Keskkonnaministeeriumis valmis Mereprügi plaan

Keskkonnaministeeriumis sai valmis Mereprügi plaan, mille eesmärk on mereprügi tekke vähendamine. Mereprügi on maailmas kasvav probleem – igal aastal jõuab merre keskmiselt kümme miljonit tonni eri liiki prügi. Läänemere kõige prügistatum mereala on Soome laht. Mereprügi tekke ja leviku peamine põhjus on halb jäätmekäitlus maismaal.

Mereprügi plaani koostamisel analüüsiti praegust olukorda ning keskenduti kümnele peamisele prügiliigile, mida leidub merre suubuvate jõgede suudmetes ja mererannas. Tegevusplaanis on esitatud 100 meedet mereprügi tekke vältimiseks. Välja on toodud eeskätt need meetmed, mis on olulisemad prügi merre jõudmise takistamiseks, kaasates kõiki mereprügi tekkesse panustavaid valdkondi. Mereprügi plaani hakkavad eeskätt kasutama Keskkonnaministeerium ja selle valitsemisala asutused, kuid see on abiks ka poliitika kujundamisel üldisemalt. Samuti on Mereprügi plaan mõeldud avalikkuse informeerimiseks ning tegevuse suunamiseks.

Kõige problemaatilisem prügiliik meres on plast

Hinnanguliselt pärineb 80% merre sattunud prügist maismaalt. Seda eelkõige prügilatest, asulate kanalisatsioonist, sademeveest, tööstuslikest heidetest ning prügina rannast. Valdavaim (60–80%, mõnel pool kuni 95%) ja kõige problemaatilisem prügiliik meres on plast. Läänemere piirkonnas kujutavad endast suurt probleemi ka kalandustegevusest pärinevad hüljatud püügivahendid, mis moodustavad kuni 20% plastprügist. Kõige tavalisemad ühekordsed plastesemed mereprügis on sigaretifiltrid, joogipudelid ja nende korgid, vatipulgad, hügieenisidemed, kilekotid, krõpsude pakendid, kommipaberid, joogikõrred, õhupallid, toidupakendid, joogitopsid ja nende plastkaaned ning söögiriistad.

Merre sattunud plast sealt kuhugi ei kao, vaid laguneb keskkonnatingimuste mõjul mikro- ja nanoosakesteks, mis jäävad veekeskkonda ringlema. Plastiosakeste lagunemisega kaasneb mitmesuguste ohtlike ainete eraldumine, mis oma toksilise mõju poolest on ohtlikud mereelustikule.

Eestis algasid esimesed pilootprojektid meie mereala mikroplasti sisalduse uurimiseks 2016. a. Uuringud jätkuvad siiani. Uuritud on mikroprügi sisaldusi veesambas ja põhjasetetes ning välja on püütud selgitada suuremad reostusallikad (heitvesi, prügi sissekanne merre jõgedega või ka sademeveelaskmetest). Praegu on käimas uuringud mikroplasti bioloogiliste mõjude kohta, ehk kuidas alla neelatud prügi erinevaid organisme mõjutab. Makroprügi uuringutega, eelkõige rannaprügi seirega alustati 2014. a. Senised tulemused on näidanud, et kuigi Läänemeri on mereprügi suhtes kõige puhtam meri Euroopa Liidus (rannaprügi keskmine kogus 2015–2016.a andmetel oli Läänemeres 50 prügieset 100 m rannalõigu kohta vs EL keskmine 174 prügieset 100 m kohta), oleme veel kaugel „hea“ keskkonnaseisundi piirist (20 prügieset 100 m kohta). Eesti rannad on puhtuselt Euroopas 5. kohal, meil leiti 43 prügieset 100 m kohta ehk kaks korda rohkem kui „hea“ seisund nõuab.

Mõne hinnangu kohaselt on umbes 80% merekeskkonnas leiduvast prügist tekkinud maismaal toimuva tegevuse käigus. Mereprügi allikad ei piirdu ilmtingimata inimeste tegevusega rannikualadel. Isegi kui praht visatakse ära sisemaal, kannavad jõed ja tuul selle merre. Ülejäänud osa on pärit kalandusest, laevandusest, avamerel asuvatest rajatistest, nagu naftaplatvormid, ja kanalisatsioonisüsteemist.

Keskkonnaministeerium ootab huvirühmade ettepanekuid Mereprügi plaani täiendamiseks septembri lõpuni. Mereprügi plaani saad alla laadida siit.

Keskkonnameedia

Foto: Marta Ortigosa / Pexels