Mida on hea teada radoonist?

Print Friendly, PDF & Email

Radoon on teatavasti keemiliselt väheaktiivne väärisgaas, mis tekib maakoores sisalduva uraani radioaktiivse lagunemise tulemusena. Mitte küll otse uraanist, aga ühe vaheastmena pikemas lagunemisreas.

Radoon ei jää maapinda püsima, vaid tungib sealt välja, satub atmosfääri ja seguneb õhu muude koostisosadega. Seega on õhus, mida me iga päev hingame, alati ka mingi kogus radooni. Paraku on radoon ka ise radioaktiivne ning jätkab lagunemist, tekitades ioniseerivat alfakiirgust. Radooni poolestusaeg, s.o aeg, mille jooksul pool ainehulgast laguneb, on 3,82 ööpäeva. Kopsudes olevad radooniaatomid annavad lagunemise ajal sisemise kiiritusdoosi.

On teada, et üle maailma saab inimene radooniga umbes poole loodusliku kiirituse aastadoosist. Eestis on see protsent peamiselt Põhja-Eesti klindivööndi pinnase keskmisest suurema uraanisisalduse tõttu isegi suurem.

Pool kogu looduslikust kiirgusdoosist saadakse siseõhust

Välisõhus on radooni radioaktiivsuse kontsentratsioon väike – tavaliselt 5–20 bekrelli (radioaktiivsuse mõõtühik SI-süsteemis: 1 Bq = üks tuumalagunemine sekundis) kuupmeetris. Maja sees, eriti keldrita hoonete esimese korruse ruumides, võib õhu radoonisisaldus isegi sadu kordi suuremaks kujuneda, sõltuvalt pinnasest väljuva radooni hulgast ja ruumiõhu vahetuskiirusest. Välisõhu radoonist saadav aastadoosiosa on niivõrd väike, et praktiliselt pool kogu looduslikust kiirgusdoosist saadakse siseõhust. Siseruumiõhu radoonisisalduse alandamiseks on kaks võimalust: tõkestada radooni pääs majja või suurendada õhuvahetust. Viimane on Eestis aga vastuolus vajadusega ehitada hooned küttekulude vähendamiseks võimalikult soojapidavaks ja seetõttu õhutihedaks.

Kui vaadelda aastaajalisi muutusi, siis on radoonil talvel raskem külmunud pinnasest välja pääseda. Kuna köetava hoone alune pinnas ei külmu ning soojakao vältimiseks tuulutatakse ruume vähem, kujuneb siseruumide õhu radoonisisaldus talvel suuremaks kui suvel. Siseõhu radoonisisaldusest rääkides peetakse tavaliselt silmas aasta keskmist. Eesti standard EVS 840:2009 Radooniohutu hoone projekteerimine sätestab, et hoonete elu-, puhke- ja tööruumides peab õhu aasta keskmine radoonisisaldus olema väiksem kui 200 Bq/m³. Standard ütleb ka seda, et kuna reaalselt on mõõtmisi ebaotstarbekas läbi viia aasta läbi, peab ruumiõhu radoonisisaldus vähemalt kahe kuu kestel olema väiksem kui 200 Bq/m³ eeldusel, et mõõtmine toimub kütteperioodil.

Pangem tähele, et siseõhus olev radoon on kiirgusallikas. Nagu mistahes kiirgusallika korral, sõltub inimese saadav kiirgusdoos ajast, mille kestel inimene allika mõju all viibib. Seetõttu ei ole oluline õhu radoonisisaldus ruumides, kus inimene viibib vaid lühikest aega. Väärtus 200 Bq/m³ põhineb Rahvusvahelise Kiirguskaitsekomisjoni soovitusel, mille puhul on ruumis viibimise ajaks arvestatud 7 000 tundi aastas [1]. Võrdluseks: kui töönädala pikkus on 40 tundi ja aastas töötatakse 50 nädalat, koguneb töötundide arvuks vaid 2 000.

Siseruumiõhus olev radoon suurendab inimese kopsuvähki haigestumise riski

Maailma Terviseorganisatsiooni WHO andmetel [2] on epidemioloogilised uuringud näidanud, et siseruumiõhus olev radoon suurendab inimese kopsuvähki haigestumise riski, muud terviseriskid tõendamist ei ole leidnud. Hinnanguliselt põhjustab radoon 3–14 % kopsuvähijuhtumitest ning on suitsetamise järel tähtsuselt teisel kohal, kusjuures suitsetajate kopsuvähiriski suurendab radoon märksa rohkem kui mittesuitsetajatel.

Allolev tabel näitab, kui suur on suitsetaja ja eluaegse mittesuitsetaja risk surra seitsmekümne viiendaks eluaastaks kopsuvähki, olenevalt eluruumi õhu radoonisisaldusest:

radoon ruumide siseõhus
Suitsetaja ja eluaegse mittesuitsetaja risk surra seitsmekümne viiendaks eluaastaks kopsuvähki, olenevalt eluruumi õhu radoonisisaldusest:

Pangem tähele, et: olenemata õhu radoonisisaldusest on suitsetaja risk kopsuvähki surra paarkümmend korda suurem kui mittesuitsetaja oma; kopsuvähiriski suurenemine on täheldatav ka juba siis, kui õhus on 100 Bq/m³ radooni; riski suhteline suurenemine on mittesuitsetaja ja suitsetaja jaoks umbes ühesuurune. Statistikaameti surmapõhjuste andmebaasi [3] kohaselt sureb Eestis kopsuvähki keskmiselt 700 inimest aastas. WHO hinnangulisest vahemikust 3–14 % lähtudes võib hinnata, et 20–100 nendest haigestus radooni toimel. Võrdluseks väljavõte Statistikaameti 2012. aasta surmapõhjuste andmebaasist: sõidukiõnnetused – 89, kukkumine – 101, uppumine – 48, tuleõnnetused – 50, külmumine – 74, alkoholimürgistus – 143, enesetapp – 235, rünne – 63.

Viidatud allikad

  1. ICRP. 1994. Protection against radon-222 at home and at work. ICRP Publication 65.
  2. WHO. 2009. WHO handbook on indoor radon: http://whqlibdoc.who.int/publications/2009/9789241547673_ eng.pdf.
  3. Statistikaamet. Rahvastiku interaktiivne andmebaas RV56

Artikli autor on ALAR POLT, Keskkonnaameti kiirgusosakonna kiirgusseire büroo peaspetsialist

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 6/2013 lk 35

Foto: fotografierende from Pexels

close