Tõhus ventilatsioon on COVID-19 leviku tõkestamisel võtmeteguriks

Print Friendly, PDF & Email

Kui kogu maailma halvanud COVID-19 esimese laine ajal oldi esialgu seisukohal, et tõhus kätepesu ja kahemeetrine vahemaa aitavad ülinakkavat viirust vältida, siis nüüdseks on teadlased jõudnud seisukohale, et neist vahenditest veelgi tõhusam on korralik siseruumide ventileerimine. 36 teadlast üle kogu maailma avaldasid septembris sellekohase artikli „How can airborne transmission of COVID-19 indoors be minimised?“ (Kuidas vähendada COVID-19 levimist siseruumides õhu kaudu). Artikkel ilmus väljaandes Environmental International. Eesti teadlasi esindas TalTechi ehitusteadlane, akadeemik Jarek Kurnitski.

COVID-19 levimine õhu kaudu

Kuna esimene koroonaviirus, 2002. aastal Hong-Kongis alguse saanud SARS-CoV-1, levis tõendatult õhu kaudu suurte vahemaade taha, tekkis teadlastel kevadist nn suurte piiskade teooriat kuuldes õigustatult küsimus, kas praegune SARS-COV-2 viirus (ehk COVID-19) õhu kaudu kahest meetrist kaugemale ei levi.

TalTechi liginullenergiahoonete uurimisrühma juhi, professor Jarek Kurnitski sõnul saadi mitmetest uuringutest teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et ka COVID-19 levib õhu kaudu aerosoolselt väga lihtsalt halvasti ventileeritud ruumides. Viirusekandjad on 0,5 mikromeetri kuni paarituhande mikromeetri suuruseid süljepiisad, mida inimene eritab kas rääkides, aevastades, köhides või ka lihtsalt hingates. Väikesed ja suured piisad käituvad erinevalt. Väikesed, alla 5 mikromeetri suurused piisad praktiliselt pindadele ei lange, vaid püsivad õhus ja liiguvad koos õhuvooludega kümnete meetrite kaugusele. Üle 100 mikromeetrised piisad kukuvad alla nagu kivid – need piisad ei jõua 1,5 meetrist kaugemale ka inimese köhimise korral. Inimese väljahingatavas õhus domineerivad peamiselt 1–10 mikromeetri suurused piisad.

Kuni selle kevadeni oldi meditsiinilises kirjanduses ja juhendites seisukohal, et üle 5 mikromeetri suurused piisad langevad kuni 2 meetri kaugusele maha (millest tehtigi järeldus, et nn 2 meetri reegel tagab täieliku turvalisuse). Nüüdseks on aga teadlased välja selgitanud, et tegemist oli eksiarvamusega. Aerosoolifüüsika näitab veenvalt, et tegelikkuses langevad 2 meetri kaugusele ainult üle 50 mikromeetri suurused piisad, väiksemad aga jäävad õhku hõljuma ja lenduvad kaugemale. Seega muutis sellise kümnekordse vea tunnistamine põhjalikult viirusosakeste leviku käsitust ning saadi aru, et arvuliselt kõige suurem kogus väljahingatavaid piiskasid kandub kaugele ning püsib õhus nakkusohtlikuna isegi kuni kolme tunni jooksul.

„Selle meditsiinilise dogma murdmisega andsid teadlased olulise signaali ka meie toimimist halvanud COVID-19 leviku tõkestamise meetmete kohta. Meetmed saavad ja peavad lähtuma teadaolevatest levikuteedest, mille tõttu on teadmine aerosoolide ehk õhus hõljuvate väikeste piiskade kaudu levivast tõvest oluline. Ehk teisisõnu, nakkuse võib saada kahel viisil – lähikontaktis, kus aerosoolide ja ka suuremate piiskade sisaldus on nakkuskandja vahetus läheduses väga kõrge või nakkuse võib saada ka nakkusekandjast kaugemal, kui viibitakse puuduliku ventilatsiooniga ruumides, kus aerosoolide sisaldus on kõrge. Nakkusliku doosi võib saada näiteks tunni aja jooksul nakkuskandjaga samas ruumis viibides,” märkis Kurnitski.

COVID-19 tõkestamiseks tuleks rakendada insenertehnilisi lahendusi

Akadeemik Kurnitski soovitusel tuleks rakendada aerosoolse leviku tõkestamiseks ennetusmeetmena insenertehnilisi lahendusi. Need on:
– ruumide ventileerimine piisava koguse välisõhuga (pole oluline kas välisõhk tuleb sissepuhketorustikust või aknast, oluline on õhu kogus),
– kui hoones ei ole toimivat ventilatsioonisüsteemi, siis ruumide siseõhu puhastamiseks peenosakesi filtrivate portatiivsete õhupuhastajate kasutamine,
– viiruse deaktiveerimine UV-C lainepikkuse ultraviolettkiirgusega. Seda kasutatakse näiteks teatud haiglalahendustes.

Eraldi probleemi moodustavad nn tagastusõhuga ventilatsioonisüsteemid, kus osa väljatõmbeõhku suunatakse uuesti sissepuhkesse ning sellega jäävad ringlema ka viirusosakesed. Sellistes süsteemides on vajalik välisõhu osakaalu suurendamine. Kui süsteeme ei saa täielikult lülitada ümber välisõhu peale, siis tuleb parandada väljatõmbeõhu filtrimist paigaldades selleks tõhusamad filtrid.

Vastavalt üldtunnustatud nakkuse haldamise klassifikatsioonile peetakse insenertehniliste lahenduste mõjukust suuremaks praegu enamkasutatud administratiivsetest meetmetest (asutuste sulgemine, ürituste ärajätmine jms). Personaalseid kaitsevahendeid, näiteks näomaske, peetakse viirusetõrjes tõhususe poolest viimasel kohal olevaks.

Professor Kurnitski uurimisteema sai hiljuti lisauurimiseks toetust ka ühe Eesti teadusagentuuri SARS-CoV-2 viirusega seonduvate probleemide erakorralise sihtgrandina.

Allikas: TalTech

Foto: Edward Jenner / Pexels

close