Keskkonnamüra hindamisest ja müra vähendamise suunamise võimalustest

Keskkonnas leviv müra ehk keskkonnamüra on keskkonnamure, mille ulatust ja tõsidust on Eestis alles viimastel aastatel enam arvestama hakatud.

Kuigi õigusaktides on müra ka varem käsitletud, tegeldi töökohas eelkõige mürataseme reguleerimise ning töötaja kaitsega. Keskkonnas levivat ja elanikke kitsamalt ning keskkonda mõjutava müra käsitlused olid mõnda aega ilma kindla aluseta. Nõukogude aja ehitusnormid ja sanitaarkaitsetsoonide nõuded kaotasid taasiseseisvumise järel kehtivuse ja keskkonnamüra regulatsioonides ei olnud midagi asemele pakkuda. Pärast liitumist Euroopa Liiduga tuli Eestil üle võtta mitmeid Euroopa Liidu nõudeid. Nende rakendamine on müraga seotu taas päevakorda toonud.

Müra taluvus ja vastuvõtlikkus individuaalne

Keskkonnamürast, müra hindamisest ja müra hindamise meetoditest ning müraga seotud muredest räägiti 17. ja 18. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis MTÜ Ökokratt korraldatud rahvusvahelisel konverentsil.

Müra mõju inimorganismile on maailmas palju uuritud ning uuringute põhjal on välja töötatud ohutu mürataseme standardid ja normid. Samas on müra taluvus ja vastuvõtlikkus äärmiselt individuaalne, nagu üksikindiviid iga päev kogeb. Müraga seotu aktuaalsusest Eestis tõi konverentsil näiteid Tervisekaitseinspektsiooni planeerimise ja monitooringu osakonna peaspetsialist Irina Filippova. Tervisekaitseinspektsioonile esitati 2006. aastal müraga seoses 129 avaldust See arv on järk-järgult kasvanud. Näiteks 2003. aastal kaevati müra üle 106 korda. Avaldused on aga vaid üks osa müraga seotud murest.

Samal konverentsil esinenud Soome Keskkonnaministeeriumi keskkonnanõunik Sirkka-Liisa Paikkala tõi näiteks hinnangu, mille kohaselt Soomes mõjutab keskkonnamüra jätkuvalt peaaegu üht miljonit inimest ehk ligikaudu neljandikku rahvastikust. Nagu Soomes koondub Eestiski suur osa rahvastikust linnadesse, müraallikatele lähemale ning küllap on ka probleemi ulatus põhjanaabritega võrreldav. Müraga seoses tuleb peale müraallikate mõju vähendamise pöörata tähelepanu ka vaiksete alade säilitamisele. Näiteks võib tuua loodusrajad ja puhkekohad, kus puhkajad nt valjuhääldeid ja autoraadioid mõõdutundetult kõlada lasevad ja teisi puhkajaid häirivad. Puhkeala ei täida oma eesmärki, kui selle lähiümbrusse planeeritakse müraallikaid, olgu selleks uus tee, tööstusettevõte või kaevandus.

Keskkonnamüra mõju hindamisel on objektiivsuse poolest esikohal mõõtmine ja sellele järgneb modelleerimine

Käesolevas artiklis tutvustatakse eelkõige müra leviku hindamise võimalusi ja prognoosimise ajakohaseid meetodeid, mida saab rakendada müra kontrollimiseks, mürasaaste vähendamiseks ja ärahoidmiseks ning vaiksete alade säilitamiseks.

Häiringuallikate, sealhulgas keskkonnamüra mõju hindamisel on objektiivsuse poolest esikohal mõõtmine. Sellele järgneb modelleerimine ja alles viimasel kohal on Eestis enim kasutatav eksperthinnang.

Keskkonnamõju hindamise aruannetes sisaldub ka mürahinnang, mis tavaliselt piirdub lühikese järeldusega: ”Arvatavasti müra ümbritsevale keskkonnale ja inimese tervisele mõju ei avalda.” Sellega on eksperdi töö ka piirdunud, ka paljude mürarikaste tegevuste puhul. Tavaliselt kaasnevad iga suurema objekti ehitusega materjalivedu, kaevamine, puurimine ja muud tööd, mille tegemiseks kasutatakse mürarikkaid mehhanisme ja transpordivahendeid. Suurte ehitustega kaasnev keskkonnamüra on pikaajaline ja kestev. Müra tekitavad paljud tööstusseadmed, rääkimata spetsiifilistest tegevustest, nt kaevandamisel lõhkamised, mille müra mõju on lühiajaline, kuid tugev. Arvestades seda, kui palju Eestis uusi objekte käiku võetakse ja ka nende keskkonnamõju hinnatakse, on üllatav, kui vähe müra mõju analüüsitakse ja selle leevendamise hindamise tulemusi rakendatakse.

