Hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine

Print Friendly, PDF & Email

Värvitust ja lõhnatust looduslikust gaasist radoonist ja selle ohtlikkusest on Keskkonnatehnikas ka varem kirjutatud [1-4]. Tegemist on maapinnas uraani lagunemisel tekkiva radioaktiivse gaasiga, mille sissehingamine suurendab oluliselt kopsuvähki haigestumise riski. Radooni peetakse suitsetamise järel teiseks kopsuvähi tekitajaks ja seda mitte üksnes Eestis, vaid ka Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides. Radoon on ohtlik eelkõige siseruumides, kuhu ta kipub rõhuvahe ja halva ehituskvaliteedi tõttu kogunema. Välisõhus radoon hajub. Eesti standardiga EVS 2009:840 on hoonete õhu radoonisisalduse normsisalduseks seatud 200 Bq/m³ (bekerelli kuupmeetris) ning pinnase normaalne radoonisisaldus on kuni 50 000 Bq/m³ . Kui pinnase radoonisisaldus on sellest suurem, võib sisaldus suureneda ka hoonete siseõhus. Suurt radoonisisaldust on hoonete ehitamisel võimalik edukalt vältida, samuti on võimalik alandada radoonitaset juba olemasolevas hoones. Selliseid töid on Eestis edukalt tehtud juba mitu aastat.

Siseõhu radoonisisalduse vähendamismeetmed

Uute hoonete ehitamisel tuleb arvesse võtta Eesti Vabariigi standardi EVS 840:2009 „Radooniohutu hoone projekteerimine“ soovitusi. Selle standardi kohaselt peavad hoone esimese korruse põrand ja vundament moodustama ühtse õhutiheda radoonitõkke. Radoonitõket läbivate tarindite ning torude ja juhtmete läbiviigud peavad olema õhutihedad ning tuleb ette näha meetmed (nt temperatuurikahanemisest tekkida võivate) pragude tekkimise vältimiseks radoonitõkkes. Tarindite radoonikindlaid lahendusi (lisaks eespool toodule ka alt ventileeritav betoonplaatpõrand või maapinnast kõrgemal asuva põrandaaluse tuulutus) soovitatakse kasutada juba normaalse radoonisisaldusega ehk 10 000–50 000 Bq/m³ radooni sisaldavale pinnasele ehitamisel.

Olemasolevas hoones on õhu radoonisisalduse alandamise kõige lihtsam ja odavam viis ruumide pidev tuulutamine ja puhastamine. Tubade tuulutamine viib radoonirikka õhu välja ning selle mõju on väiksem. Ruumide märgpuhastamine kõrvaldab tolmu, aerosoolide ja sigaretisuitsust tekkivate tahmakübemete külge kleepunud radooni lagunemisel tekkivad tütarisotoobid. Tuulutada ja puhastada tuleks ka ruume, kus tihti ei viibita (nt keldrit). Külma ilmaga ei ole aga tuulutamine alati võimalik ning kirjeldatud meetmetest ei ole piisavalt abi ka siis, kui ruumiõhu radoonisisaldus on suur. Siis on vaja rakendada radikaalsemaid meetmeid. Neist levinumad on sundventilatsioon, pragude sulgemine, põrandaaluse ventileerimine ning radoonirikka õhu kogumine radoonikogumiskaevu.

Soomes neljasadat majaomanikku hõlmanud küsitlus näitas, et kõige tõhusamalt alandavad siseõhu radoonisisaldust radoonikogumiskaev ning põrandaaluse radoonirikka õhu eemaldamine ventileerimisega. Nende meetodite tõhusus oli kuni 90 % ning õhu radoonisisaldust õnnestus viia alla 200 Bq/m³. Mõningast edu tõi ka hoone sundventilatsioon. Enamasti oli kasu ka loodusliku õhuvahetuse parandamisest, sundventilatsioonisüsteemi sissepuhke või väljatõmbe suurendamisest, keldri ventilatsiooni tõhustamisest ning radooni sissepääsuavade sulgemisest. Tuli aga ette ka seda, et siseõhu radoonisisaldus hoopis suurenes [5]. Seda võis põhjustada alarõhk ja sellest tingitud rõhuvahe suurenemine, mis soodustas radooni imbumist hoonealusest pinnasest ruumidesse. Seetõttu on radoonitõrje kavandamisel kasulik nõu pidada asjatundjaga, et valida hoone eripära arvestav lahendus.

