Kui lähedal on üleilmne veekriis?

Print Friendly, PDF & Email

Üht ajaloost tuntud lauset parafraseerides võib öelda, et maailmas käib ringi veekriisi tont, haarates oma embusse üha uusi Põhja-Aafrika riike. Ka Jordaanias ja paljudes muudeski lõunapoolsetes riikides on maapind kuivusest ja kuumusest lõhenenud, Surnumeri on kokku kuivanud, 80–90 % Hiina ja India jõgedest on bakterioloogiliselt saastatud, 90 % olmereoveest puhastatakse halvasti või üldse mitte, 1,1 miljardil (!) inimesel puudub igapäevane puhas vesi. Iga 15 sekundi järel sureb maailmas üks laps joogiveepuudusse, aastaks 2020 arvatakse sellesse surevat ligi 76 miljonit inimest (peamiselt lapsi).

Need, kes joovad vaid saastatud vett, kannatavad raskesti paranevate paisete ja seedeorganihaiguste käes. Kindlalt ei saa end tunda ka Kesk-Euroopa riigid, sest nende peamine joogiveeallikas – Alpi liustikud – on hakanud märgatavalt sulama. Need vapustavad andmed tegid UNESCO kõrgemad ametnikud teatavaks 1.–5. detsembrini 2008 California Ülikoolis, Irvine’is (UCI) toimunud rahvusvahelisel veekonverentsil, kus oli ligi 300 osalejat 52 riigist. Eesti veemured tunduvad konverentsil nähtu ja kogetu kõrval lausa tühised.

Elus on vesi kõige muu võti, õieti elu ise

Sellist nime kandis konverentsi delegaatidele näidatud film „Water is the key“ veepuuduse all kannatavast Lääne-Aafrikast (Nigeeriast). Meelde sööbisid kaadrid lastest, kes koolis käimise asemel pidid iga päev 3–5 km kauguselt pere jaoks 25–30 l vett koju tooma ning sageli peale veekanistri ka nooremat õde või venda seljas kandma.

Ometi oli mõne näol näha siirast lapsenaeratust, mõni oli seevastu aga väga kurb ja kurnatud. UNESCO konverentsil sai kõigile selgeks, et kui kiiresti midagi radikaalset ette ei võeta, ootab eeskätt arengumaid peale energia- ja toidukriisi ka veekriis. See on palju hullem kui energiakriis, sest naftat saab asendada, vett mitte. Ismail Serageldin, kes oli 1999. aastal Maailmapanga juht, on öelnud: „The next wars in the next century will be for water.“ Kui täpne olla, siis selliseid sõdu on juba olnud, nt Iisraeli ja Jordaania konflikt Jordani jõe vee pärast. Et vältida vee pärast peetavaid sõdu, on UNESCO kuulutanud vee oma prioriteediks ning koostanud programmi „Water for peace“.

Konverentsi asukohta ei valitud juhuslikult. Peamiselt sellepärast, et veekriis ähvardab ka USA edelaosa – eriti California osariigi lõunaosa, ja vaatamata sellele, et USA-s kulutatakse keskmiselt 15 korda rohkem vett päevas kui arengumaades. Arvestades ähvardavat ohtu on Orange County teinud suuri jõupingutusi, et olmereovett korralikult puhastada ja kasutada põllumajanduskultuuride niisutamiseks – 2020. aastaks tahetakse korduskasutada vähemalt 30 % puhastatud reoveest. Suuremat osa (70 %) Orange County 2,3 miljoni inimese veevajadusest kaetakse põhjaveega.

On koostatud projekt igal aastal välja pumbatava põhjavee asendamiseks Santa Ana jõe puhastatud vee ja korduskasutusveega. Konverentsi pidamist California osariigis võis soodustada ka see, et seal pööratakse kuberner Arnold Schwarzeneggeri juhtimisel suurt tähelepanu keskkonnakaitsele, sealhulgas kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamisele. Lähim ülesanne on viia gaasiheide 2010. aastaks 2000. aasta tasemele.

