Eestis enim püütud kalades jääb saasteainete sisaldus lubatud piiridesse
Eesti Keskkonnauuringute Keskuse läbi viidud uuringu järgi jääb saasteainete sisaldus enim püütavates ja toiduks tarbitavates Läänemere kalades lubatud piiridesse. Vaatluse all olid töönduslikult püütavad liigid räim ja kilu ning rannakalanduse jaoks olulised lest, ahven, koha, lõhe ja jõesilm.
Enamikes uuritud liikides jäi saasteainete sisaldus lubatud piiridesse. Teistest erinesid looduslik lõhe ja jõesilm, kelle puhul tuvastati toiduohutuse piirnormide ületamisi. Kuna aga jõesilm ja looduslik lõhe on eestlaste toidulaual harvad külalised, on nendest kaladest tulenev risk elanikkonnale väike.
Keskkonnaminister Rene Koka sõnul peab riik jätkama tööd saasteainete keskkonda sattumise vähendamiseks, et looduslikku kala võiks ka tulevikus rahulikult toiduks tarbida. „Dioksiinide ja raskmetallide peamisteks allikateks olid varem suured tööstus- ja põletusprotsessid, mida tänaseks on oluliselt tõhustatud. Jätkuvalt on aga murekohaks jäätmete ebapiisav sortimine, prügi põletamine lõkkes ja kodumajapidamistes ning puudulik sademevee käitlemine, mille tõttu jõuab veekogudesse liiga palju saasteaineid,“ lausus keskkonnaminister.
Keskkonnauuringute Keskuse keskkonna- ja analüütilise keemia osakonna peaspetsialisti Marek Nurmiku sõnul oli kolmandikul uuritud looduslikel lõhedel ületatud dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCBde) sisalduse lubatud määr. Kaadmiumi piirväärtust ületas lausa 90% uuritud jõesilmudest, samas polnud kaadmiumi sisaldusega probleeme üheski teises uuritud kalaliigis.
Samas räime osas tasuks Nurmiku sõnul Eesti riigil taotleda Euroopa Komisjonilt erandit, et lubada kodumaisel turul turustada sortimata räime ehk suuremaid kui 17 cm pikkuseid räimi, sest nende dioksiinisisaldused ei ületa toiduohutusele kehtestatud piirnorme.
Uuringu tulemuste põhjal arvutatud toitumissoovitused
Uuringu tulemuste põhjal arvutatud toitumissoovituste kohaselt mõjutavad Läänemere kala söömissoovitusi kõige rohkem dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde kõrged sisaldused. Et dioksiinid ei põhjustaks terviseriske, võib looduslikku kilu või räime süüa vastavalt 40 kuni 60 g nädalas või väherasvastest kaladest tarbida ahvenat ja koha kuni 100 g või lesta kuni 52 g nädalas. Loodusliku lõhe ja jõesilmu puhul on need kogused veelgi väiksemad – vastavalt 20 ja 25 g nädalas.
Samas tuleb Nurmiku sõnul arvesse võtta, et 2018. aastal Euroopa Toiduohutuseameti poolt karmistatud toitumissoovitused on koostatud järgides põhimõtet, et need peavad kaitsema ka kõige tundlikumaid elanikkonna gruppe, lähtudes eelkõige rasedatest naistest, rinnaga toitvatest emadest ja lastest. Arvutuste aluseks on nö keskmine 70 kg kaaluv inimene.
„Seetõttu ei maksa kala söömist karta, seda enam, et võrreldes muu maailma ja Euroopa Liidu riikidega tarbitakse Eestis kala niigi toiduks suhteliselt vähe,“ märkis Nurmik.
Läänemere kalade toiduohutusalase uuringu “Saasteainete sisaldus Eestis töönduslikult püütavates Läänemere kalades” viis aastatel 2018-2020 läbi Eesti Keskkonnauuringute Keskus Keskkonnaministeeriumi tellimusel ja Euroopa Liidu Merendus- ja Kalandusfondi toel.
Allikas: Keskkonnaministeerium
Foto: energepic.com from Pexels
Vt ka ajakirjas Keskkonnatehnika ilmunud artikleid:
* Ott Roots, Veekeskkonna kaitse Eestis – ohtlikud ained (I osa) Keskkonnatehnika 3/2011 lk 12–17
* Ott Roots, Veekeskkonna kaitse Eestis – ohtlikud ained (II osa) Keskkonnatehnika 4/2011 lk 30–34
* Ott Roots, Veekeskkonna kaitse Eestis – ohtlikud ained (III osa) Keskkonnatehnika 1/2012 lk 17–18
