Ventilatsiooniõhu hulga seadistamine ja mõõtmine

Print Friendly, PDF & Email

Normikohase sisekliima tagamiseks on vaja ventilatsiooniõhu hulka seadistada ja mõõta. Sel teemal on palju räägitud. Paraku ei ole paljudel ventilatsioonisüsteemide tellijatel ja kasutajatel ikka veel korralikku arusaama sellest, miks on vaja õhuhulka mõõta, kes seda nõuab, kellele seda vaja on ning millised on Eesti Vabariigis kehtivad seadused, määrused, normid ja standardid, mis seda reguleerivad.

Käesoleva artikli põhieesmärk on õhuhulga seadistajatele ja mõõtjatele tutvustada mõningaid ventilatsioonisüsteemide kohta kehtivaid nõudeid, et vajaduse korral müüdavate hulgast õige valida. Loodetavasti aitab see kvaliteetsemaid süsteeme rajada, tagades sellega säästlikuma ekspluatatsiooni ja parema sisekliima. Artikli piiratud maht ei võimalda teema kõikehõlmavat käsitlust, põhjalikuma teabe saamiseks on vaja tutvuda standard- ja normatiivmaterjalidega.

Mõisteid

Õhu suhteline niiskus on õhus oleva veeauru rõhu ning samal temperatuuril õhku küllastava veeauru rõhu suhe protsentides. Kuiva õhu suhteline niiskus on 0 %, veeauruga küllastunud õhul 100 %. Inimesed, paljud loomad ja suur hulk kultuurtaimi taluvad hästi suhtelist niiskust vahemikus 40–70 %. Liiga väike või ka liiga suur suhteline niiskus võib sellega mittekohastunud organismi kahjustada.

Kastepunkt on temperatuur, millest allpool õhus olev veeauru kondenseerub. Kui +20-kraadisele ja 100-protsendise suhtelise niiskusega õhule lisada veeauru või langetada õhutemperatuuri, siis ülearune veeaur langeb sademetena välja. Siseõhus olev veeaur liigub koos sooja õhuga majast välja ning kuskil seina sees, kus temperatuur langeb kastepunktini, kondenseerub ning muudab seina või soojustusmaterjali niiskeks. Seina soojusjuhtivus suureneb ning suurenevad ka küttekulud.

Ventilatsiooniõhu hulga seadistamise ja mõõtmise vajalikkus

Ventilatsiooniõhu hulga seadistamise ja mõõtmise põhieesmärk on tagada normaalne sisekliima ja viia koostude tekitatav müratase miinimumini. Halvasti töötav ventilatsioonisüsteem võib põhjustada:

  • õhupuudusest tingitud halba enesetunnet;
  • köögi- ja WC-lõhna levimist elu- või magamistuppa;
  • kaminasuitsu sisseajamist;
  • tuuletõmmet olmetsoonis; kõrget mürataset;
  • liiga kõrget või madalat temperatuuri osas ruumidest;
  • tavapärasest suuremat energiakulu;
  • ehitustarindite niiskuskahjustusi.

Pärast seadistamist ja mõõtmist väljastatakse tehtud töid kirjeldav „mõõteprotokoll“, milles on kirjas töö tulemused (lähteandmed, mõõtmiskohad, regulaatorid ja nende paiknemine; tegelikud ja projekteeritud (normikohased) õhuhulgad; seadmete tüübid ja jõudlus, õhurõhk kanalites; andmed elektriajamite, filtrite ja kalorifeeride kohta; ventilatsioonisüsteemi plaan).

Juriidilised nõuded ventilatsioonisüsteemide kohta

Ventilatsioonisüsteemide ehitamist ning kasutuselevõttu reguleerivad mitmed seadused, määrused ja standardid.

Ehitusseadus sätestab nõuded ehitiste, ehitusmaterjalide ja -toodete kohta. Ehitise tehnosüsteem on ehitise piires ehitise toimimiseks ja ohutuse tagamiseks vajalike seadmete või kommunikatsioonide kogum koos nende toimimiseks vajalike konstruktsioonielementidega. Seega on tehnosüsteem käsitletav ehitustootena. Ehitustoodete hulka kuuluvaiks loetakse muuhulgas ka ventilatsioonisüsteemid. Ehitustoodetele kehtestatud nõuetest tulenevalt peavad ventilatsioonisüsteemid olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava kohaselt, ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevaid õigusakte järgides ning vastama energiatõhususe miinimumnõuetele.

Ventilatsioonisüsteemi kui ehitustoote nõuetele vastavust tuleb tõendada. Hindamiseks ja tõendamiseks tuleb kaasata teavitatud asutust, s.o vastavuse hindamise asutust, kellele on antud õigus oma pädevuse piires teha ehitustoote nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikke hindamisprotseduure. Teavitatud asutused võivad olla sertifitseerimisasutused, inspekteerimisasutused või katselaborid.

Ventilatsioonisüsteemide nõuetele vastavust kontrollivad katselaborid, kes mõõtes, katsetades ja/või muul moel hindavad ventilatsioonisüsteemide omadusi või toimivust. Süsteemide nõuetele vastavuse hindamise ja mõõtetulemuste esitamise nõuded katselaboritele on sätestatud mõõteseaduses ja toote nõuetele vastavuse seaduses.

Mõõteseadus kehtestab nõude, et katselaborite esitatavate mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud. Katselabori (mõõtja) pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Mõõtja erialast pädevust hindab ja tõendab Eesti Akrediteerimiskeskus. Akrediteerimisel hinnatakse mõõtja vastavust laborite pädevusnõudeid kehtestava rahvusvahelise standardi nõuetele, järgides sätestatud akrediteerimisprotseduure ja nõudeid. Ventilatsioonisüsteemide tööparameetrite mõõtmisega tegeleva katselabori pädevusnõuded on kehtestatud standardis EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 „Katse- ja kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded“.

Eespoolöeldust järeldub, et ventilatsioonisüsteemide õhuhulga mõõtmistöid tuleb lasta teha Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnustatud katselaboril. Akrediteerimata mõõtja mõõtmistulemused ei ole usaldusväärsed.

Peale mainitud normatiivmaterjalide annavad kohustuslikke ja soovituslikke juhiseid ventilatsioonisüsteemide rajamiseks ning nõuetele vastavusele tõendamiseks järgmised väljaanded:

  • EVS 845:2004. Hoonete ventilatsiooni projekteerimine (koosneb kolmest osast);
  • EVS 906:2010. Mitteeluhoonete ventilatsioon.
  • Üldnõuded ventilatsiooni- ja ruumiõhu konditsioneerimissüsteemidele. Eesti rahvuslik lisa standardile EVS-EN 13779:2007; Hoonete tehnosüsteemide RYL 2002.

Artikli autor on ANDREAS AAS, Seadistaja OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2011 lk 34

Foto: Photo by Pedro Sandrini from Pexels

close