Üksikasjadesse laskumata on müra modelleerimisel ekspertarvamuse ees mitmeid eeliseid. Oluline on võimalus esitada müraallikast müra leviku prognoos asukohakaardil. See muudab tulemused ka kõrvalseisjale arusaadavamaks. Igaüks, kes oskab tavalist kaarti lugeda, võib näha prognoositavat mürataset teda huvitava objekti juures või alal (nt elamu, kool, lasteaed, looduskaitseala). Siin ja edaspidi oleme esitanud modelleerimise tulemuste näidistena ELLE-s kasutatava IMMI mudeli tulemusi. Neid tulemusi (nt normidega nõutud päevane müratase, öine müratase, keskmine tase) on võimalik esitada kaartidel. Müra hajumise kaart näitab kaevanduse mõju ümbritsevale keskkonnale (joonis 1). Seejuures on arvesse võetud kõik kaevanduses müra tekitavad seadmed ja transpordivahendid.

Mitme müraallika koosmõju hindamine

Teine oluline võimalus on mitme müraallika koosmõju hindamine. Sel teel saab näiteks ennustada, kui palju mõjutab uus objekt ümbruskonna mürataset, kas müratase ületab norme, kahjustab inimese tervist ja keskkonna taluvust või mitte.

Joonisel 2 on koosmõju näitena toodud olemasoleva maantee ja planeeritava kaevanduse transpordivahendite müra koosmõju. Selliste allikate arv on mudelis piiramatu ning sisuliselt tuleb koosmõju hinnata linnastute puhul. Kolmas oluline mudeli kasutamise eelis on müra vähendamise meetmete tõhususe hindamine. Mudeliga on võimalik näiteks arvutada liiklusmüra vähenemist, kui rakendada müratõkkeid, liikluskiiruse piiranguid jne. Mudeli abil on võimalik valida tõke, mis tagab näiteks elamupiirkonnas normidega kehtestatud mürataseme, võrrelda omavahel müratõkkeid (nt müraseinad, vallid, hekid, müratõkkematerjalid, kõrgused, liigendatus).

Müratõkete kohta oli ka konverentsil terve rida ettekandeid. Joonisel 3 on esitatud üks näide Tallinnas kavandatud müraseinast, mille mürataset vähendav mõju on ebapiisav. Modelleerimisega on võimalik valida kuluefektiivselt kõige otstarbekam müratõke või muu müra vähendamise viis. Näiteks lisades mudelisse andmed müraallikate, kavandatava müratõkke parameetrite, asukoha ja soovitud müratasemete kohta arvutab programm müratõkke optimaalseima kõrguse. Modelleerimine on kavandatavate tegevuste puhul ainuvõimalik, sest alles projekti või idee tasemel tegevuse mõju mõõta ei saa. Mõõtmine tuleb mängu alles tulemuste kontrollimisel, prognooside paikapidavuse määramiseks. Seejuures saab mõõtmiste alusel koostada uusi mürakaarte.

Millised on osapoolte võimalused algatada müra hindamist? Euroopa Liidu keskkonnamüra direktiivi 2002/49/ EÜ ning välisõhu kaitse seaduse kohaselt tuleb keskkonnamüra kaardistada suurte aglomeratsioonide ja liiklusmüra allikate puhul ning välja töötada müra vähendamise tegevuskava. Peale suurte müratekitajate on teisigi allikaid, mis keskkonda ja elanikke häirivad. Mürakontrolli meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks peaks müra hindama iga objekti puhul, kus paiknevad või kasutatakse tugeva müra allikaid, kus müra tase on kõrge või vastuvõttev keskkond tundlik. Tundlikud võivad olla nii looduslikud kui ka asustatud alad.

Olulisemad keskkonnamüra käsitlevad õigusaktid

Otseselt keskkonnamüra käsitlevad Eestis järgmised õigusaktid:

• välisõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud sotsiaalministri 29. juuni 2005. aasta määrus nr 87 “Välisõhu strateegilise mürakaardi ja välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava sisule esitatavad miinimumnõuded”
• rahvatervise seaduse alusel kehtestatud sotsiaalministri 4. märtsi 2002. aasta määrus nr 42 “Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid”

Üks olulisi õigusi, mida õigusaktid annavad kohalikule omavalitsusele, on õigus kehtestada välisõhus levivale mürale oma haldusterritooriumil või selle osal sotsiaalministri määruse alusel kehtestatud normidest kuni 50 protsenti rangemaid normtasemeid. Näiteks võiks seda rakendada oluliste puhkealade säilitamiseks. Teine võimalus on reguleerida liiklusmüra. Nii on kohalikul omavalitsusel välisõhus leviva müra (nt transiitliikluse või ehitusaegsete vedudega seotud müra) normtaseme ületamise vältimiseks õigus piirata liikluskorraldusega mootorsõidukite liikumist oma territooriumil.

