Kirju kärn ja Laksu punane
*GeoloogiaArtiklite arhiiv

Kirju kärn ja Laksu punane (kihid 35 ja 34) Lasnamäe ehituspaestus

Print Friendly, PDF & Email

Jätkame Keskkonnatehnika eelmises numbris (1/2011, lk 40–41) alustatud kivi sisse vaatamist kiht-kihiliste paevaatlustena, tõstes esile Lasnamäe ehituspaestu keskmise osa kahe – Kirju kärn ja Laksu punane – markeeriva murdmiskihi eripärasid.

Tänu kivi dekoratiivsusele ja kvaliteedile on mõlemad murdmiskihid juba keskajal olnud hoone esinduslikumate osade (sambad, akna- ja uksepiirded) meelismaterjal ning Hansa-aegadel ka otsituim eksportkivi Tallinnas. Piisab Tallinna raekoja sise- ja esisammaste ning Soomes Turu kiriku uksepiirete nimetamisest (Einasto, 2002).

Eripärane dekoratiivsus väljendub Lasnamäe ehituspaestule eriomaste püstakute kontrastsuses ja arvukuses. Kirju kärni ülaosa tugevalt püriitne kaksik-katkestuspind on tuntud Lasnamäe ehituspaestu stratigraafilise liigestamise ühe tugitasemena (Orviku,1940; Männil,1966; Rõõmusoks, 1970, 1983). Laksu punase keskosas esinevate roostepruunide püstakute tihedus aitab seda kihti eksimatult ära tunda nii paemurdude kui ka paehoonete seintes. Nende murdmiskihtide stratigraafiline asend Väo kihistu kiht-kihilt liigestatud läbilõikes on täpsustatud Paldiski ja Väo Paasi puursüdamiku alusel (Einasto, Rähni, 2005, 2006).

Allpool võrdleme neid murdmiskihte ristlõikes neljas vormis: esiteks, lõhkamisel murtud paeseinas Laagna teel, kus hästi avaldub kihtide horisontaalne väljapeetus ja puhtama-savikama pae tsükliline vaheldumine; teiseks, trosssaega lõigatud siledas seinas Väo karjääri kagunurgas, kus eriti selgelt ilmnevad püstakud – settimisjärgsed kaevumiskäigud (joonis 1); kolmandaks, puursüdamike lõigatud, lihvitud ja poleeritud ning skaneeritud ristlõigetes (joonis 2), kus näeme kivi siseehitust; neljandaks, karstistunud vertikaalse lõhe konarlikul pinnal Kostiveres (joonis 3).

Kirju kärn ja Laksu punane
Joonis 1. Vasemal: lõhkamistega murtud paesein Laagna teel, kus selgelt avaldub väljapeetud horisontaalne kihilisus ja heledast tihedast puhtast lubjakivist koosnevate kihisüdamete vaheldumine tumedamast merkivi kelmeterohkest savikast lubjakivist koosnevate sauekordadega. Selles vaheldumises väljendub mitmeastmeline tsüklilisus. Murdmiskihid: 30 – Pealmine muldvalge, 31 – Alumine muldvalge, 32 – Kassikord, 33 – Lutt, 34 – Laksu punane, 35 – Kirju kärn, 36 – Trepp-kalk, 37 – Sauekord, 38 – Hall arssin, 39 – Valge arssin, 40 – Sajakordne, 41 – Tulikord, 42 – Poriarssin, 43 – Poriarssina alune, 44 – Ristikord. Paremal: tross-saega lõigatud sile paesein Väo karjääri kagunurgas, kus väga selgelt joonistuvad roostepruunid dolomiidistunud urbse täitega ja hallid püriidistunud püstakud – Lasnamäe ehituspaestule iseloomulikud settimisaegsed kaevumiskäigud katkestuspindadel (kõvastunud merepõhjal)
Kirju kärn ja Laksu punane
Joonis 2. Laksu punase ja Kirju kärni lihvitud ja poleeritud ning skaneeritud läbilõiked, vasemal Paldiski puursüdamikus nr 5 Pakri poolsaare keskel; paremal Väo Paasi puursüdamikus Väo karjääri kagunurgas. Märkimisväärne on Laksu punase alumise kõva kihisüdame täielik väljakiildumine Pakril, samas on selle ülemisel pinnal olev fosfaatne katkestuspind katkendlikult jälgitav. Oluline on rõhutada, et püriitse kaksik-katkestuspinnaga ei kaasne kivimi märgatavat muutust. See toimub Kärnikorra alumisel piiril oleval impregnatsioonita katkestuspinnal – minitsükliitide piiril

Nende kahe murdmiskihi piiril on merkivi kelmeline vahekiht katkendlik või puudub sootuks, seetõttu on kihid sagedasti liitunud ja murtavad koos ühtse monoliidina, mida keskajal ka tehti, võimaldades kiviraiduritel sambaid, piitu ja piirdeid suuremate tervikutena välja raiuda. Ka käesoleva loo vaatlusmaterjaliks kasutatud Paldiski puursüdamikus on markeeriv Kärnakord (joonis 2, 5,39–5,47 m) liitunud nii lamami kui lasumiga, Väo Paasi südamikus on sama Kärnakord liitunud ainult lasumiga (joonis 2, 6,98–7,05 m) ja murdmiskihid lahknevad selle all või sees paiknevaid merkivi kelmeid pidi.

