisalduse alandamise kõige lihtsam ja odavam viis ruumide pidev tuulutamine ja puhastamine. Kasu võib olla ka sundventilatsioonist. Radoonisisaldust, eelkõige keldri- ja esimesel korrusel, võib vähendada ventilatsiooni võimsuse suurendamine. Samas tuleb arvestada, et liiga tugeva tõmbe korral võib saada soovitule vastupidise tulemuse ning radooni võib hakata hoone alt hoopis rohkem ruumi imbuma.

Hoone konstruktsioon mõjutab radooni taset siseruumides, kuid radooni võib esineda peaaegu igat tüüpi hoonetes. Kuna radoon pärineb peamiselt maapinnast, siis mitmekorruselistes elamutes on radooniprobleem tavaliselt palju väiksem kui madalates hoonetes.

Ruumiõhu radoonisisalduse mõõtmine

Uuringud ja kaardistamised annavad radooni leviku kohta üldise pildi, kuid selleks et teada saada, kui suur on radoonisisaldus konkreetses hoones, tuleb läbi viia mõõtmine. Kuna radoonisisaldus on hoonetes kõige suurem talvel, tuleks radoonitaset mõõta kütteperioodil. Talvel on uksed-aknad suletud ning ventileerimisel tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem maa-alust õhku. Hooneid ümbritsev külmunud maapind taksitab aga hoonest radooni väljapääsu.

Radoonisisaldust saab mõõta kas pika- või lühiajalise meetodiga. Täpsema pildi olukorrast annab pikaajaline mõõtmine (mõõteperiood vähemalt 2 kuud). Radoonitase muutub hoones iga päev, sest see sõltub ilmastikutingimustest. Lühiajalist mõõtmist kasutatakse eriotstarbel, näiteks sundventilatsiooni töörežiimi mõju uurimisel õhu radoonisisaldusele. Radooni mõõtmise meetodeid kirjeldatakse juhendis Radooni aktiivsuskontsentratsiooni mõõtmine.

Radoonisisalduse mõõtmine tasub läbi viia ka nendes piirkondades, mis ei ole määratletud kui kõrgendatud radooniriskiga alad.

Pärast radoonisisalduse vähendamise meetmete rakendamist tuleb läbi viia kordusmõõtmine. Alles siis saab olla kindel, et võetud meetmed olid tõhusad. Ka kordusmõõtmise puhul hoitakse detektoreid hoones vähemalt 2 kuud.

Lisaks on kirjeldatud erinevaid meetmeid erinevate radooniuuringute aruannetes ning trükises NB! RADOON.

Loe lisaks ajakirjas Keskkonatehnika ilmunud radooniteemalisi artiklid ja tutvu Eestis läbiviidud uuringutega

Keskkonnameedia

Foto: Scott Webb / Pexels

close