Araali merd püütakse päästa

Print Friendly, PDF & Email

Araali mere hävimine on üks suuremaid ökokatastroofe tänapäeva maailma ajaloos. Selle laastav mõju nii kohalikule keskkonnale kui majandusele puudutab otseselt enam kui 33 miljonit Araali mere vesikonnas elavat inimest. Olukord on äärmiselt tõsine, kuid mere päästmist silmas pidades veel mitte päris lootusetu. Araali mere päästmiseks on Euroopa Investeerimispank (EIB) koos teiste ELi institutsioonide, rahvusvaheliste finantsasutuste ja Usbekistani valitsusega välja töötanud ulatuslikud meetmed.

Meri kuivas tiigiks

Araali mere katastroof sai alguse 1960ndatel, kui  järve voolavate jõgede Sõrdarja ja Amudarja vett hakati üha enam kasutama lähedal asuvate puuvillaistanduste niisutamiseks. Aja jooksul põhjustasid vananenud ja halvas seisukorras niisutus- ja kuivendussüsteemid pinnase sooldumist, muutes maa pikapeale kasutuks soolakõrbeks. Muutunud keskkond muutis piirkonna kliimatingimusi kontinentaalsemaks, mis omakorda tõi kaasa sademete hulga drastilise vähenemise.

Olukorra parandamiseks ja pinnase soolasisalduse vähendamiseks rakendati Nõukogude Liidus pinnase niisutusmeetodeid, mis tõid kasu asemel kaasa täiendava pikaajalise kahju. Ebatõhusad pinnase niisutussüsteemid ja soolatustamiskatsed viisid tohutul hulgal vett Amudarja jõest, mis oli Araali mere peamine toiteallikas. 1980ndate aastate suvekuudel kuivasid kaks suurt jõge – Amudarja ja Sõrdarja enne Araali merre jõudmist praktiliselt kokku.

Selle tulemusena kahanes Araali meri, mis oli varem maailmas suuruselt neljas mageveekogu (endine pindala 68 000 km²), kaheks eraldi järveks – Põhja- ja Lõuna-Araaliks. Vee soolsus tõusis, vesi muutus joomiskõlbmatuks ning kalad hakkasid välja surema. 1992. aastaks oli mere pindala kahanenud pea poole võrra (33 800 km²). Möödunud sajandi lõpul Amudarja ja Sõrdarja vesi Araali merre praktiliselt enam ei jõudnudki.

Kasatani territooriumil asuva Põhja-Araali, kuhu suubub Sõrdarja jõgi, päästis kuivamisest 2005. aastal valminud 13 km pikkune Kokarali tamm. Raha tammi ehitamseks (87 mln USD) saadi Maailmapangalt. Tammi ehitamine sai võimalikuks, sest sellest oli huvitatud ka Kasastani valitsus. 2014. aastaks oli aga Usbekistani territooriumile jääv Lõuna-Araal peaaegu täielikult ära kuivanud.

Araali meri 1989. ja 2014. aastal. Foto: NASA

Araali mere endise merepõhja alale on tekkinud suur soolakõrb, mis peale soola sisaldab ka puuvillaistandustest pinnasesse settinud mürgiseid kemikaale. Mere kuivamine on Kesk-Aasias tekitanud suuri keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleeme. Mõnes piirkonnas, näiteks Usbekistanis asuvas Karakalpakkias, on mere säilitamine elu ja surma küsimus.

Pingutused Lõuna-Araali mere päästmiseks

Pärast Põhja-Araali päästmist lõplikust kuivamisest, oli Maailmapank valmis rahastama ka Lõuna-Araali päästetöid. Kuid kuna sinna järve suubuva Amudarja vett kasutatakse Usbekistani puuvillaistanduste kastmiseks, ei olnud Usbekistani riigil Araali mere projekti vastu suuremat huvi. Puuvilla tootmine on Usbekistanis oluline majandusharu. Aastatel 1930–1990 tarnis Usbekistan üle kahe kolmandiku Nõukogude Liidus toodetud puuvillast. Täna on Usbekistan USA, India, Brasiilia ja Austraalia järel suuruselt viies puuvillaeksportija maailmas.

Nüüd teeb Euroopa Investeerimispank tihedat koostööd Usbekistani partneritega, et tagada Araali mere päästetööde tõhusus. EIB investeerimiskava näeb Araali mere päästmiseks ette 100 miljonit eurot. Käimas on dialoog ka teiste rahvusvaheliste finantsasutustega, näiteks Maailmapangaga, et laiendada partnerlust ja arendada jätkusuutlikku tegevust Usbekistani ja Kesk-Aasia keskkonna ja majanduse huvides.

2017. aastal käivitas Usbekistani valitsus ka algatuse ÜRO Araali mere piirkonna arendamise mitmepoolse sihtfondi loomiseks. Praegu tegeldakse riigis umbes kahele miljonile hektarile uute istanduste ja metsade istutamise ning kõrbelt maa tagasi nõudmisega.

Peamised lahendamist vajavad probleemid

Euroopa Investeerimispank koos partneritega otsib võimalusi, et ajakohastada ja renoveerida praegune ebatõhus niisutus- ja drenaažitaristu ning saavutada 20–25% suurune veesääst. See peaks vähendama veevõttu Amudarja jõest ja suurendama veevoolu Araali merre.

Samuti uuritakse mahajäetud maa-alade tootlikkuse taastamise ning biodrenaaži eesmärgil agrometsandusalade rajaamise võimalusi. Soovitakse leida sobivad tingimused jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku põllumajanduse arendamiseks, mida saaks lähiaastatel Amudarja vesikonnas rakendada.

Araali mere päästmiseks on vajalik rahvusvaheline koostöö. Edu korral on võimalik minevikus tehtud tohutu viga parandada ja pärandada tulevastele põlvedele parem maailm.

Keskkonnameedia

Foto: Adam Harangozó / Wikimedia Commons CC BY-SA 4.0

close