*EhitusPopulaarsemadRadoon

Kuidas ehitada radoonikindlat maja

Print Friendly, PDF & Email

Radoon on maa sees uraani lagunemisel tekkiv radioaktiivne gaas, mis tekitab pikaajalisel kokkupuutel hingamisteedega kopsuvähki ja muid tervisevaevusi. Paljud on kuulnud sõna radoon ning teavad ka selle kahjulikust mõjust tervisele. Vähesemad aga teavad, kuidas ennast selle eest kaitsta.

Kui läbi pinnase tõusev radoon hoonesse pääseb, võib selle sisaldus ruumiõhus lubatavast (200 Bq/m³) suurem olla ning gaasi sissepääsu tõkestamiseks tuleb rakendada ehituslikke tõkestusmeetmeid. Eestis paiknevad radooniohtlikud alad peamiselt põhjaranniku kandis, ent neid on mujalgi.

Hoone projekteerimisel radooniohtlikule alale peab mõtlema radooni sissepääsu tõkestamisele. Tihti tekib siis küsimus, mis materjale selleks kasutada ning kuhu nad panna. Üks radoonitõkestusmaterjale on kindlasti radoonikile. Müügil on seda mitmesugust: sarrustatud ja sarrustamata, ühe- ja mitmekihilist, odavat ja kallist. Milline neist valida ning mille poolest nad erinevad nn tavalisest ehituskilest?

Tavaline ehituskile on mõeldud betoonivalu alla betoonipiima kinnipidamiseks ning ka betooni nakkumise tõkestamiseks põrandasoojustusmaterjaliga. Selle kile paigaldamise suhtes erilisi nõudmisi pole, vaja on üksnes piisavat ülekatet. Et radoon kui gaas tikub igast pisemastki praost läbi tungima, peab radoonikile paigaldamisel olema väga hoolikas.

Radoonikile

Radoonikile valmistatakse madaltihedast polüetüleenist (LDPE), millesse segatakse gaasi-, auru- ja veekindlust, elastsust ning mehaanilist tugevust suurendavaid lisandeid. Mõni kile on mitmekihiline, mõni sarrustatud. Radoonikile valimisel tuleks lähtuda sellest, kuhu ta paigaldatakse, radoonikindlad on nad kõik. Sarrus gaasikindlust ei tõsta ega vähenda. Kas sarrust on koormustaluvuse suurendamiseks vaja või mitte, oleneb vundamendi tüübist ning sellest, kuhu radoonikile paigaldatakse.

Radoon. Kuidas ehitada radoonikindlat maja
Radoonikile paigaldamine ja kommunikatsiooniläbiviikude tihendamine . Foto: Radoonikeskus

Erilist tähelepanu on vaja pöörata töö kvaliteedile, sest kehvasti või valesti paigaldatud radoonikilest pole mingit kasu ning kogu materjali- ja tööjõukulu on mõttetu. Isegi korralikult kleebitud ja tihendatud tavaline ehituskile on rohkem väärt kui lohakalt või valesti paigaldatud radoonikile.

Radoon. Kuidas ehitada radoonikindlat maja
Radoonikile paigaldamine polüstürool-soojustuskihile, mis kaetakse ka pealt polüstüroolsoojustusega. Foto:Radoonikeskus

Radoonikile paigaldamisel ei tule üksnes hoolikalt vältida selle vigastamist, vaid mõelda ka sellele, millised vigastused võivad aja jooksul tekkida nt hoone vajumise, soojuspaisumise või -kahanemise tõttu. Kõige turvalisem on paigaldada kile põranda soojustuskihtide vahele, kus on ta on kõige paremini kaitstud. Kile laotamisel polüstürool-soojustusplaatidele ei ole karta liiva, kruusa ega tolmu sattumist kleeppindadele, nii nagu võib juhtuda paigaldamise korral mineraalsele tagasitäitepinnasele. Tähelepanu tuleb pöörata ka nurkade, läbiviikude ja radoonikilet läbivate tarindite (trepp, kamin, ahi, tugisambad) tihendamisele.

Kuna radooni tuleb maa seest üha juurde, peab andma sellele võimaluse radoonitõkke alt välja pääseda. Nõnda nagu juhitakse tõkestatud vett hüdroisolatsiooni tagant ära drenaaži abil, tuleb talitada ka radoonikindlaks muudetud vundamendi korral. Gaas juhitakse vundamendi alt ära omavahel torustikuga ühendatud radoonikaevude kaudu. Hästi töötab süsteem, kus gaasiärastussüsteem ühendatakse katusest välja ulatuva tuulutuspüstikuga, milles tekkiv tõmme soodustab gaasi ärajuhtimist.

Radoonitõkke ehitamisel on kindlasti vaja järgida paigaldamisjuhiseid ning kui vähegi võimalik, lasta see töö kavandada, teha ja järelkontrollida asjatundjail. Kogenud spetsialisti tõend hoone radoonikindluse kohta tõstab kindlasti maja kui kinnisvara väärtust. Fotod annavad ettekujutuse töödest, mida on vaja teha eramaja radoonikindlaks muutmiseks.

Artikli autor on MAIT SAAR, Radoonitõrjekeskus

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2013, lk 18–19

Fotod: Radoonikeskus