Prügilate sulgemise tagamaad ja tulemused

Print Friendly, PDF & Email

Eesti jäätmehooldust on viimase viieteistkümne aastaga püütud upitada tasemele, kuhu jõudmiseks kulus Lääne-Euroopa arenenud riikidel 60 aastat. Uuendused on olukorda parandanud, kuid tekitanud ka palju meelehärmi ning äärmuslikke meediakajastusi. Käesoleva aasta 16. juulil ootab meid ees järjekordne suurem jäätmehooldusalane ümberkorraldus – suletakse viimased keskkonnanõuetele mittevastavad prügilad. Kindlasti küsivad elanikud murelikult: „Mis saab meie jäätmetest ja kas peame edaspidi jäätmeveo eest hingehinda maksma?“ Sellele küsimusele aitab ehk vastust leida prügilate sulgemise tagamaade ja oodatavate tulemuste tutvustus.

Nõuetele mittevastavad prügilad suletakse

Viimased kümme keskkonnanõuetele mittevastavat maakonnakeskset tavajäätmeprügilat suletakse 16. juulil 2009. Jäätmeid tuleb hakata ladestama uutesse, nõuetele vastavatesse prügilatesse. Suletakse ka nõuetele mittevastavad ohtlike ja püsijäätmeprügilad.

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004. aasta määruse nr 38 “Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded” (edaspidi prügilamäärus) kohaselt on prügilaid kolme liiki:

  • tavajäätmeprügilad, kuhu ladestatakse segaolmejäätmed ja muudest allikatest pärinevaid samalaadsed tavajäätmed;
  • ohtlike jäätmete prügilad, millesse ladestatakse jäätmed, mis oma kahjuliku toime tőttu vőivad olla ohtlikud tervisele, varale vői keskkonnale;
  • püsijäätmeprügilad, kuhu ladestatakse üksnes selliseid jäätmeid, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi.

Ohtlike ja püsijäätmeprügilate sulgemine elanike kodus tekkivate jäätmete (olmejäätmete) käitlust otseselt ei mõjuta. Seepärast on allpool keskendutud tavajäätmeprügilatele ja nende sulgemisega kaasnevatele muudatustele.

Kuni 1990ndate aastateni oli peaaegu igal suuremal asulal ja ettevõttel oma prügila ning enamasti polnud nende üle mingit keskkonnakontrolli ega järelevalvet. Alles pärast Eesti iseseisvumist hakati prügilatega aktiivsemalt tegelema – järk-järgult suleti keskkonda ohustavaid ja reostavaid prügilaid ning hakati kontrollima jäätmevooge ja suurendama elanike keskkonnateadlikkust. Seega ei ole praeguses prügilate sulgemises midagi enneolematut, seda on tehtud juba alates 1990ndate aastate keskpaigast. Tänavu jõutakse lõppjärku, kus 350-st tavajäätmeprügilast suletakse viimased kümme (Oru, Käina, Sillamäe, Sõmeru, Adiste, Kudjapäe, Aardlapalu, Valga, Viljandi ja Räpo).

Nende kümne keskkonnanõuetele mittevastava prügila sulgemine ei tähenda seda, et Eestis polegi enam jäätmeid kuhugi ladestada. Alates 2000. aastast on kasutusele võetud viis ajakohast, kõikidele tehnilistele ja keskkonnanormidele vastavat prügilat: Harjumaal Jõelähtme, Ida-Virumaal Uikala, Järvamaal Väätsa, Jõgevamaal Torma ning Pärnumaal Paikre prügila (joonis 1). Igaüks neist on võimeline vähemalt kolmkümmend aastat teenindama mitut maakonda. Viljandimaale kavatsetakse rajada veel üks prügila.

Lisaks uutele prügilatele on käsil mitu jäätmepõletustehase projekti, mille realiseerumise korral suur osa jäätmeid põletatakse, ladestatavate jäätmete hulk väheneb ning prügilate kasutusiga pikeneb.

Prügilate sulgemisega kaasnevad muudatused puudutavad peamiselt Lääne-Eesti saari ning Kagu-Eestit

Joonisel 1 on näha, et Lääne-, Pärnu-, Rapla-, Jõgeva-, Järva- ja Harjumaal (Harju ja Ida-Viru maakonnas on veel kohaliku tähtsusega prügilaid) on nõuetele mittevastavad prügilad juba praegu suletud ning nendes piirkondades tekkivad jäätmed veetakse juba aastaid uutesse, nõuetele vastavatesse prügilatesse. Seega puudutavad prügilate sulgemisega kaasnevad muudatused peamiselt Lääne-Eesti saari ning Kagu-Eestit.

