Ehituskultuuri tõstes ennetame hallitust

Print Friendly, PDF & Email

Hallitus on teaduskeeles mikroseente koloonia ning mikroseenteks nimetatakse tinglikult seeni, mis ei moodusta makroskoopilisi (silmaga nähtavaid) viljakehi. Seega ei saagi me näha mikro- ehk hallitusseeni ühekaupa, näeme neid alles siis, kui seened on koondunud kolooniaks.

Hallitusseente ülesanne ökosüsteemis on lagundada surnud orgaanilist ainet. Seda teadmist arvesse võttes on täiesti hallitusseentevaba keskkond mõeldav ainult isoleeritud ruumis. Meie majades, korterites, büroodes, ladudes ja teistes inimese kasutatavates hoonetes on hallitusseened alati olemas. Nende mõju inimesele sõltub sellest, milliste hallitusseentega on tegemist ja kui palju neid on. Seega saame endalt küsida, kuidas peaksime ehitama ja haldama hooneid niimoodi, et hallitusseente liigiline koostis oleks meile ohutu ja nende koguseline maht jääks vähemalt vabas looduses olevaga samale tasemele või väiksemaks. Seda saame teha ehituskultuuri tõstes.

Saksamaal mõistetakse ehituskultuuri all ehitatud keskkonna loomist ning sellega ümberkäimist, nagu kirjutab Ülar Mark Eesti Maastikuarhitektide Liidust [1]. Selle väitega võib nõustuda. Ehituskultuur ei puuduta ainult arhitekte, projekteerijaid ja ehitajaid, vaid kõiki neid, kes on seotud ehitamise ning hoonete haldamisega – seega meid kõiki. Iga inimene on seotud ehitusega kas omanikujärelevalve kaudu, tellijana, ehitajana ja kindlasti hoone kasutajana. Igaüks saab teha midagi selleks, et hallitusseeni ei oleks hoones liiga palju. Selleks peaks teadma hallitusseente kiire arenemise põhjusi ning oskama neid põhjusi kõrvaldada või vähemalt vähendada. Käesoleva artikli autor on läbi käinud sadu hooneid ning teinud kokkuvõtte neid hooneid kimbutavatest hädadest. Eesti ehituse ajalugu teades võib väita, et universaalset lahendust hallitusseente ennetamiseks ja neist vabanemiseks pole. Meie hooned on liiga erinäolised ja erinevate konstruktsiooniliste lahendustega. Kõigele vaatamata leiab ehk sellest artiklist midagi kasulikku igaüks.

HALLITUSSEENTE ARENGUKS VAJALIKUD TINGIMUSED JA NENDE VÄHENDAMISE VÕIMALUSED

Toitained. Seeni iseloomustab vahetu kontakt toitaineallikaga: nad elavad otse toitainete peal või nende sees. Kuna hallitusseened ei ole toitainete suhtes eriti valivad, siis võivad nad toituda isegi veepiisas leiduvatest orgaanilistest ainetest [2].

Toitainete kättesaadavust vähendades saab piirata hallitusseente arvukust õhus ja pindadel. See on väga lihtne: hoidke ruumid puhtad orgaanilistest jäätmetest. Selleks tuleks toitu valmistades kasutada tõmbekappi, mille kaudu orgaaniliste ainete rohke niiske aur hoonest välja juhitakse, koristada regulaarselt ruume, eriti neid, mis on seotud toidu hoiustamise, kasutamise ja valmistamisega, kontrollida toiduainete säilivusaega ja veidigi riknenud toiduained kohe hoonest välja (nt biolagunevate jäätmete konteinerisse) viia ning tühjendada regulaarselt prügikaste. Kõik see tundub lihtne, kuid hallituskahjustusi üle vaadates võib tihti leida, et paljud inimesed neid reegleid ei järgi. Ometi imestatakse, miks küll hallitus nende elamises nii kiiresti levib.

Temperatuur. Hallitusseened kasvavad temperatuurivahemikus –5 ºC kuni +50 ºC [3], kuid optimaalne kasvutemperatuur on vahemikus 20–30 ºC [4], mis paraku kattub inimesele sobiva ruumi sisetemperatuuriga (18–22 ºC). Seega saame mikroseente levikut temperatuuriga mõjutada ainult nendes ruumides, kus inimesed pidevalt ei viibi (nt laod, keldrid). Siiski tasub ka töö-, puhke-, elu- ja ühisruumides ülekütmist vältida. Samas seob soe õhk rohkem niiskust ning seega väheneb suhteline õhuniiskus (sellest lähemalt allpool). Hallitusseente jaoks on halvim jahe ja kuiv õhk.

