Täna on tehnikateadlase ja leiduri Johannes Hindi 105. sünniaastapäev

Print Friendly, PDF & Email

Johannes Hint sündis 20. septembril 1914. aastal Saaremaal Lümanda vallas Kuusnõmme külas Kopli talus. Pärast Lümanda algkooli jätkus koolitee Saaremaa Ühisgümnaasiumis Kuressaares ning 1933. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas. Ülikooli tehnikaosakond viidi üle Tallinnasse ning selle baasil moodustati Tallinna Tehnikainstituut (alates 1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool). Tehnikaülikooli lõpetas Johannes Hint 1941. aastal ehitusinseneri diplomiga.

Ülikooli lõpetamise ajaks oli Eesti juba okupeeritud ja ENSV moodustatud. Johannes Hint rakendati tööle Natsionaliseerimise Peakommitee ehitusettevõtete nõunikuna ja Tallinna Linnavalitsuse kommunaalmajanduse osakonna juhatajana. Sõja puhkedes juhtis ta Tallinna kaitserajatiste ehitamist. Kui Vene väed evakueeriti, jäi Johannes Hint Eestisse, vangistati 1941. aastal, oli Patarei vanglas ja hiljem Ellamaa vangilaagris. 1943. aastal põgenes ta vangilaagrist, varjas end 1944. aastani põranda all ja põgenes siis Soome, kus ta taas vangistati. Pärast sõja lõppu pääses ta vabaks ja tuli tagasi Eestisse.

1947. aastast algas Johannes Hindi tee ehitusmaterjalide tootjana ja loojana

Ta töötas Loksa tellisetehase peainsenerina, seejärel Silikaadis ja Kvartsis ning uute ehitusmaterjalide uurimisega tegelevas katsetehases. Katsed leida lubja ja liiva baasil odavat ja tugevat tsemendivaba ehituskivi viisid silikaltsiidi leiutamiseni ning avasid tee desintegraatortehnoloogia arendamisele.

Silikaltsiidi massiline tootmine algas 1954. aastal Tallinna Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeeriumi katsetehases. 1958. aastal lasti Männiku ehitusmaterjalide tehase juures käiku võimas silikaltsiiditsehh. Seejärel hakati silikaltsiiditehaseid ehitama igal pool Nõukogude Liidus ja ka välismaal – 1963. aastal Jaapanis ja 1964. aastal Itaalias.

Johannes Hint võitles silikaltsiidi uurimise ja arendamisega tegeleva teadusasutuse loomise eest. Pärast mitut ebaõnnestunud katset see 1961. aastal lõpuks õnnestus – loodi Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituut.

1962. aastal kaitses Johannes Hint edukalt doktorikraadi (väitekiri „Silikaltsiidi tootmise alused“) ning samal aastal sai ta monteeritavate silikaatbetoondetailide ja konstruktsioonide loomise ja ehituses rakendamise eest Nõukogude Liidu tolleaegse kõrgeima tunnustuse – Lenini preemia. Kuid vast loodud instituudil ja Johannes Hindil endal oli palju mõjukaid vaenlasi – olid ju suured Venemaa instituudid aastakümneid tegelnud sellesama tsemendivaba ehituskivi loomisega ning kulutanud tulutult miljoneid rublasid. Raske oli leppida sellega, et keegi tundmatu insener neist ette jõudis. 1966. aasta tõi suure tagasilöögi – Johannes Hint vabastati instituudi direktori asetäitja kohalt ning silikaltsiidi instituut nimetati ümber silikaatbetooni instituudiks.

1974. aastal lõi Johannes Hint uue uurimisasutuse – spetsiaalse konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator

Töö silikaltsiidi loomisel näitas kätte tee uue tehnoloogia –mehhanokeemia ja mehaanilise aktivatsiooni juurde. 1974. aastal lõi Johannes Hint uue uurimisasutuse – spetsiaalse konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator. Ettevõte alustas oma tööd ühes Tartu maantee keldris ja vagunelamus, kuid juba mõne aasta pärast kerkisid Leningradi maantee äärde uue teadusasutuse moodsad hooned. Ettevõte oli tolle aja kohta igas mõttes teenäitaja – kuulus oanikele-aktsionäridele ja oli täielikult isemajandav. Johannes Hindi fenomen seisnes teaduses saavutatu kohe praktikas rakendamises. See väljendus desintegraatortehnoloogia arengus levikus igasse majandusvaldkonda, kus oli vaja materjali jahvatada, purustada või segada. Desintegraator pakkus oma tarbijatele n.ö täispaketti – projekteerimisest seadmete ja tootmishoonete ehitamiseni ning nende käikurakendamiseni, ka nende hooldus- ja konsultatsiooniteenust.

Kui kaasati Urmas Altmeri ja AU-8, laienes Desintegraatori tegevus biotehnoloogia valdkonda ning suurenes töötajate arv. Huvi Johannes Hindi juhtimisel välja töötatud desintegraatortehnoloogia vastu viis koostööni Austria firmaga Simmering-Granz-Paucker ja sündis Nõukogude Liidu esimene ühisfirma Dessim.

1980. aastal sattus desintegraatortehnoloogia Nõukogude Liidu plaanikomitee tähelepanu orbiiti. 1981. aasta veebruaris andis plaanikomitee Desintegraatori tööle positiivse hinnangu ning kohustas oma määrusega välja töötama desintegraatortehnoloogia juurutamise laiahaardelise programmi NSV Liidus. See oli Johannes Hindi triumf, kuid samas tema lõpliku hävitamise algus.

Kohtuprotsess

1973. aastal oli Johannes Hint kirjutanud filosoofilise traktaadi „Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia“. Tema nõukogudevastane hoiak oli üldiselt teada, samuti suutmatus ja tahtmatus seda varjata. Samal ajal kui desintegraatortehnoloogia oli oma arengu kõrgpunktis, oli alanud poliitiliste ja majandussüüdistuste kogumine Johannes Hindi vastu. Ta vahistati 13. novembril 1981. Algas üheksa kuud kestnud uurimine, sellele järgnes kaheksa kuud kestnud kohtuprotsess. Võimud loobusid oma esialgsest kavatsusest esitada Johannes Hindi vastu poliitiline süüdistus. Selle asemel koguti materjale väidetavate majanduskuritegude kohta – neid oli kokku saja toimiku jagu.

Kohtuotsus kuulutati välja 22. detsembril 1983. aastal ja karistuseks määrati 15 aastat vangistust tugevdatud režiimiga laagris. See oli tol ajal juba vana mehe jaoks surmamõistev kohtuotsus. Karistust vähendati hiljem kümnele aastale. 5. septembril 1985. aastal suri Johannes Hint Patarei vanglas ja maeti Tallinna Matsakalmistu mändide alla oma abikaasa Helju Hindi kõrvale.

Nõukogude Liidu Ülemkohtu pleenum tühistas 25. aprillil 1989. aastal täielikult Eesti ENSV Ülemkohtu süüdimõistva otsuse ja tunnistas kõik süüdistused tühisteks.

Johannes Hint on 17 leiutise autor või kaasautor ning on 87 teadusliku artikli autor või kaasautor.

Artikli autor on Hannes Vask

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 5/2004 lk 18–19, Johannes Hindi 90. sünniaastapäeva puhul

Foto: Erakogu

close