Vaid kolmandiku kaevude joogivesi vastab nõuetele

Print Friendly, PDF & Email

Keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud uuring hajaasustusega piirkondade kaevude kohta näitas, et vaid kolmandikus uuritud kaevudest vastas joogivesi kõigile kvaliteedikriteeriumitele. Töö käigus koguti andmeid 998 omaveevärgi ning 40 omapuhasti kohta. 998 kaevust 71% puhul oli probleemiks kas joogivee mikrobioloogiline saastatus (48% juhtudel) või liiga kõrge raua ja mangaani sisaldus (35% juhtudest).

Eestis saab eraveevärkidest vett ligikaudu 12% elanikkonnast ehk umbes 160 000 inimest (70 000 leibkonda), kelle kaevude üle riik ei teosta riiklikku järelevalvet. Uuringu eesmärk oli saada ülevaade hajaasustusega piirkondade kaevude ja joogiveesüsteemide seisukorra ja nendest võetava joogivee kvaliteedi kohta, et vajaduse korral suunata meetmeid – järelevalve, nõustamine, rahastamine – hajaasustuspiirkondade joogiveesüsteemide korrastamisele, et tagada kvaliteetne ja tervisele ohutu joogivesi.

Kaevude seisukord

Kaevude seisukorda hinnati salvkaevude ja puurkaevude osas eraldi. Töö käigus inventariseeriti ka 20 puurkaevu ja 20 salvkaevu Ida-Virumaal. Kaevude seisukorra hindamisel võeti eelkõige aluseks keskkonnaministri 09.07.2015 määrus nr 43, millega on kehtestatud nõuded salv- ja puurkaevudele.

Uuritud salvkaevudest vastas keskkonnaministri määruse nr 43 nõuetele vaid 20,9 % ning puurkaevudest 47,4 %. Veetöötlusseadmeid kasutati ligi pooltes (49 %) uuritud omaveevärkides. Omaveevärkide veepuhastusseadmete valikul etendab olulist rolli nende maksumus (mehaanilised filtrid on tunduvalt odavamad rauaärastusfiltritest) ja inimeste vähene teadlikkus nii vee kvaliteedist, veetöötlusseadmete funktsionaalsusest kui ka vajalikest hooldustoimingutest.

Uuritud omaveevärkidest vastas joogivesi kõigile sotsiaalministri määruses 61 (Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid) kehtestatud kvaliteedikriteeriumitele vaid 29 %, kusjuures olukord oli sarnane nii puurkaevudel kui salvkaevudel põhinevate omaveevärkide lõikes. Ülejäänud 71 % omaveevärkide puhul olid peamised probleemid joogivee mikrobioloogiline saastus, sh 48 % juhtudel tuvastati joogivees mikrobioloogiline saastus (peamiselt coli-laadsed bakterid) ning 35 % juhtudest oli mittevastavuse põhjuseks liiga kõrge raua või mangaani sisaldus.

Pestitsiidijääke leiti uuritud 69-st kaevust 13 juhul, pestitsiidide summana ületas lubatud piirväärtuse (0,5 µg/l) 2 puurkaevu (mõlemad Lääne-Virumaal) ja 1 salvkaevu (Tartumaal) vesi, üksikutest pestitsiididest ületas lubatud piirväärtust (0,1 µg/l) nelja puurkaevu ja kahe salvkaevu vesi. Leiti 8 pestitsiidi, neist 5 herbitsiidi ja 3 fungisiidi.

Üle 50 mg/l oli nitraatide sisaldus neljas kaevus – 3 salvkaevus (Ida-Virumaalt, Jõgevamaalt ja Põlvamaalt) ning ühes puurkaevus (Ida-Virumaalt). Ületusriskiga (nitraadi sisaldus üle 40 mg/l) kaevude arv uuringus oli 16. Statistiline analüüs ei võimaldanud leida seost nitraadireostuse (nitraatide sisaldus > 50 mg/l) ning põhjavee kaitstuse vahel. Samuti ei täheldatud nitraadireostuse osas seost kaevude paiknemise (nitraaditundlikul alal või sellest väljaspool) suhtes. Võttes arvesse aga ületusriski, selgus, et nitraaditundlikul alal on suurem võimalus kõrgema nitraadisisalduse leidmiseks. Seost nitraatide sisalduse ning kaevu tüübi (puur- või salvkaev) vahel ei olnud statistilise analüüsi abil võimalik tuvastada, küll aga tuvastati seos E.coli ning nitraatide sisalduste vahel, mis lubab oletada, et paljudel juhtudel pärineb nitraadireostus fekaalsetest allikatest.

Kaevuvee mikrobioloogiline saastatus

Mikrobioloogiline saastatus on sageli kombinatsioon mitmest erinevat tüüpi bakteritest. Väiksem tõenäosus mikrobioloogilise saastatuse leidumiseks on nendes omaveevärkides, mida kasutatakse aastaringselt, kus vesi on toodud majja ning kaevu ümbrus ja kaev ise on hooldatud – kaevurakked on parandatud, kaev on kaetud ning liigvesi ega võõrised ei satu kaevu. Salvkaevude joogivesi on puurkaevude omast suurem tõenäosusega mikrobioloogiliselt saastatud.