Kasvukeskkonna happelisus (pH). Hallitusseened kasvavad pH vahemikus 1,4–12. Enamiku hallitusseente jaoks on siiski optimaalne nõrgalt happeline keskkond (pH 5–6). Kuna seened eritavad ise mitmesuguseid aineid, suudavad nad kasvukeskkonna endale sobivaks muuta [3]. Seetõttu on hallitusseente arengut keskkonna happelisuse kaudu väga raske mõjutada.

Hapnik ja valgus. Hallitusseened võivad kasvada nii hapniku olemasolul kui puudumisel ehk nad on fakultatiivsed aeroobid [2]. Enamik hallitusseeni ei vaja oma elutegevuseks valgust.

UV-kiirguse teatud lainepikkused on enamikule hallitusseentele surmavad, kusjuures seeneniidistik on UV-kiirgusele tundlikum kui eosed. Selliseid lainepikkusi saadab meile päike, kuid neid on võimalik produtseerida ka spetsiaalsete UV-lampidega (tähistus TUV). Lampe kasutades tuleb rangelt järgida kasutusjuhiseid, sest UV-kiirguse nimetatud lainepikkused pole tervislikud ka inimesele. Pigem laske päike tuppa ehk kasutage Eestimaa väheseid päikeselisi päevi ning tõmmake nendel päevadel kardinad eest.

Ka osoon (O3), mida leidub õhu maalähedastes kihtides koguses 0,001–0,03 ppm (part per million ehk 1/106 osa), mõjub hallitusseentele negatiivselt. Ruume tuulutades tunneme värske õhu lõhna, mis ongi osooni lõhn. Kahjuks laguneb osoon siseruumides umbes 20 minutiga hapnikuks (O2 ), kuid sellest ajast piisab, et hallitusseente kogust õhus vähendada. Tuulutage ruume, värske (mõõdukalt osoonirikas) õhk on kasulik inimesele ja kahjulik hallitusseentele. Tuulutamisel ja ventilatsioonil on pealegi hea mõju ruumi sisekliimale, nad vähendavad õhuniiskust.

Niiskus. Niiskus mõjutab hallitusseente arenemist kõige enam, sellepärast tuleb sellele ka kõige rohkem tähelepanu pöörata. Pealegi pole liigniiskuse mõju hoonele ainult bioloogiline, niiskuskahjustus toetab ka külmakahjustusi, soolakahjustusi, keemilist ja füüsilist lagunemist, määrdumist ja energiakulu suurenemist ning lisab terviseriske [5]. Siinkohal on piirdutud ainult hallitusseentega, teistest niiskuskahjustustest ehk pikemalt järgmistes artiklites.

Enamik hallitusseente eoseid vajab kasvuks substraadi läheduses suhtelist õhuniiskust RH üle 70%, optimaalne RH on isegi 90–100% [4]. Kui suhteline niiskus langeb alla 30%, peatub enamiku mikroseentest kasv. Ruumide suhteline niiskus kütteperioodil on keskeltläbi 25–40%, mis on inimese jaoks kuiv elukeskkond, ja ülejäänud ajal 40–60%. Suve- ja sügisperioodil ületab suhteline õhuniiskus ruumides sageli 70% ja see on juba soodne hallitusseente arenguks. Siinkohal tasub teada, et märgade pindade läheduses on õhuniiskus kestvalt kõrgem kui ülejäänud ruumis. Peale õhuniiskuse peame seega jälgima ka materjalide absoluutset niiskust ning nende pinnaniiskust ehk suhtelist õhuniiskust vahetult materjali pinna lähedal, mis omakorda sõltub materjali omadustest. Kõlab keeruliselt, kuid vee liikumine hoonetes ongi keeruline protsess, mida siinkohal üritatakse pisut selgitada.

Kõigepealt sellest, kust ja kuidas niiskust (vett) hoonetesse juurde tuleb. Õhu ja materjalide niiskusesisaldusel on füüsikaseaduste järgi püüe tasakaalustuda. Seda seletatakse molekulaarfüüsika ja termodünaamika abil [6], kuid käesoleva artikli maht ei võimalda teemasse sügavuti laskuda. Välja on toodud hoonete peamised niiskuseallikad (sh materjalide pindadel) ja nende kõrvaldamise või mõju vähendamise võimalused.

