Energiasäästlik maja ei ole mingi kosmoseteadus

Print Friendly, PDF & Email

Energiasäästlikus majas kulub tervisliku ja mugava sisekliima loomiseks tavalisest vähem energiat. Jutt on hoone summaarsest energiatarbest ruumide kütmiseks, tarbevee soojendamiseks, tehnosüsteemide tööshoidmiseks, ruumide valgustamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks.

Kavandatava uue ning ka oluliselt renoveeritava hoone oodatav energiatarve arvutatakse Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse nr 63 ,,Energiatõhususe miinimumnõuded“ arvutusmetoodikat kasutades. Arvutatud energiatõhususarv (ETA) sisaldab hoone summaarset energiatarbimist. Kõik energiakandjad korrutatakse läbi kaalumisteguritega, mis võtavad arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalikku primaarenergiakasutust ja CO2 -heidet. Kaugkütte kaalumistegur on näiteks 0,9 ja elektril 2,0. ETA põhjal jagatakse mitmesuguse kasutusotstarbega hooned energiaklassidesse: A on kõige energiasäästlikum ning G kõige rohkem energiat tarbiv hoone, s.o hoone, mille käituskulud on suurimad.

Eestis on kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuded, et vältida ülemäära energiat kulutavate hoonete ehitamist. Ehitusloa saamiseks tuleb tõendada hoone vastavust nendele nõuetele. Ometi ei tähenda nõuete täitmine veel seda, et maja on energiasäästlik. Aasta 2011 kevadeks peaks Energiasäästlike hoonete (nt eramu, korterelamu, koolimaja, büroohoone) kavandamiseks ja projekteerimiseks valmima Kliima- ja Energiaagentuuri (KENA) koostatav juhend, milles võetakse arvesse Vabariigi Valitsuse määruses nr 258 “Energiatõhususe miinimumnõuded” toodud metoodika ja lähteandmeid ning Eesti kliima eripära.

Energiasäästliku hoone kontseptsioon on põhimõtetelt lihtne – energiasäästlik maja peab olema õhutihe, selle ventilatsioonisüsteem soojustagastusega, välispiirete soojusjuhtivus väike ning välispiiretes peab vältima külmasildu. Arhitektuursete lahenduste abil tuleb maksimaalselt ära kasutada päikesesoojust, ent nõnda, et ruumitemperatuur suvel nii kõrgeks ei tõuseks, et on vaja aktiivset jahutussüsteemi. Silmas peab pidama ka tehnosüsteemide tõhusat elektrikasutust. Oluline on, et hoone energiatarbe vähendamine ei tuleks sisekliima kvaliteedi arvelt.

Euroopas on viimastel aastakümnetel välja töötatud mitmeid energiasäästlike hoonete kontseptsioone ja sertifitseerimissüsteeme (Minergie, 3- Liter Haus, FEBY Mini-energy house, null-energiamaja ning mitu passiivmajakontseptsiooni), üleeuroopalist juhendit ega sertifitseerimissüsteemi aga ei ole. Kuigi mitmed standardid on vaid soovituslikud, on hoone ehitajal neist suur abi.

Passiivmaja konseptsioon

Eestis on viimastel aastatel palju kõneainet tekitanud Saksamaal ja Austrias populaarse passiivmaja kontseptsioon, mis on välja töötatud Darmstadti passiivmajainstituudis (Passivhaus Institut). Selles instituudis koostatud staatilise energia arvutamise programmi PHPP 2007 tohib meil kasutada era- ja kortermajade, mitte aga ühiskondlike hoonete energiaarvutuste tegemiseks. Peale selle programmi on olemas ka sertifitseerimissüsteem, ent sertifikaadi saamiseks peab kasutama instituudi poolt heaks kiidetud tavalistest mõnevõrra kallimaid materjale ja tehnoseadmeid.

Passiivmajainstituudi juhendmaterjali järgi ehitatakse praegu Jõelähtmele elamumessi kontorit, millest saab pärast messi ühe pere kodu. KENA teeb ehituse käigust ka filmi, et juhtida tähelepanu probleemsetele ja olulistele aspektidele, mis tagavad nõutava tulemuse. Passiivmaja standardi kohaselt peab hoone vastama kolmele põhikriteeriumile:

  • netoenergiavajadus kütmiseks ≤ 15 kWh/m²;
  • õhutihedus n50 ≤ 0,6 h-1;
  • primaarenergiavajadus ≤ 120 kWh/m².

Loodetavasti ilmub peatselt meie oma energiasäästlike hoonete projekteerimise juhend, mis võtab arvesse Eesti kliimaolusid ja meil kehtivaid õigusakte. Huvi selliste hoonete vastu üha suureneb.

Artikli autor on MIKK MAIVEL, Kliima- ja Energiaagentuur

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 7/2010, lk 35

close