Harjumaa radooniriski kaart

Print Friendly, PDF & Email

Radoon on lõhnatu, värvitu ja maitsetu radioaktiivne gaas, mis tekib looduses vaheelemendina uraani lagunemisel stabiilseks pliiks. Radooni tuntuim isotoop on 3,82-päevase poolestusajaga radoon-222 (222Rn). Pinnasest, kivimitest või veest vabanenuna jõuab see gaas levida mitmete meetrite kaugusele ja koguneda hoonete siseruumidesse. Radooni ja selle tütarelementide poolest rikka õhu sissehingamise tagajärjel suureneb inimestel kopsuvähki haigestumise risk. Välisõhus on radoonitase üldiselt madal ja normaaltingimustes märgatavat ohtu inimese tervisele ei kujuta.

Radoonisisalduse mõõtmisel õhus kasutatakse mõõtühikut Bq/m³. Aktiivsuskontsentratsioonil 1 Bq/m³ laguneb ühe sekundi jooksul ühes kuupmeetris õhus üks radooniaatom [1]. Eesti Vabariigi standardi EVS 840:2009 „Radooniohutu hoone projekteerimine“ alusel ei tohi hoonete elu-, puhke- ja tööruumides aasta keskmine radoonisisaldus ületada 200 Bq/m³ ning piirkondades, kus radoonisisaldus pinnases on kõrge (radoonisisaldus on üle 50 000 Bq/m ehk üle 50 kBq/m³ ) või ülikõrge (üle 250 000 kBq/m³ ehk 250 kBq/m³ ) on ehitustegevus piiratud, sest sõltuvalt radoonitasemest tuleb võtta vajalikud meetmed radooni hoonesse sattumise vältimiseks [2].

Selleks et välja selgitada radooniprobleemi ulatus Eestis, koostati 2004. aastal Eesti esialgne radooniriski kaart. Selgus, et Põhja-Eestis, aga kohati ka Kesk-Eestis ja Tartumaal on suuri alasid, kus radoonisisaldus ületab 50 000 Bq/m³ piiri mitmeid kordi. Eriti murelikuks tegi eksperte asjaolu, et kõrge ja eriti kõrge radoonisisaldusega pinnas on laia levikuga ka Harjumaal Põhja-Eesti klindivööndis, kus viimastel aastatel on hoogustunud ehitustegevus ja kuhu on koondunud arvestatav osa Eesti elanikkonnast. Oli selge, et piirkonna elanikud, omavalitsused ja ehituseksperdid vajavad täpsemat infot, ja nii valmis Keskkonnaministeeriumi tellimusel 2008. aastal Harjumaa radooniriski kaart mõõtkavas 1:200 000, mille koostas Geoloogikeskus eesotsas juhtivgeoloog Valter Peterselliga.

Harjumaa radooniriski kaardi koostamise metoodika

Harjumaa radooniriski kaardi koostamiseks vajalike mõõtepunktide valikul tugineti Rootsi ja teiste Põhjamaade ning Eesti radooniriski kaardi koostamisel kasutatud metoodikale ning soovitustele. Samuti võeti arvesse eelnevate uuringute tulemusi (103 uuringupunkti) ja lepinguliste tööde tulemusi (106 uuringupunkti). Peale selle tehti Harjumaa radooniriski kaardi koostamiseks mõõtmised 124 uuringupunktis, kus radoonisisaldus määrati paralleelselt kahel meetodil − pinnaseõhus radooni otsemõõtmisel ja pinnases mõõdetud uraani (raadiumi) sisalduse järgi arvutamise teel.

Et võrrelda pinnase radoonisisaldust hoonete siseõhuga, võeti aluseks ka uuringu “Radoon majade siseõhus” 290 mõõtepunkti tulemused. Samuti valiti välitööde käigus täiendavalt 20 maja, kus tehti siseõhu radoonisisalduse mõõtmised.

Olulisemad tulemused

Harjumaa radooniriski kaart koos kahe detailsema kaardiga on toodud joonistel 1−3. Harjumaa pinnaseõhus varieerub radoonisisaldus väga suurtes piirides ning ulatub vastavalt kuni 520 kBq/m³ ja 465 kBq/m³. Harjumaa pinnase kõikide litotüüpide pinnaseõhus on radoonisisaldus sageli kõrge ja väga kõrge. Võrreldes vaatluspunktides mõõdetud radoonisisaldusi piiranguteta ehitustegevuseks lubatud normväärtusega (50 kBq/m³), näeme et:

  • 23,4% vaatluspunktidest ületas radoonisisaldus pinnaseõhus normväärtuse kuni 2 korda
  • 11,4% vaatluspunktidest 2 kuni 3 korda
  • 10,2% vaatluspunktidest 3 kuni 5 korda
  • 3,5% vaatluspunktidest enam kui 5 korda

Kokku ületab radoonisisaldus pinnaseõhus piiranguteta ehitustegevuseks lubatud normväärtuse 48,5% vaatluspunktides. Radooniriski seisukohalt moodustavad ohtlikuma litotüübi klindialused, klindi nõlvade ja vaheastangute ning ka orgude nõlvade liivad ja aleuriidid, harva kruusad, mis tavaliselt sisaldavad nähtavaid diktüoneemakilda ja oobolusfosforiidi tükikesi (klindi varikalde setteid). Madalama radoonisisaldusega eralduvad Läänemere staadiumite liivad, aleuriidid ja kruus [3].