HOONETE PROJEKTEERIMINE, RENOVEERIMINE JA EHITAMINE

Kui olete võtnud plaani uue hoone ehitamise, siis saab soovimatute hallitusseente kolooniate tekkimist ennetada. Sel juhul vajavad lahendamist mitmed põhiküsimused.

Hoone asukoht. Linnades on asustustihedus suur ja seepärast kasutatakse üha enam linnalähedasi alasid, pööramata tähelepanu sealsele maapinna kõrgusele, põhjaveetasemele ja pinnase koostisele. Loomulikult on võimalik ehitada maja ka sohu, kuid siis tuleb põhjalikult läbi mõelda vundamendi lahendus (sh kõrgus). Tihti on maja esimesel korrusel põranda tasapind maapinnale liiga lähedal ja maapinnas olev niiskus mõjutab hoone niiskuse tasakaalu. Praktika näitab, et niiskuse liikumise tõkestamiseks hoone alla pandud kile seda olukorda ei lahenda. Selle teema puhul jagub mõtlemist arhitektidele ja projekteerijatele ning ka kinnisvaraarendajatele ja tulevastele omanikele. Oluline on ka hoone asend ja ruumide planeering. Tuleb arvestada ilmakaari, maastiku omapära, ilmastikuolusid (nt tuule, sademete suund), veesoonte olemasolu ja palju muid algul pisiasjadena tunduvaid tegureid. Kas uskuda või mitte, aga need pisiasjad mõjutavad oluliselt hallitusseente arengut hoones ja ka hoone energiakulu. Selles valdkonnas tegutseb palju nõuandjaid, kuid soovitame siiski teaduslikult põhjendatud lahendusi, mida pakub Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabor (www.tuit.ut.ee/eetl).

HOONETE SISEKLIIMA KUJUNDAMINE

Nii uue kui ka vana renoveeritava hoone puhul tuleb esmajärjekorras mõelda, milleks üht või teist ruumi kasutama hakatakse, milline peaks sel juhul olema sisekliima ning kuidas seda tagada. Et kulusid kokku hoida, ehitatakse või renoveeritakse hoone tihti ilma projektita või ainult arhitektuurijooniste põhjal. Pärast kulutatakse hoone haldamisele ja puuduste kõrvaldamisele oluliselt rohkem raha, rääkimata sellest, et üldjuhul leitakse hoone kasutamise ajal, et tulemus ei vasta ootustele. Samuti ei mõelda renoveerimise käigus sellele, et hoone on tervik ja selle üht osa renoveerides tuleb läbi mõelda ja vajaduse korral muuta ka hoone teisi osi. Kõige tüüpilisema näite pakub akende vahetamise kampaania. Kui kõik vanad aknad pakettakende vastu vahetati, tõi see kaasa hallitusseente leviku laine. Loomulikult vähenes energiakulu, kuid loomulik ventilatsioon läbi akende kadus, ruumide niiskuse tasakaal muutus ning loodi soodne pinnas hallitusseentele.

Mida siin soovitada? Kindlasti seda, et uute hoonete puhul on peale arhitekti projekti vaja koostada ka eriprojektid:

  • tööprojekt, kus on nt tehnilised lahendused, sõlmede joonised, materjalide täpsustused jms;
  • kütteprojekt, mis on kooskõlas hoone konstruktsioonilahendusega ja kus on arvestatud kõiki energeetilisi tingimusi;
  • vee- ja kanalisatsiooniprojekt, milles tuleks kindlasti järgida projekteerimis- ja ehitusnõudeid;
  • ventilatsiooniprojekt, mis ei pruugi alati põhineda sundventilatsioonil, vaid hoones õhu liikumise kaalutletud aevastamisel. Energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauringu hinnangule tuginedes on õhuniiskuse kumuleerumise vältimiseks vajalik ventilatsioon eluruumides 0,3–0,5 korda tunnis ehk siis 2–3 tunniga peaks vahetuma kogu ruumides olev õhk;
  • Sisekujundusprojekti võidakse hallitusseente teema puhul ebaoluliseks pidada, ometi mõjutavad toataimed, ruumide kasutus ja kasutajate hulk oluliselt hallitusseente kasvutingimusi.