Konverentsi eesmärk oli tuua ühise laua taha maailma juhtivad veespetsialistid, teadlased, insenerid, poliitikud ja juristid

California ülikooli poolt juhtis konverentsi korralduskomiteed veeuurimiskeskuse juhataja prof Bill Cooper ja teaduskomiteed sama ülikooli professor Jean Fried. Konverents kulges UNESCO veeprobleemidega tegelevate kõrgete ametnike aktiivsel osavõtul ja koordineerimisel. Balti riikidest olid esindatud Läti (Dr. Daina Kalnina Riia Tehnikaülikoolist) ja Eesti selle artikli autori isikus. Põhjamaadest osalejaid polnud. Venemaad esindas prof Igor Zekster Venemaa veeprobleemide instituudist.

Arvestades seda, et põhiosa (97 %) maailma joogiveest tuleb maapõuest, pöörati eriti suurt tähelepanu põhjaveevarude kaitsele, nende säästvale kasutamisele ning põhjavee kvaliteedi parendamise ajakohasele tehnoloogiale. Konverentsi eesmärk oli tuua ühise laua taha maailma juhtivad veespetsialistid, teadlased, insenerid, poliitikud ja juristid, et vahetada koostöökogemusi nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil ja tutvustada uuenduslikke tehnoloogiaid. Konverentsi peaeesmärk oli aga ette valmistada 2009. aasta märtsis Istanbulis toimuvat suurt ülemaailmset veefoorumit. Konverentsi töö kulges viies paralleelses sektsioonis ning tulemused võeti kokku kaks korda päevas peetavatel plenaaristungitel. Tööpäevad kujunesid seetõttu 11–12 tunni pikkuseks.

Terav veekriis ja üleujutused võivad olla tingitud temperatuuri tõusust

Selle üle, kas kliima soojeneb või jaheneb, võib diskuteerida. Ometi domineerisid esinejate ettekannetes kohapealsete olukordade kirjeldused, milles ühemõtteliselt süüdistati temperatuuri tõusu. Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli (IPCC) prognoosi kohaselt võib Maa keskmine temperatuur aastaks 2100 tõusta 1,8–4,0 °C võrra. Selle tagajärjel võib veeringe muutuda, põhjustades mõnes piirkonnas teravat veepuudust ja mujal üleujutusi. Põhja-Aafrikas, Saharas, Jordaanias jm selle piirkonna maades on veepuudus juba praegu väga suur.

Jättes kõrvale veemajanduse korraldust, õigusakte, tervishoidu ja täiendusõpet käsitlevad ettekanded (kõikides sektsioonides polnud mul võimalik osaleda), võiks tehnoloogiaosast esile tõsta järgmisi probleeme: Nigeeriast on saanud lääneriikide elektroonikaromu prügila ning see on põhjustanud suuri raskmetalli- ning nitriti- ja nitraadikontsentratsioone Nigeri jõe deltas; Kanada järvede vee temperatuur on tõusnud ja hapnikusisaldus vähenenud, külmaveekalade arvukus on langenud ning sinivetikad vohavad; mitmel maal (Argentinas, Inglismaal, USA-s, Bangladeshis, Tšiilis, Ghanas, Hiinas, Indias, Taiwanil, Vietnamis) on põhjavesi saastunud arseeniga, mis satub põhjavette peamiselt keerukate biogeokeemiliste protsesside tulemusena maapinnalähedastes kihtides.

Mitmes ettekandes käsitleti veekvaliteedi parendamise ajakohaseid tehnoloogiaid: süvaoksüdatsiooniprotsesside (AOPs) ja elektronkiirguse kasutamist vees leiduvate ravimite, pestitsiidide, endokriinsete preparaatide ja mürkkemikaalide lagundamisel, tehnoloogiavee magestamist membraantehnoloogia ning põhjavee kvaliteedi parendamist tseoliitide ja adsorbentide abil. Viimasel teemal esines Eesti näidetele tuginedes ka selle artikli autor.