Viimastel aastatel on Eestis hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamisega tõsiselt tegelema hakatud. Allpool tutvustatakse tõhusaks osutunud meetmeid.

Põrandaaluse tuulutus
hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine
Joonis 1. Põrandaaluse tuulutus [6]: 1 on radooni välisõhku juhtiv tuulutuspüstik, 2 põrandaalust radoonikogurit tuulutuspüstikuga ühendav toru, 3 radoonikogumiskaev – killustikuga täidetud kaevis, milles on plastist radoonikogur, 4 betoonpõrandasse kaevu rajamiseks lõigatud ava, 5 betoonpõrand, 6 vundament, 7 pinnas, 8 põranda-aluse täitepinnas (liiv). Märkus: olemasoleva hoone vundamendi ja täitepinnase alla killustikukihti panna ei saa. Paljudel ehitatud majadel katab killustikukiht kogu hoone alust, selline lahendus hõlbustab gaasi liikumist ning kaevu toime on tõhusam.

Põrandaaluse tuulutuse (joonis 1) põhimõte on juhtida radoon põranda alt välisõhku enne, kui ta hoonesse tungib. Selleks lõigatakse hoone ühes või enamas toas (või keldris) põrand lahti, kaevatakse täitepinnas välja ning asendatakse killustikuga. Killustiku sisse paigaldatakse plastist radoonikogur.

Mulgustatud külgedega kogurist viiakse toru läbi vundamendi tuulutuspüstikusse, mis lõpeb kas maapinna lähedal või katusel ning kaetakse kübaraga. Sundtuulutuse korral varustatakse tuulutuspüstik elektriventilaatoriga, mille tööd reguleerib täisautomaatse juhtimise korral ruumis olev radooniandur. Valmis hoonele on põrandaalust tuulutust keerukas ehitada.

Vaja on vundamendi ja kommunikatsioonide paiknemisjooniseid, tunda pinnase niiskusolusid ning teada, kui sügaval on põhjaveetase ja kui sügavalt pinnas talveti külmub. Enne tuulutussüsteemi ehitamist tuleb kindlasti pidada nõu asjatundjaga, kes teeb kindlaks, kui võimas peaks olema ventilaator, kui suurt või mitut radoonikogumiskaevu on vaja ning kuhu nad paigutada. Kui hoones on täielik põrandaküte, on põrandaaluse tuulutus välistatud [6].

Vundamenditagune radoonikogumisvöö
hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine
Joonis 2. Radoonikogumisvöö [6]: 1 on radooni välisõhku juhtiv tuulutuspüstik, 2 radoonikogumisvöös paiknev mulgustatud toru, 3 killustikuga täidetud vundamenditagune, 4 põrandaaluse täitepinnas (liiv), 5 betoonpõrand, 6 vundament, 7 pinnas. Märkus: joonis kujutab olukorda, kui killustikukiht on pandud vundamendi alla hoone ehitamise ajal. Olemasoleva hoone vundamendi alla killustikukihti panna ei saa.

Kui hoone põrandat lõhkuda ei saa, on võimalik talle rajada vundamenti ümbritsev radoonikogumisvöö, et gaas pääseks pinnasest välja kergemini kui läbi põranda tungides. Selleks kaevatakse vundamendi välimine külg lahti ning kaevik täidetakse killustikuga, millesse pannakse radooni koguv mulgustatud toru. Kui radooni tuleb pinnasest palju ning vundamendi ehitus võimaldab, puuritakse läbi vundamendi avad, mille kaudu ventileeritakse ka põrandaaluse tagasitäidet. Kogumisvööst juhitakse radoon tuulutuspüstikusse. Sundtuulutuse korral varustatakse tuulutuspüstik elektriventilaatoriga, nii nagu eespool kirjeldatud. Radoonikogumisvöö kavandamiseks on vaja teada põhjavee taset ning vundamendi niiskuskindlust ja soojustust. Takistuseks võivad osutuda haljastus ja maaalused kommunikatsioonid. Radoonikogumisvöö pikkus ja sügavus sõltuvad radooni väljatungimise intensiivsusest, vundamendi ehitusest ja pinnase iseloomust [6].