Renoveeritava hoone puhul (vt akende vahetamise näide) on vaja läbi mõelda täpselt samad küsimused, mis uusehitise puhul. Eriti tuleb jälgida ruumide kasutuse muutmist. Kui näiteks suvilast elumaja tehakse, siis ei piisa üksnes soojustamisest. Mõelda tuleb kõikidele eespool toodud punktidele (tööprojekt, küte, veevarustus, ventilatsioon ja sisekujundus). Ka vanasse talumajja ehitatud saun muudab kogu hoone sisekliimat.

KONSTRUKTSIOONILISED LAHENDUSED

Selleks et tagada ruumide sisekliima vastavus kasutusotstarbele, peab mõtlema seinte, põrandate ja (katus)lagede lahendustele. Tugevus- ja stabiilsusarvutuste juurde siinkohal ei lähe, nende arvutuste jaoks on meil koolitatud ehitusinsenerid. Piiretega seoses on siin käsitletud ainult mõningaid ehitusfüüsikalisi parameetreid (soojajuhtivus, niiskuse liikumine).

Soojustamine. Paneelmajade viimaselt korruselt võib hallitusseente kolooniaid sageli leida just seetõttu, et talvel on ruumide sisetemperatuur kõrge ja välistemperatuur madal. Kui seinte ja katuslae soojustamisel pole seda asjaolu arvestatud, hakkab toaõhus leiduv niiskus seina- ja laepindadele kondenseeruma, luues ideaalse keskkonna hallitusseente kolooniate tekkeks. Samasugust nähtust võib täheldada akende ümbruses, välisseinte nurkades, laeäärtes ja paljudes teistes kohtades, kus soe ja külm õhk ruumi sisepinnal kokku puutuvad. Põhjusi võib olla mitu – vähene soojustus, halvasti paigutatud soojustus või siis külmasildade olemasolu. Viimane neist tähendab piiret läbiva hea soojajuhtivusega (külmajuhtivusega) materjali olemasolu. Lahenduse võiks pakkuda selliste kohtade ülesleidmine (termograafiline mõõdistus) ja soojustamine.

Kindlasti on õigem soojustada seina väljastpoolt, see viib kastepunkti (koht, kus vesi kondenseerub) väljapoole ja kondensatsioonivee tekke võimalus sisepinna lähistel väheneb. Soojustamine tekitab tihtipeale ka probleeme (nt kortermajas), sest see muudab välisseina ilmet. Sel juhul saab korteri sisepinnale kanda kondensaatvee teket takistavat ainet, milleks võib olla näiteks GrafoTherm või BioRid. Neist viimasele on lisatud ka hallitusseente teket takistavat ainet. Akende ning vahel ka seinte ja lagede puhul on tihti ette tulnud, et vuugitäidet (akna ümber pandav või pragudesse lastav montaaživaht) ei ole üldse või on seda liiga vähe.

Sel juhul on probleemse koha täpne kindlaksmääramine eriti tähtis, sest siis piisab vaid paari augu puurimisest ja montaaživahuga täitmisest. Termograafiliste mõõdistuste tegijaid leiab aadressidelt www.tuit.ut.ee/eetl ja www.termopilt.ee. Kondensatsioonivesi tekib ka sooja ruumi läbivatele külmadele veetorudele. Kõige halvem on olukord siis, kui seinas olev veetoru on isoleerimata. Sel juhul tilgub kondenseerunud vesi aegamisi seinakonstruktsiooni ja hoiab seal niiskusaset kõrgel. Veetorude ümber peab tingimata olema soojusisolatsioonimaterjal.

