TalTechi teadlaste uus osoonimismeetod puhastab vett antibiootikumijääkidest
Puhast joogivett peetakse üheks hinnalisemaks ja samas ohustatumaks loodusvaraks. Viimased uuringud on näidanud, et üha enam võib levinud ravimijääke leida juba ka pinnaveest, seega võivad need teoreetiliselt sattuda ka joogivette. TalTechi keskkonnateadlased otsivad mooduseid meie joogivee ohtlikest ravimijääkidest (antibiootikumijääkidest) puhastamiseks.
Taltechi keskkonnatehnoloogia teaduslabori vanemteadur Niina Dulova sõnul on erineva päritoluga ohtlike mikrosaasteainete eemaldamine veest tänapäeva keskkonnatehnoloogias siiani üks lahendamata probleem. Teaduslabori uurimisrühmal ilmus oktoobris eesotsas vanemteadur Niina Dulovaga väljaandes Environmental Research artikkel „Individual and simultaneous degradation of sulfamethoxazole and trimethoprim by ozone, ozone/hydrogen peroxide and ozone/persulfate processes: A comparative study”. Artiklis uuriti uute tõhusate veepuhastusmeetodite rakendamist kahe mikrosaasteaine: sulfametoksasooli ja trimetoprimi korral. Tegemist on antibiootikumidega, mida kasutatakse väga laialdaselt nii inimeste kui loomade kopsu- ja neeruhaiguste raviks.
Ravimijääkide eemaldamiseks peetakse tõhusaimaks süvaosküdatsiooni
Veest mikrosaasteainete eemaldamiseks peetakse tõhusaimaks süvaoksüdatsiooniprotsesse, mille tööpõhimõtteks on suure oksüdeerimisvõimega radikaalide kasutamine. Sellised tehnoloogiad kõrvaldavad veest bioloogiliselt raskesti lagunevaid aineid, neid peaaegu täielikult mineraliseerides. Süvaoksüdatsiooniprotsesse saab liigitada mitmeti, kuid peamiselt tehakse seda sõltuvalt allikast, mille mõjul genereeritakse vaba radikaal. Tavapäraselt on sellisteks oksüdeerijateks, mis selle radikaali moodustavad, vesinikperoksiid (HO2) ja osoon (O3). Viimastel aastatel on üha enam hakatud kasutama ka teisi alternatiivseid oksüdeerijaid, näiteks persulfaati (PS).
„Keskendusime oma uuringus nende oksüdeerijate – O3, O3/H2O2 ja O3/PS kombineeritud protsessidele. Neist viimane, O3/PS tehnoloogia, on radikaalidel põhinevate oksüdatsiooniprotsesside valdkonnas alles arenev perspektiivne suund. O3/PS protsessi efektiivsust antibiootikumijääkide (sulfametoksasooli, trimetoprimi ja sulfametoksasooli/trimetoprimi segu) lagundamisel vees pole seni uuritud ning meie saadud tulemused on paljutõotavad,“ kinnitas Dulova.
Niin Durlova sõnul praegune Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv sellistele antibiootikumijääkidele vees konkreetselt tähelepanu ei pööra. Seetõttu ei pea meie veepuhastusjaamad ka vajalikuks sellega tegeleda. Olukord on lähima viie aasta jooksul muutumas, sest Euroopa Liit liigub karmima vee poliitika raamdirektiivi kehtestamise suunas. See muudaks ühtlasi ka meie veepuhastusjaamadele esitatavaid nõudeid. Parim lahendus oleks sel puhul uue veepuhastustehnoloogia, ehk vaba radikaalipõhise protsessi kasutuselevõtt.
Praegu kasutatakse veepuhastusjaamades osooni valdavalt vee desinfitseerimiseks. Sellest ei piisa aga ohtlike ravimijääkide kõrvaldamiseks. Alles osooni kasutamine ka oksüdeerimiseks eemaldab veest antibiootikumijäägid.
„Kui küsida, miks on just selline antibiootikumijääkidega vesi inimesele ohtlik, on vastus väga konkreetne: taolise antibiootikumijääkidega saastatud veega kokkupuutel tekib bakteritel resistentsus nende antibiootikumide vastu. See omakorda aga raskendab selliste bakteritega kokku puutunud inimestel üha enam edaspidist antibiootikumiravi,“ lisas Durlova
Allikas: TalTech
Fotol on TalTechi keskkonnatehnoloogia teaduslabori teadlased. Foto: TalTech