Kombineeritud lahendus

Mõnikord võib olla otstarbekas mõlemat kirjeldatud radoonikogumisviisi kombineerida (joonis 3).

hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine
Joonis 3. Põrandaaluse ja vundamenditaguse kombineeritud tuulutus [6]: 1 on tuulutuspüstik, 2 mulgustatud radoonikogumistoru, 3 põrandaalusest radoonikogumiskaevust algav ühendustoru vundamenditaguse kogumistoruga, 4 betoonpõrandasse lõigatud ava, 5 radoonikogumiskaev – killustikuga täidetud kaevis, milles on plastist radoonikogur, 6 põrandaaluse tagasitäide (liiv), 7 killustikuga täidetud vundamenditagune radoonikogumisvöö, 8 vundament, 9 pinnas, 10 betoonpõrand. Märkus: olemasoleva hoone vundamendi ja põrandaaluse täidise alla killustikukihti panna ei saa.
Näiteid teostatud lahendustest

Eramaja põranda alla rajati radoonikogumiskaev. Betoonpõrandasse lõigati ava, eemaldati ehituskile ja soojustuskiht, kaevati põrandaaluse täiteliiva auk ja täideti see killustikuga, millesse paigaldati plastist radoonikogur. Kaevust lähtuv tuulutustoru viidi läbi sokli ning ühendati elektriventilaatori ja tuulutuspüstikuga. Ettevõtmine osutus edukaks – kui enne seda mõõdeti siseõhu radoonisisalduseks 2400–2600 Bq/m3 ,siis pärast töö lõpetamist oli see 60–90 Bq/m³. Ühe lasteaia, mille siseõhus oli üle 600 Bq/m3 radooni, osalisel renoveerimisel rajati põrandaalune radoonikogumissüsteem.

hoonete siseõhu radoonisisalduse vähendamine
Foto 1. Põrandaalune radoonikogur ja radooni ära juhtivad torud enne killustikuga katmist

Selleks eemaldati vana põrand ning kõrvaldati põranda alla jäetud ehituspraht, mis asendati killustikuga ning millesse paigutati radoonikogurid (foto 1). Killustik kaeti geotekstiiliga ning tasandati liivaga. Liivakihi peale pandi soojustusmaterjal ning selle peale radoonitõkkekile, mille liitekohad tihendati mastiksiga. Pärast tööde lõppu tellitud pikaajalise õhu radoonisisalduse mõõtmise andmeil oli siseõhu radoonisisaldus langenud alla 100 Bq/m³.

radoon hoonete siseõhus
Foto 3. Kaeviku täitmine killustikuga
radoon hoonete siseõhus
Foto 2. Lahtikaevatud vundamenditagune
radoon hoonete siseõhus
Foto 4. Tuulutuspüstik

Radoonikogumisvöö rajamist eramajale, mille põranda alla ligi ei pääsenud, on näha fotodel 2, 3 ja 4 [6]. Vundamenditagune kaevati 3,5–4 m sügavuseni lahti ning kaevik (foto 2) täideti killustikuga (foto 3), millesse pandi maapinnal avaneva tuulutuspüstikuga (foto 4) ühendatud mulgustatud radoonikogumistoru. Mõõtmised näitasid, et enne töö alustamist oli siseõhu radoonisisaldus 1000– 1600 Bq/m³, pärast lõpetamist aga 60 kuni 110 Bq/m³.

Viidatud allikad:

  1. Pahapill. Radoonitasemest Eestimaa elamutes. Keskkonnatehnika 1, 2002.
  2. Petersell. Radoonist tulenev terviserisk. Keskkonnatehnika 3, 2003.
  3. Pesur. Radoon radooniohtlike alade lasteasutustes. Keskkonnatehnika 5, 2006.
  4. Pesur, V. Petersell. Harjumaa radooniriski kaart. Keskkonnatehnika 8, 2009.
  5. Arvela. Indoor radon sources, remediation and prevention in new construction. Third European IRPA Conference, 2010. Ettekanne.
  6. Radoon olemasolevates hoonetes. Teabevoldik, 2009. Keskkonnaministeeriumi tellimusel Radoonitõrjekeskus OÜ.

Artikli autor on Evelyn Pesur (Keskkonnaministeerium)

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 5/2010 lk 23–25

Foto: Engin Akyurt from Pexels

close