Joogivee mikrobioloogiliselt saastumises on oluline roll kaevu tehnilisel seisukorral. Kaevu ei tohi sattuda võõriseid. Veetöötlus aitab üldjuhul vähendada mikrobioloogilist saastatust, kuid kaevude ebapiisav hooldus (nt filtrite ummistumised) soodustab nii E.coli kui ka enterokokkide leidumist. Sagedamini leiti mikrobioloogilist saastatust omaveevärkides, kus joogivee kvaliteet varieerus aasta lõikes (nt halvenes kevadeti). See võib olla tingitud olukorrast, kus kevadine lumesula ning pinnavesi pääsevad kaevu.

Sageli tuleneb mikrobioloogiline saastatus inimese enda tegevusest – reoveepuhastit ei hooldata või tühjendatakse septikut perioodiliselt kas põllule või oma krundile. Joogivett reostavad mikrobioloogiliselt ka lekkivad reoveepuhastid.

Uuringust ilmes, et inimesed ei suuda sageli lõhna, maitse või värvuse järgi eristada mikrobioloogilist saastatust. 20 % tarbijatest ei olnud mikrobioloogiliselt saastunud veele mingeid kaebusi. Peamised kaebused olid seotud vee kareduse ning rauasisaldusega, 61 % juhtudest hinnati joogivesi maitsetuks, 78 % juhtudest lõhnatuks ning 81 % juhtudest ka värvusetuks.

Põlevkivitööstuse mõju joogivee kvaliteedile

Uuringu raames analüüsiti eraldi Ida-Virumaa üleujutatud kaevanduste piirkonnas Ordoviitsiumi Lasnamäe-Kunda veekihi puurkaevude põhjavett ning põlevkivitööstuse mõju joogivee kvaliteedile. Üleujutatud kaevanduste piirkonnas kaevandamisajal inimeste joogiveevarustuseks rajatud puurkaeve joogiveeallikana täna enamasti enam ei kasutata, sest inimesed saavad oma joogivee ühisveevärgist.

Üleujutatud kaevanduste piirkonnas ja kaevandusvee väljakiildumise alal on Lasnamäe-Kunda veekihis sulfaatide sisaldused kordades kõrgemad võrreldes kaevandamata alaga, kaevu rajamisaegsete sisaldustega on sulfaate keskmiselt ca 60 mg/l rohkem. Sotsiaalministri määruses nr 61 toodud piirväärtust ja keskkonnaministri määruses nr 48 toodud sulfaadi läviväärtust (250 mg/l) oli ületatud kokku kahes joogivee proovis (kahes puurkaevus Ida-Virumaal üle ujutatud kaevanduste aladel). Kuigi nii põhja- kui ka joogiveest leiti muid ohtlikke aineid (BTEX, fenoolid, naftasaadused), on nende esinemine pigem seostatav konkreetsete jääkreostusobjektidega (nt Kukruse põlenud aheraineladestu).

Uurimistöö tulemusena selgus, et hajaasustuspiirkondade joogiveevarustusse on vaja investeerida ca 259 miljonit eurot ja kanalisatsioonirajatistesse ca 63 miljonit eurot. Ühtekokku oleks seega vaja investeerida ca 322 miljonit eurot.

Keskkonnaminister Rene Koka sõnul peegeldavad uuringu tulemused, et omaveevärgi kaevuomanik peaks kriitiliselt hindama kogu kinnistu vee ning reovee käitlust. „Inimese enda tegevusest oleneb palju, et kaevuvee mikrobioloogilist saastumist vältida. Nõu on võimalik küsida Terviseametist ning abiks on ka vastvalminud elanikele suunatud juhendmaterjal – sealt leiab juhtnööre, mida teha kaevude ja joogivee nõuetekohasuse saavutamiseks ning terviseohutuse tagamiseks,“ lausus keskkonnaminister.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõuniku Liisi Armi sõnul on juba aastaid avatud Rahandusministeeriumi eestvedamisel hajaasustuse programm, millest toetatakse elamu heitvee nõuetekohase kanaliseerimissüsteemi rajamist ning majapidamises joogivee kättesaadavuse tagamist. Suure tõenäosusega jätkub programm ka 2021. aastal.

Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja – süsteemide uuringu viis läbi Eesti Keskkonnauuringute Keskus Keskkonnaministeeriumi tellimusel.

Vt uuringutulemuste esitlust siit

Keskkonnameedia

Foto: Lisa Fotios / Pexels






Uuringu tulemuste esitlust saab vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=bE41AKJSG3g&t=62s

Uuringuga saab tutvuda siit: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/uuringud-ja-aruanded

close