Niiskuse liikumist piiretes võib vajadusel soodustada (ventilatsioon) või takistada (hüdroisolatsioon). Mida suurem on ruumi kavandatav niiskus, seda hoolikamalt tuleb lahendus läbi mõelda. Niisketes ruumides (nt saunad, vannitoad, duširuumid) peavad seinad vastama täpselt ehitusjuhenditele. Nendes ruumides on väga oluline ventilatsioon, millega vähendatakse siseõhu niiskust. Oluline on teada, et ruumi niiskustase ei ole maksimaalne mitte kasutamise ajal, vaid mõni tund pärast kasutamist. Sellest tulenevalt peaks ventilatsioon töötama ka pärast ruumi kasutamist. Samuti peab niiske ruumi seinakonstruktsioonis olema aurutõke, kusjuures selle pind peab olema mõlemalt poolt (või vähemalt sisepinnapoolselt küljelt) ventileeritud. Niiskete ruumide seinakonstruktsioonide kohta võib saada vajalikku teavet meiliaadressil info@majavamm.ee. Kindlasti ei sobi seinte ja lagede hüdroisolatsiooniks sellised materjalid nagu kasvuhoonekile, tõrvapapp või foolium. Mitteniisketes ruumides (nt kontori- ja eluruumid) ei soovita meie niiskustõkkeid üldse kasutada.

Uusehitistes on oluline niiskuseallikas materjalidest vabanev vesi. Tänapäeva kiire ehitustempo tõttu ei lasta materjalidel piisavalt kuivada ning neis leiduv vesi aurustub pika aja jooksul hoone kasutusperioodil. Kui katteks on kasutatud niiskuse liikumist takistavaid aineid või materjale, pikeneb kuivamisperiood veelgi. Maja ehitades kontrollige materjali niiskustaset ning laske materjal ära kuivada.

HOONETE RENOVEERIMINE

Vee liikumine hoonete kasutusperioodil. Kõige suurem niiskuseallikas on lahtise vee pidev sattumine konstruktsioonidesse või hooneosade sisepindadele. Sealt aurustudes mõjutab vesi õhu suhtelist niiskust nii pindade vahetus läheduses kui ka kogu hoones. Sellise niiskuse allikaid on mitmeid.

Sademevee (nt vihm, lumi) sattumine hoonesse. Kõige tüüpilisemad näited on vee tungimine hoonesse läbi katusekatte vigastuste (eriti lamekatuste puhul); puuduvad või puudulikud sademevee äravoolusüsteemid, viimaste olemasolu ja korrashoid on väga tähtis; seintele või vundamendile pritsiva vee imendumine materjalidesse, ka seda põhjustab kõige sagedamini puudulik sademeveesüsteem, kuid sademevesi võib pritsida seinale või vundamendile ka lähedal asuvatelt pindadelt (nt rõdult, trepilt, teiselt katuselt), möödasõitva auto rataste alt; seina- ja avatäidete (aknad, uksed) paigaldusvead ning veelaudade või -plekkide puudumine või nende liiga väike kalle. Kõiki neid hädasid saab lihtsalt vältida – kontrollige oma hoone välispiirde veepidavust regulaarselt (vähemalt paar korda aastas), paigaldage sademevee äravoolusüsteem ja juhtige igasugune välispiirdele sattuv vesi hoonest eemale (veelauad, pritsimistõkked).

Pinna- ja põhjavee imendumine hoone konstruktsioonidesse. Kui vesi on hoone konstruktsioonide (sh vundamendi ja hoonealuse pinna) vahetus läheduses, kipub see tungima hoone konstruktsioonidesse, sest seal on niiskustase väiksem. Mööda materjale liigub vesi edasi hüdrostaatilise surve (nt põhjavee surve), veeauru difusiooni, pinnadifusiooni või kapillaarimendumise tõttu [6]. Jõudnud materjali (sise)pinnale, aurustub niiskus seal ja suurendab seeläbi ümbritseva õhu suhtelise niiskuse taset. Kui hoonealune pinnas on märg, siis sealt aurustuva vee hulk mõjutab oluliselt hoone üldist niiskuse tasakaalu.

Kui hoonealune pind ei puutu otseselt kokku hoone detailidega ja hoone all pole survelist pinna- ega põhjavett, saab lihtsa moodusega pinnalt aurustuvat niiskust vähendada – katke hoonealune pind poorse materjaliga (nt liiv, kruus, peenkillustik). Sellega takistate niiskuse kapillaartõusu ning seeläbi on takistatud aurustumine pinnalt. Kui on tegemist survelise veega või siis vahetu maapinna ja materjalide kokkupuutega, on asi keerulisem. Siis tuleks pöörduda ettevõtte poole, kes valdab hüdroisolatsioonimaterjalide kasutamist või muid niiskuse liikumise takistamise tehnilisi lahendusi (nt www.langeproon.ee, www.dampclosing.ee).