Harjumaa radooniriski kaarti koostades selgitati välja ka pinnase üldise looduskiirguse tase ja mikroelementide sisaldus. Looduskiirguse tase määratakse pinnases esineva raadiumi (226Ra), tooriumi (232Th ) ja kaaliumi (40K) põhjustatud kiirguse summeerimisel. Harjumaa pinnase looduskiirgus on klindivööndis sageli kõrgendatud ja ületab kohati ehitusmaterjalides ja vahetult põrandaaluses pinnases lubatu. Kõrge looduskiirguse tasemega eralduvad sageli klindialused, klindi nõlvade ja vaheastangute setted, mis sisaldavad diktüoneemakilda ja fosforiidi purdu ja peenest ning on tavaliselt ka väga radooniohtlikud. On oluline jälgida, et sellist pinnast ei kasutataks majade ehitusmaterjalina ega majaaluseks täitepinnaseks, sest tavapärased radooni vähendamise meetmed, näiteks radoonikile, ei kaitse looduskiirguse eest [3].

Selgus veel, et diktüoneemakilda- ja fosforiidirikastes setetes on mõnede tervist kahjustavate elementide sisaldus kõrge ning ületab kümneid ja enam kordi maakoore keskmise. Peale uraani (U-Ra) on nende hulgas ohtlikud molübdeen (Mo) ja (As) ning kahtlemata ka fluor (F), kuid samuti vanaadium (V), plii (Pb) jt.

Majade siseõhu radoonisisalduste vastandamine pinnaseõhu radoonisisalduse andmetele näitab nendevahelist head korrelatsiooni. 22,5% majades ületas radoonisisaldus Eestis kehtestatud normväärtuse 200 Bq/m³. Täiendavad uuringud kinnitavad, et kui maja asub kõrge radooniriski piirkonnas ja radoonivastaseid meetmeid ei ole rakendatud, kujuneb ka maja siseõhus kõrge radoonisisaldus. Vanades puumajades on radoonioht madalam. Tõenäoline põhjus on hea looduslik ventilatsioon. Omapärased tulemused kujunesid Viimsi poolsaare põhjaosas, kus granitoidse liiva-kruusapinnase õhus varieerus radoonisisaldus 26−43 kBq/m³ piirides, kuid uuringupunktist ligi 200 m kaugusel asunud hoone ühe ruumi õhus oli see 478 Bq/m³. Toenäoline põhjus on majaaluse pinnase hea aeratsioon, kuid halb ventilatsioon hoones, aga ka mõõtepunktide asukohtade erinevus [3].

Kokkuvõtteks

Radoon on kopsuvähki haigestumise riski suurendaja ja seetõttu on Harjumaa radooniriski kaarti kahtlemata vaja kasutada alusmaterjalina hoonete ehitamiseks sobivate piirkondade väljavalimisel. Nagu kaardilt selgub, on radooniohtlik pinnas laia levikuga ka Harjumaal, nimelt ligi 50% uuringupunktides oli radoonisisaldus normaalsest kõrgem. Kaardi koostamiseks Geoloogiakeskuses tehtud uuringute käigus ei täpsustatud üksnes radooniohtlikke alasid, vaid määrati ka üldine looduskiirguse tase, mikroelementide sisaldus ning leiti seoseid radoonisisalduse esinemise vahel pinnases ja juba valmis hoones.

Kaarti saavad kasutada omavalitsused, et võtta vastu üld- ja detailplaneeringutega seotud otsuseid, samuti tuleks kaarti kasutada ehitusprojektidele nõuete esitamisel ja projektide kinnitamisel. Aladele, mis on kaardil tähistatud kui kõrge ja väga kõrge radoonisisaldusega, tuleb hooneid ehitades kindlasti arvesse võtta standardi EVS 840:2009 nõudeid ning lasteasutuste ehitamist sellistele aladele tuleks vältida. Soovitatav on enne hoone projekteerimist teha veel täpsustavad mõõtmised, et välja selgitada radoonisisaldus ja looduskiirguse tase konkreetses asukohas ning rakendada ohu minimeerimiseks vajalikud meetmed.

Nimetatud uuringud on mitu korda odavamad kui juba valmis hoones fikseeritud ohu likvideerimine. Elanikud saavad kaardi alusel hinnata vajadust viia läbi täpsustatud mõõtmised hoonete siseruumides ning teha otsuseid kinnisvara soetamise kohta kindlasse asukohta. Kui hoone, milles elatakse või mida kavatsetakse osta, jääb alale, kus pinnas on kõrge radoonisisaldusega, tuleks kindlasti lasta määrata hoone radoonisisaldus ning uurida, kas ja kuidas on hoone ehitamisel radooniprobleemi arvesse võetud. Keskkonnaministeerium kaardi tellijana leiab, et see võiks olla kättesaadav kõikide omavalitsuste kodulehtedelt. Ministeeriumi enda kodulehel on kaart olnud kättesaadav juba selle valmimisest alates.

Kasutatud kirjandus
  1. Pesur, E. 2006. Radoon radooniohtlike alade lasteasutustes. Tallinn, 92 lk.
  2. Radooniohutu hoone projekteerimine. 2009. Eesti Standard. EVS 840:2009.
  3. Petersell, V., Täht-Kok., K., Karimov.M. 2008. Harjumaa radooniriski kaart. Tallinn. Seletuskiri. 67 lk.

Artikli autorid on EVELYN PESUR (MSc) Keskkonnaministeerium, peaspetsialist ja VALTER PETERSELL Geoloogiakeskus, juhtivgeoloog

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 8/2009, lk 14–17

close