Piirangute kehtestamise aluseks saab kasutada eespool kirjeldatud modelleerimisega koostatud mürakaarti või mürakaarte, millel on kujutatud nii olemasolev olukord kui ka olukord pärast soovitud meetmete rakendamist. Mürakaart on aluseks müra vähendamise tegevuskavale.

Välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava käsitleb müra ja selle mõju vähendamise abinõusid ning sisaldab kavandatavate abinõude loetelu, milles on nimetatud nende maksumus, rakendajad ja rakendamistähtajad. Kavandatava tegevuse puhul peab arendaja arvestama olemasolevat mürataset ning kohaliku omavalitsuse suunamisel rakendama meetmeid, et tagada müra tase normide või kohaliku omavalituse kehtestatud piirides.

Mürakaarte saaks koostada maakonnaplaneeringu, KOV-i üldplaneeringu, KOV-i üldplaneeringu teemaplaneeringu, detailplaneeringu, ehitusprojekti ja tegevuslubade taotlemise käigus. Müra kaardistamise ja vähendamise tegevuskava täiendava võimaluse pakub keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS). Selle kohaselt on keskkonnamõju hindamise eesmärk teha ettepanek tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist, siinkohal näiteks keskkonnamüra kaudu. Keskkonnamõju hindamine peab andma teavet tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju (nt mürahäiring) kohta ning negatiivse keskkonnamõju (mürahäiringu) vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. See lõik annab võimaluse nõuda keskkonnamõju hindamisel müra kaardistamist ja müra vähendamise tegevuskava koostamist keskkonnamõju hindamise osana.

Keskkonnamõju tuleb hinnata, kui tegevusega kaasneb oluline keskkonnamõju

Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Keskkonnamõju olulisuse määrab otsustaja ehk tegevusloa andja kaalutletud otsuse alusel. Kaalutlemisel hinnatakse kavandatud tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimuste, nagu looduskeskkonna vastupanuvõimet. KeHJS-i kohaselt tuleb vastupanuvõime hindamisel lähtuda eelkõige märgalade, randade ja kallaste, pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest. Selles loetelus saab kindlasti määrata koha mürale.

Kaalutletakse tegevusega kaasnevaid tagajärgi, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn. Kaalutletakse kaasneva mõju suurust, ruumilist ulatust, kestust, sagedust ja pöörduvust, toimet, kumulatiivsust ning mõju ilmnemise tõenäosust.

Kui otsuse tegemise käigus kaalutlemise tulemusena ilmneb, et keskkonnamüra on oluline, siis tuleb KOV-poolne keskkonnamüra hindamine võtta keskkonnamõju hindamise programmi, mis on sisuliselt tööülesanne keskkonnamõju hindavale eksperdile. Seejuures on oluline lisada programmi meetod, kuidas keskkonnamüra hindamist tuleb läbi viia (näiteks modelleerimise kaudu). Ilma kindlat meetodit määramata võib keskkonnamüra hindamiseks nimetada ka mõnelauselist konstateeringu vormis eksperthinnangut.

Kokkuvõtteks

Eespool toodust lähtuvalt tuleb, siis kui on tegemist olulise keskkonnamõjuga tegevusega, hinnata: a) müra mõju ümbruskonnale, arvestades vastuvõtva keskkonna iseloomu (nt elamualad, haiglad, lasteasutused, Natura 2000 hoiualad); b) koosmõju teiste müraallikatega; c) koostada mürakaart ja prognoosida mürataset müraallika ümbruskonnas; d) esitada müra mõju vähendamise võimalusi selle tekkekohas ehk allikas; e) müra leevendavate meetmete rakendamist mõju vähendamiseks vastuvõtvas keskkonnas. Hinnangu põhjal hinnatakse müra vähendamise meetmete tõhusust ja piisavust.

Seega on tegelikkuses võimalik müra modelleerimist ja valmivaid mürakaarte kasutada palju laialdasemalt. Kohalikud omavalitsused, järelevalvajad ja üldsus peaksid olema sihikindlamad oma nõudmiste esitamisel keskkonnamõju hindajatele ning arendajatele, et ennetada tekkida võivaid probleeme ning ära hoida mürasaaste levimist ning süvenemist.

Mürakaardid ja müra vähendamise tegevuskavad peaksid olema loomulikud osad tõsiste projektide keskkonnamõju hindamise ja strateegilise keskkonnamõju hindamise aruandes.

Artikli autorid on TOOMAS PALLO ja KAUPO HEINMA, Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ (ELLE)

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2008 lk 20–23

Esifoto: Kaique Rocha / Pexels