Hoones kasutatava lahtise vee sattumine konstruktsioonidesse ja pindadele. Siin võib eristada soovitud ja soovimatut vee liikumist. Saunas, duširuumis, vannis, basseinis ja teistes sellistes kohtades kallame ja pritsime me ise vett ümbritsevatele materjalidele, nõusid ja pesu pestes kasutame lahtist vett. Neid võib lugeda soovitud veeliikumisteks, mille ärajätmiseks või vähendamiseks ei tahetagi midagi teha. Eespool nimetatud tegevuste jaoks mõeldud ruumid tuleb selleks ette valmistada (vt niisked ruumid). On ka mitmeid väiksemaid soovitud veeliikumisi, nt lillekastmisvesi, põrandapesuvesi.

Vee soovimatuid liikumisi võivad põhjustada veetorustiku rikked (eriti ohtlikud on väikesed lekked, sest üldjuhul ei avastata neid kohe ning need märgavad ümbritsevaid materjale kestvalt), niiskete ruumide hüdroisolatsiooni vead ja rikked, kanalisatsioonilekked ning naabrite veeavariid, kui hoonel on mitu kasutajat. Selliste ohtude vältimiseks tuleks näiteks veevärgi, kanalisatsiooni ja niiskete ruumide ehitamisel kasutada asjatundja abi. Loomulikult tuleb regulaarselt kontrollida niiskete ruumide põrandaid ja seinu ning vee- ja kanalisatsioonitorude ümbrust. On hea, kui omanikul on veevarustuse projekt või ta saab ise hoone põhiplaanile märkida, kust mingi toru jookseb. Tihti vigastatakse torusid tahtmatult, näiteks kruvi seina lastes vigastatakse veetoru ja sealt hakkab vett konstruktsiooni immitsema.

VEEAUR HOONES KASUTUSPERIOODIL

Veeauru ei tekita mitte üksnes lahtise vee aurustumine, ka hoones asuvad inimesed hingavad välja arvestatava koguse veeauru ning vesi aurustub ka läbi naha. Seda asjaolu tuleb arvestada. Mida suurem on ruumide asustatus, seda paremat ventilatsiooni läheb vaja. Vesi aurustub ka toidu valmistamisel, seepärast vajatakse ka tõmbekappi. Vesi aurustub toataimede lehtedelt, niisketelt küttepuudelt, väljast sisse toodud esemetelt, üleriietelt. Neid kohti on palju, kuid veeauru kogused on eelmises punktis vaadeldud niiskuskoormustega võrreldes siiski väikesed. Kindlasti tasub igasse elu- või tööruumi soetada hügromeeter, mis mõõdab niiskustaset ruumi õhus. Lihtsamaid neist saab soetada igast korralikust elektroonika- või kodumasinate kauplusest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hallitusseente teke sõltub meist endist. Kui hoone on ehitatud head ehitustava järgides (ehituskultuur on kõrge) ning selle kasutajad on hoolsad, pole hallitusseeni vaja karta ja meid ümbritsev õhk on tervislik ja eostevaba. Kui mingil põhjusel hakkavad hallitusseened siiski muret tegema, tuleb esmajärjekorras kõrvaldada selle põhjused ning hallitus kaob iseenesest. Keemilisest töötlusest saadakse vaid ajutist abi ning tihti on see tervisele isegi kahjulikum kui hallitusseened. Kui siiski kahtlete ja soovite lisainfot, võite esitada küsimusi meiliaadressil kalle.pilt@emu.ee. Vastame kõigile.

Viited

  1. Eesti Maastikuarhitektide Liidu kodulehekülg
  2. Pilt, Kalle; Järv, Helle; Oja, Jane. 2007. Seened meie kodus 1. Mikro- ehk hallitusseened. – Eesti Loodus, 6, 16–19.
  3. Konsa, Kurmo. 2006. Konserveerimisbioloogia. EKA Restaureerimiskooli väljaanded, Tallinn
  4. Singh, Jagjit. 1994. Building Mycology. E & FN Spon, London.
  5. Täheväli-Stroh, Lea. 2005. Maja ja niiskus. Kodukirja kirjastus. Tallinn.
  6. Timmusk, Jaan. 2005. EPMÜ Ehitusfüüsika Compendium, Tartu.

Artikli autor on KALLE PILT Eesti Maaülikool

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 3/2008 lk 20–23.

Foto: Kristel Pau Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA

close