Kasuktorud – vee- ja küttesüsteemide töökindel lahendus

Print Friendly, PDF & Email

Uute elurajoonide rajamisel ehitatakse maa-alused tarbe- ja kuumaveevõrgud kasuktorudest, s.o töötorust, soojusisolatsioonikihist ja polüetüleenümbristorust koosnevatest juba tehases soojusisoleeritud torudest.

Mida peaks kasuktorusid valides silmas pidama?

Kas töötoru on terasest või plastist, oleneb rõhust ja vee temperatuurist. Külma vee jaoks sobib PE-toru, mille soojustuskihi sees on külmumise eest kaitsev küttekaabel. Kaugküttevõrgu töötorud on terasest, ent selle tarbijapoolsetes osades, kus rõhk ja kuuma vee temperatuur on suhteliselt madalad, võivad nad olla plastist. Plast-kasuktorud on teras-kasuktorudest küll kallimad, ent neid on märksa lihtsam paigaldada. Kütteveetorudel on hapniku sissetungimist takistav kaitsekiht.

Terastoru paigaldamiseks on kindlasti vaja oskustöölist, plasttoruga võib majaühenduse tegija omal jõul hakkama saada.

Kui suur võib olla toru töörõhk ja kui kõrge vedeliku temperatuur, määrab valmistajatehas. Plasti tööiga sõltub temperatuuri ja rõhu koosmõjust.

Peale veevärgi ja kaugkütte saab kasuktorusid kasutada ka toiduainetööstuses, jahutuses ja kemikaalide torutranspordil. Kasutusvaldkonnad määrab torude tootja.

Olemas on nelja voolutoruga kasuktorud, mis võimaldavad vähendada soojuskadu kütte- ja soojaveevõrkudes. Tavaliselt on kaks neist kütte- ja kaks sooja vee jaoks (peale- ja tagasivoolutorud). Soe vesi peab ringlema, et vältida ülemäärast jahtumist, sette kogunemist torudesse ning halvendada bakterite arenemistingimusi. Seetõttu on tarbevee ringlustoru kütteveetorust kuni kaks läbimõõdujärku peenem, et soodustada isepuhastumist ka suure tarbimise korral. Mingil juhul ei tohi ringlustorusse (nt Ecoflex Quattro) lasta külma joogivett, vastasel korral joogivesi soojeneb. Peale selle, et leiget vett ei taha keegi juua, on 30–40 kraadini soojenenud vesi ideaalne keskkond joogivees leiduvate bakterite paljunemiseks.

Kasuktorustikes peab kasutama tüübikinnitusega liitmikke. Soojaveeliitmikud peavad vastama joogiveenõuetele, olema sisemise tugihülsiga ning, mis eriti tähtis, nende seinapaksus peab olema toruga ühesugune. Kõik Uponor Wirsbo liitmikud on joogiveele lubatud, kuid peab jälgima, et nad oleksid toruga ühte surveklassi. Külmaveeliitmikud võivad olla plastist ja sisemise tugihülsita, tavaliselt taluvad nad ka kõrget rõhku (16 baari).

Ehitaja jaoks on väga tähtis, et torustikke oleks mugav paigaldada. Terastorudest kergemad plast-kasuktorud on hermeetilised, seetõttu võib neid paigaldada vette, seinale, sügavale maasse või riputada õhku – valikut tehes on soovitatav pidada nõu tehase esindajaga. Torusid iseloomustavates tabelites näidatud soojakadu ei pruugi tõene olla ega eri tootjate tabelite andmed kokku langeda. Jälgima peab, milliseid lähteandmeid (nt rajamissügavus, pinnase soojusjuhtivus ja temperatuur) on tabelite koostamisel arvesse võetud.

Torusoojustust kirjeldatakse sageli materjali soojusjuhtivust iseloomustava lambda-arvuga. Mida väiksem λ, seda parem on (väidetavasti peaks olema) soojusisolatsioon. Kõige tähtsam on aga see, kas soojuskadu vastab normile. Iga valmistaja paneb töötorude ümber just nii palju isolatsiooni kui vaja, mitte rohkem.

Üldiselt on polüuretaansoojustusega e PUR-tooted jäigemad kui PEX-vahul põhinevad analoogid. Kuigi esimese kiht on hulga õhem, on teine kaks korda painduvam. PEX-isolatsioonist on voolutoru otsi liitmike ühendamiseks ka tunduvalt lihtsam puhastada. PUR-vaht on küll parem isolaator, ent selle suurim puudus on see, et ta soojustusvõime aja jooksul halveneb (väärisgaasi kontsentratsioon langeb difusiooni tõttu) ning soojuskadu seetõttu suureneb. Paari aasta pärast maksab kokkuhoid omanikule valusalt kätte, sest algul väiksema λ arvel soojustati õhemalt. PEX-vahu omadused ajaga ei muutu, sest üksteisest lahus olevates poorides on väärisgaasi asemel õhk. Soojuskadu jääb muutumatuks ka kolmekümne aasta pärast.

Kütteveetorudel joogiveesertifikaati ei ole ning soojaveetorudel puudub hapnikudifusioonitõke. Seetõttu ei tohi neid torusid omavahel vahetada.

Väga tähtis on valida toru õige läbimõõt ning vältida üledimensioonimist. Näiteks võib tuua põrandaküttega kortermaja, kus põrandas ringleva vee temperatuur oli 25–35 kraadi. Katlamajast elumajani oli maasse paigaldatud jäme toru, milles aeglaselt ringles 85-kraadine vesi. Segamissõlmes lisati vett tühises koguses. Nii juhtuski, et põhiosa soojuskaost toimus valesti valitud läbimõõdu ja liiga kõrge kütteveetemperatuuriga maa-aluses torustikus.

Kokkuvõttes on torumaterjali ja -soojustuse valikuvõimaluste mitmekesisus millekski ka hea. Teras ja plast ei ole kaugküttetorustikus omavahel konkureerivad materjalid. Kõrge temperatuuri ja rõhu ning suurte läbimõõdu korral pole terasele alternatiivi. Plast ei korrodeeru ega allu erosioonile. Tasub teada sedagi, et juhuslik külmumine ei riku plasttorustikku, vaid ainult metall-liitmikke. Terasest kasuktorud (mida tuntakse „eelisoleeritud torude“ nime all) on plast-kasuktorudest märksa odavamad, kuid jaotusvõrgus võivad ehitusmaksumus, loodushoid ja käituskulu pöörata kogumaksumuse plasti kasuks.

Artikli autor on REIN VIRU, Uponor Eesti OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2010, lk 12–13

close