Prügilate sulgemise tagamaad ja tulemused
Joonis 1. Tavajäätmeprügilad ja jäätmejaamad Eestis 2009. aastal

Ka Saaremaale ja Kagu-Eestisse kavatseti rajada uus prügila. Majanduslik analüüs aga näitas, et saartel on odavam jäätmed kohapeal sortida, taaskasutatavad eraldada ning ainult mittekasutatavad mandrile prügilasse vedada. KaguEestis otsiti prügilale aastaid kohta, kuid kohalike elanike vastuseisu tõttu seda ei leitudki. Alates 16. juulist 2009 tuleb Viljandi-, Tartu-, Põlva-, Valga- ja Võrumaal tekkivad jäätmed vedada Pärnu-, Järva- või Jõgevamaale.

Iseenesest ei ole jäätmete vedu ca 150 kilomeetri kaugusele midagi enneolematut, nt Haapsalust veetakse jäätmed pärast kohaliku Pullapää prügila sulgemist juba aastaid ligi 150 kilomeetri kaugusel olevasse prügilasse. Märkimisväärset hinnatõusu ei ole see kaasa toonud, pigem on korraldatud jäätmeveo konkurss hindu langetanud: Haapsalus maksab 240-liitrise konteineri tühjendamine ligi 40 krooni, Pärnus aga, kus prügila asub linna kõrval, ent vedu on korraldamata, üle 100 krooni.

Nõuetele mittevastavate prügilate sulgemine ei tähenda automaatselt seda, et kõik tekkinud jäätmed tuleb 150 kilomeetri kaugusele vedada – suur osa jäätmetest on taaskasutatavad (joonis 2).

Prügilate sulgemise tagamaad ja tulemused

Suletavate prügilate juures võib jäätmelubade alusel jätkuda ehitus- ja lammutusprahi sortimine ja vaheladustamine ning biolagunevate jäätmete kompostimine. Kui kinnitatud sulgemisprojekt seda ette näeb, saab neid jäätmeliike kasutada ka prügila sulgemisel.

Olulise võimaluse segaolmejäätmete ladestuskoguse vähendamiseks pakub nn mehaanilis-bioloogiline töötlemine (MBT), mille kohaselt suur osa energiaväärtuslikest jäätmetest põletatakse tsemendiahjudes või spetsiaalsetes jäätmepõletustehastes. MBT on käsitletav jäätmete taaskasutuse osana, mis võimaldab järelsortimisel üle jääva prügi mahtu vähendada 50–60%. Võib loota, et tulevikus hakkavad elanikud oma kodus rohkem jäätmeid sortima.

Oluline roll jäätmehoolduse korraldamisel on omavalitsustel

Omavalitsus peab hoolitsema selle eest, et oleks olemas piisav arv pakendijäätmekonteinereid, et elanikud saaksid liigiti kogutud jäätmeid jäätmejaama ära anda, et oleksid olemas kohalikud ja/või piirkondlikud kompostimisrajatised ning et elanikke kõigest sellest korralikult (nt jäätmehoolduseeskirjade kaudu) teavitataks. Paljudes omavalitsustes on jäätmehooldus hästi korraldatud, ent enamasti on veel arenguruumi, seda ka elanike keskkonnateadlikkust silmas pidades.

Suure hulga kodus sorditud jäätmeist saab elanik ära anda tasuta ning need jäätmed suunatakse prügila asemel taaskasutusse. Tihtipeale ei saada aru sellest, et pakendatud kaupa, nt rehvi vői elektroonikaseadet ostes makstakse nii kauba kui ka selle pakendi jäätmekäitluse eest. Elanikul on vőimalik neid tasuta panna avalikku kohta paigutatud konteineritesse vői anda jäätmejaama. Ometi eelistab enamik inimesi nende jäätmete käitlemise eest veel kord maksta, pannes nad oma segajäätmekonteinerisse.

Jäätmehoolduse olulisim eesmärk on jäätmeid maksimaalselt taaskasutada ja alles viimase võimalusena ladestada. Kindlasti saab ladestatavate segajäätmete kogust intensiivse liigitikogumise, sh biolagunevate eraldi kogumisega märgatavalt vähendada. See vähendaks prügilasse jõudvate jäätmete kogust ning ladestamiskulusid.

Uued prügilad on pigem jäätmekäitluskeskused

Uue prügilamääruse kohaselt rajatud prügilad erinevad tunduvalt varem kasutusel olnutest ning on pigem jäätmekäitluskeskused, kus:

  • töödeldakse ja vaheladustatakse taaskasutavaid jäätmeid;
  • järelsorditakse ja pressitakse kokku eelsorditud jäätmeid;
  • sorditakse ja peenestatakse puidujäätmeid;
  • kompostitakse biolagunevaid jäätmeid;
  • sorditakse ehitus- ja lammutusprahti; purustatakse kive;
  • kogutakse ohtlikke jäätmeid (sh asbesti sisaldavaid);
  • veetakse ja renditakse konteinereid;
  • korraldatakse kampaaniad (nt vanapaberi kogumist); korraldatakse koolitusi ja ekskursioone.

Artikli autor on ROBERT KIVISELG, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakond

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2009 lk 18–19

Joonised: Robert Kiviselg

Foto: Kõlleste valla jäätmejaam Krootusel. Ain Anepaio / Wikimedia Commons CC SA-BY 4.0

close