Hall arssin (kiht 38) Lasnamäe ehituspaestus

Imetleme mererannal lainetuse lihvitud veeriskivide värvide ja mustrite looduslikku ilu, korjame ikka jälle kenamaid kaasa heas lootuses neid täiendavalt töödelda − lõigata, lihvida, poleerida, et paremini kivi sisse näha. See ilus lootus täitub vaid haruharva, enamasti jääb kott korjatud kividega kapinurka või laekasse paremaid päevi ootama.

Kivist looduses ja ehitistes on viimastel aastatel ridamisi raamatuid kirjutatud (nt Suuroja, 2006; Saadre, 2010; Perens 2003−2010), kivide sisemist rikkust ja ilu ei ole aga veel piisavalt avatud. Kivihuviliste soove silmas pidades üritame seda lünka pisut täita lühiartiklite seeriaga „Vaadates kivi sisse“.

Esimese põgusa sissevaate kivisse teeme Tallinnas Lasnamäe ehituspaestu keskmiste kihtide põhjal, valides selleks ehituslikult hinnalise kihi 38 − Halli arssina, mida kohtame sageli kattekivina paemüüridel ja uusehitiste paepõrandatel (nt Rahvusraamatukogu, KUMU, Pirita uus kloostrihoone). Looduslikus paeseinas on kiht hästi vaadeldav Laagna teel (joonis 1), sissevaate teeme Väo Paasi puursüdamiku lihvitud ja skaneeritud pinnalt (joonis 2). Kihi asend Väo kihistu tervikläbilõikes on jälgitav meie ajakirja ühes varasemas numbris ilmunud artiklis (Keskkonnatehnika 3/06, vt Einasto, Rähni, 2006).

Hall arssin on märkimisväärne kiht oma tumehalli paega ülemises pooles ja lamavale Valgele arssinale omase roosaka varjundiga helekollakas-halli paega kihi alumises osas, sagedaste katkestuspindadega, kogu kivimi mitmejärgulise – eri vanusega kihtide lubisette segatusega põhjamudas elanud organismide elutegevuse tagajärjel (bioturbatsioon), samuti Lasnamäe ehituspaele omaste dolomiitse täitega püstakute puudumisega. Viimaseid esineb kõige rohkem Laksu punase ülaosas. Katkestuspindadest tõuseb esile tumeda ja heleda kivimi piiri markeeriv kulutuspind − selge settimistsüklite piir (joonis 2).

Sellest piirist allpool esinev hele kivim koosneb suures osas lubimuda koagulatsioonil tekkinud pisiteralistest tompudest ja tumedast püriidistunud peenest hästi ümardunud detriidist. Pisi- kuni peeneteraline settematerjal on tsementeerunud peenekristallilise puhta kaltsiidiga. Tompude ja detriidi kihiti erinev sisaldusvahekord võimaldab jälgida kaevumissüvendeid katkendlikel kihipindadel, viidates väga lühiajalistele settekatkestustele, mille vältel kasvas peene detriidi osakaal settes. Tänapäevased vaatlused lubisette tekkealadel on tõestanud, et tompude moodustumine lubimuda koagulatsioonil saab toimuda vaid mõõdukalt liikuvas väga madalas (2− 3 m) soojas vees (alates 20-kraadisest) tormilainetuse eest kaitstud barjääri taga. See on üks argument Lasnamäe ehituspae tekkele subtroopikas. Selle kihi kivimilisteks analoogideks on Põhjavalged, Tulikord Sauekorra ja Trepp-kalki ülaosa, Kirju kärni keskosa ja Muldvalged.

Settimistsüklite piirist kõrgemal olev tume kivim on tüüpiline settimistsüklite basaalkiht, mis moodustus valdavalt püriidistunud peenedetriidilisest oluliselt halvemini sorditud materjalist. Tombulist materjali esineb vaid lisandina. Tsemendiks on samuti puhas kaltsiit. Selles kihis leidub sageli sirgeid peajalgsete kodasid. Analoogidena nimetame Raudsüdame keskosa, Trepp-kalki alaosa, ülemist Tulikorda. Mõlemale kivimtüübile on omane arvukate ussikäikude esinemine, mille täitematerjal erineb koostise ja värvi poolest ümbriskivimist. Käikude seinte ehituse eripärade põhjal saab järeldada, millises sette kõvastumise staadiumis on organismide elutegevus toimunud.

Kirjandus

• Einasto, R., Rähni, A. Väo kihistu digitaalselt töödeldud kiht-kihiline tüüpläbilõige. Keskkonnatehnika, 3/06, lk 51−55.
• Perens, H.. Paekivi Eesti ehitistes I − IV. EGK, Tallinn, 2003−2010, 132, 144, 144, 147 lk.
• Saadre, T. Eesti ürgloodus. Tallinn, 2010, 204 lk.
• Suuroja, K. Põhja-Eesti klint. Eesti looduse sümbol. Tallinn, 2006, 224 lk

Artikli autorid on REIN EINASTO ja JANNE-LIIS JUSTI, Tallinna Tehnikakõrgkool

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 1/2011 lk 40–41, lühiartiklite sarjas „Vaadates kivi sisse“.

Fotod: Tallinna Tehnikakõrgkool