Kirju kärn ja Laksu punane
Karstistunud vertikaalse lõhe konarlik pind Kostivere murrus. Tuhandete aastate kestel on sademevete mõjul murenemisele vastupidavamad kihiosad välja prepareerunud, kujundades dekoratiivse loodusliku pinna, mida võiks hoonete fassaadides senisest sihipärasemalt kasutada

Kihtide siseehitus avaneb lihvitud ristlõikes (joonis 2). Selgub sette mitmeastmeline bioturbeeritus – esialgselt kihilise mudalis-teralise ja lauspeeneteralise sette korduv segunemine mudasööjate organismide elutegevuse tagajärjena, mille selgemad vormid on püstakud ja ussikäigud. Teise iseloomuliku eripärana tõdeme jämeda detriidi vähesust, peenema tombulis-detriitse komponendi sorteerimatust, selle osalist püriidistumist ja fosfaadistumist. Lembit Põlma (1982) järeldustele tuginedes võib fosfaatsed ühendid katkestuspindadel ja peene detriidi osakesi katvas koorikus lugeda frankoliidiks. Koopalaadsete püstakute savikama täitematerjali selektiivne dolomiidistumine ei ole seni rahuldavat teaduslikku seletust leidnud. Nende seos impregnatsioonita katkestuspindadega puhta heleda laus-peeneteralise tombulis-detriitse lubjakivi ülemisel piiril ning puudumine lasuvas savikamas mudalisdetriitjas lubjakivis viitab tekkele kõige kuivematel kliimaperioodidel.

Senised vaatlused kinnitavad Tõnis Saadre (1993) järeldust püriitsete ja fosfaatsete katkestuspindade tsonaalsest levikust. Püriitne kaksik-katkestuspind Kärnakorras ei ole minitsükliidi piiriks, vaid uue tsükli mere sügavnemise staadiumi moodustis piirist kõrgemal (joonised 1 ja 2).

Kirjandus:

  1. Einasto, R. Lasnamäe ehituslubjakivi ajaloolised murdmiskihid Tallinna ümbruses. – Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised, 1, 2002, lk 56–69.
  2. Einasto, R, Rähni, A. Lasnamäe ehituspaestu puursüdamiku skaneeritud ja digitaalselt töödeldud läbilõige Pakri poolsaarelt. – Keskkonnatehnika, 7/05, lk 66–71.
  3. Einasto, R., Rähni, A. 2006. Väo kihistu digitaalselt töödeldud kiht-kihiline tüüpläbilõige. – Keskkonnatehnika, 3/06, lk 51–55.
  4. Jaanusson, V. Discontinuity surfaces in limestones. Bull. Geol. Inst. Uppsala, 1961, Vol. XL, lk 221–241.
  5. Orviku, K. Lithologie der Tallinna.Serie (Ordovizium, Estland) I, – Tartu Ülik. Geol. Inst. Toim. 58, 1940, 216 S.
  6. Põlma, L. Põhja- ja Kesk-Baltikumi Ordoviitsiumi karbonaatkivimite võrdlev litoloogia. Tallinn, Valgus, 1982, 164 lk (vene keeles).
  7. Rõõmusoks, A. Viru seeria (Keskordoviitsium) stratigraafi a Põhja-Eestis. Tallinn, Valgus, 1970, 346 lk (vene keeles).
  8. Rõõmusoks, A. Eesti aluspõhja geoloogia. Tallinn, Valgus, 1983, 224 lk.
  9. Saadre T. Middle and Upper Ordovician discontinuity surfaces in Northern Estonia (zonality based on their impregnation type). Bull. Geol. Surv. Estonia, 1993, N 3/1. P. 33–39.

Artikli autorid on REIN EINASTO ja JANNE-LIIS JUSTI, Tallinna Tehnikakõrgkool

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2011 lk 42–44, lühiartiklite sarjas „Vaadates kivi sisse“.

Fotod: Tallinna Tehnikakõrgkool

Loe lisaks

Energiasäästlik maja Päikesepaneelide koostöö õhk-vesi soojuspumbaga

Energiasäästlik maja ei ole mingi kosmoseteadus

põlevkivituha kasutamine toormena

Põlevkivituha kasutamise laiendamiseks on käivitunud mitu uut projekti

Tuumajaamade ohutus- ja turvasüsteemid

Tuumajaamade ohutus- ja turvasüsteemid