Membraanprotsesside võidukäik veetehnoloogias jätkub

Omaette huvitava valdkonna moodustasid membraanprotsessid merevee magestamiseks pöördosmoosi abil, et toota joogivett. Võib öelda, et membraanprotsesside võidukäik veetehnoloogias jätkub. Tutvustati firma Water Standard laeva H2 Ocean Cristina, mis jääb suvalises kohas kalda lähedal ankrusse, võtab merevett, juhib selle läbi eelpuhastus- ja pöördosmoosiseadme ning pumpab siis kaldal olevasse magestatud vee hoidlasse. Magestamisjõudlus võib olla kuni 200 000 m³/d.

Aastatel 2005 ja 2008 lasti käiku maailma suurimad maismaal paiknevad magestamisseadmed Iisraelis Ashqelonis ja Haderas (kummagi tootlikkus on 326 000 m³/d). Üha rohkem kasutatakse magestamisseadmete varustamiseks tuule- ja päikeseenergiat. Konverentsi viimasel päeval võeti vastu Irvine’i deklaratsioon (sellele on eelnenud Alicante ja Thessaloniki deklaratsioonid) – pöördumine riikide valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide poole, milles jäi kõlama üleskutse tegutseda kõikidel tasanditel ja kohe.

Lõpuks mõni sõna selle konverentsi peamisest organisaatorist ja veeteema innukast propageerijast professor Bill Cooperist, kes on vee säästva kasutamise ja puhta vee kaitse teema viinud lausa eelkooliealiste laste ja nende vanemateni. Konverentsil osalejad said ühel õhtul uurimisinstituudis Ocean Institute jälgida lastevõistluse võitjate autasustamist. Lapsed olid uurinud vett, seda analüüsinud või midagi vee kohta kirjutanud. Kõige väiksem särasilmne tüdrukutirts oli vaid kuueaastane. Prof Bill Cooperi suurepärase töö tulemusena õpivad lapsed maast-madalast hoidma ja kaitsma kõige kallimat loodusvara – puhast vett. Ja loomulikult pole professoril vaja endale tudengikandidaate otsida. Erakordselt energiline ja südamlik prof Bill Cooper on loonud maineka veeprobleemidega tegeleva rahvusvahelise uurimisgrupi.

Oliiviõli tootmise reovee puhastustehnoloogia

Konverentsi viimasel päeval toimus soovijatele kitsamas ringis seminar oliiviõli tootmise reovee puhastustehnoloogiast. See reovesi on äärmiselt kange ning fenoolide sisalduse tõttu ka toksiline. Ettekandjaid oli kolmelt maalt – Türgist, Egiptusest ja Süüriast. Vabas mõttevahetuses (ajurünnakul) jõuti ühisele seisukohale, et ainus praktikas rakendatav ja majanduslikult tasuv tehnoloogia on kombineeritud protsess: süvaoksüdatsioon (AOP) + anaeroobne biopuhastus. AOP täpne valik (nt O3/H2 O2 , H2 O2/UV, O3/US, elektronkiirgus) tuleb kindlaks teha pilootkatsetega. Seminar lõppes osalejate pildistamise ja ühiseinega.

UNESCO veekonverents andis allakirjutanule võimaluse tutvuda California ülikooli ja selle Irvine´i veeuurimiskeskusega. Lähen sinna kolmeks kuuks (märtsist maini 2009) tagasi, et lähemalt tundma õppida radikaalsete reaktsioonide kineetikat ja osaleda ühes vee osoonimise projektis. Heameelt tegi prof Bill Cooperi ettepanek pidada üliõpilastele loenguid meie uurimistöö tulemustest süvaoksüdatsiooniprotsesside valdkonnas. Konverentsi teine konkreetne väljund oli koostöösidemete tekkimine TTÜ, Riia TÜ ja UCI vahel.

Ja lõpuks vastus selle loo pealkirjas esitatud küsimusele. Üleilmse veekriisi tunnused on kindlasti olemas, veekriis võib olla meie kõigi lähedal ning hõlmab üha uusi riike. Jääb vaid loota, et Eesti suudab oma pinna- ja põhjaveevarusid hoolega kaitstes ja hoides sellest kriisist pääseda.

Artikli autor on professor REIN MUNTER, TTÜ keemiatehnika instituut

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 1/2009 lk 8–10

Foto: Veekriis. MrGauravBhosle / Wikimedia Commons CC-BY-SA-4.0

close