Ventilatsioon on kindlasti vajalik

Print Friendly, PDF & Email

Ventileerimata ruumi koguneb väljahingatud veeaur ja CO2 (süsinikdioksiid e süsihappegaas). Niisuguses õhus tunneb inimene end ebamugavalt – ta väsib ja muutub loiuks, seepärast on ventilatsioon vajalik. Ehitiste projekteerimisnormid nõuavad, et eluruumis peab olema selline õhuvahetus, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhu hulga ja selle loomuliku ringluse.

Kõigepealt rääkigem korterelamutele tüüpilisest loomulikust ventilatsioonist, mille korral ruume tuulutatakse selleks ehitatud avade ja kanalite kaudu. Nõukogudeaegsetes majades vahetub õhk ka läbi ehituskonstruktsioonide ebatiheduste. Loomuliku ventilatsiooni korral liigub õhk peamiselt sise- ja välistemperatuuri vahe toimel. Et siseõhk on välisõhust soojem ja kergem, tõuseb ta tuulutuslõõre pidi ülespoole ja läheb korstnast välja. Ukse-, akna- ja võimalikest seinapragudest tuleb asemele välisõhk. Selline ventilatsioon ei rahulda alati tervisekaitsenõudeid. Selle oluline puudus on ruumi siseneva ja sellest väljuva õhuhulga määramatus ja muutlikkus, juhtida seda ei saa. Õhuvahetus sõltub väga palju ilmast (õhurõhust, tuulest), aastaajast, hoone asukohast ja kõrgusest ja veel paljust muust. Kui talvel külma ilmaga võib väljatõmbelõõr toimida liigagi hästi, siis kuumal suvepäeval tekib sageli olukord, kus jahe õhk lõõris hakkab allapoole vajuma, tõrjudes halva WC-õhu elu- ja magamistubadesse. Energia säästmiseks on loomuliku ventilatsiooniga majades otstarbekas aknapraod talveks kinni kleepida ning sel moel väljatõmmet vähendada. Ruumide tuulutamise võimalus peab siiski säilima.

Kui hoone õhustamise suunda ja mahtu ventilaatorite abil juhtida, on tegemist loomulikust märksa tõhusama sundventilatsiooniga. Lahendusi on mitmesuguseid.

Värske õhu konvektor

Selline kalorifeeri, klappide ja filtriga süsteem on täiesti müravaba, sest sissepuhkeventilaatorit ei ole. Värske õhk läbib küttekonvektori õhufiltri ning jaguneb lamellõhujaoturi kaudu hääletult ruumi laiali. Seadme osad takistavad õhu liikumist väga vähe, ühtki elektriühendust ei ole. Värske õhu konvektoreid kasutatakse kas ainult mehaanilise väljatõmbe või väljatõmbe-sissepuhkesüsteemides (kui seade on ette nähtud värske õhu lisamiseks). Värskeõhuseade on isereguleeruv ning varustatud aerodünaamilise tormiklapiga, mis vajaduse korral piirab ruumi tungiva värske õhu kogust. Tänu tormiklapile pole ka ohtu, et kalorifeer ei suudaks hoonesse sisenevat välisõhku soojaks kütta.

Klapp käivitub umbes 25 Pa rõhu juures, mis vastab õhu kiirusele 6 m/s. Väljatõmbeventilaator tekitab ruumis 7 Pa suuruse alarõhu ning temperatuuride vahe lisab sellele 3 Pa. Loomulikult sõltub kõik hoone asukohast looduses. Isereguleeruv on ka tagasilöögikapp. Ruumi jõuab vajalik hulk sobiva temperatuuriga õhku, ruumist välja soe õhk aga ei pääse. Seda võiks pidada värske õhu konvektori oluliseks eeliseks tavaliste värskeõhuklappidega süsteemiga võrreldes. Küttevee voolu reguleerib kalorifeeri ees olev termostaatventiil, mille andur mõõdab kalorifeerist väljuva õhu temperatuuri.

Aina enam projekteeritakse ventilatsioonisüsteeme nii, et nad toimiksid võimalikult ökonoomselt. Juhtimine võib käia vajaduse kohaselt ruumiõhu niiskuse, süsinikdioksiidisisalduse, sise- või välistemperatuuri või kellaaja järgi. Eriti tasuv on investeering siis, kui kütte- ja värskeõhukonvektorite ühissüsteem ühendada soojuspumbaga.

Energiasäästlik ventilatsioon

Jääksoojust kasutava ventilatsiooni abil on võimalik säästa 75 % või isegi rohkem kulutatavast energiast. Selline ventilatsioon on tasuv väga hästi soojustatud majades, kus kütmiseks või jahutamiseks tehtavad kulutused on suured.

Standardse ventilatsioonisüsteemi korral ringleb õhk ventilatsiooniavade kaudu või pannakse liikuma ventilaatorite abil. Kui soojendatud või jahutatud ruumiõhk väljub ventilatsiooniavade kaudu, siis see energia, mis kulus õhu soojendamiseks või jahutamiseks (jääksoojus), läheb kaotsi. Tänapäevased ventilatsioonisüsteemid võimaldavad soojust tagastada – värsket õhku soojendab väljaminev õhk. Soojapidav maja võimaldab soojust ja õhuvahetust väga täpselt reguleerida. Jääksoojust kasutav ventilatsioon viib saastunud õhu ruumist välja ja toob värske õhu sisse nii, et kaks õhujuga omavahel ei segune, soojus või jahedus kantakse üle õhk-õhk soojusvaheti abil. Tuppa sisenev värske õhk on siis eelsoojendatud või -jahutatud. Halvasti soojustatud majades võib jääksoojus hoonest ebatiheduste kaudu juba enne soojusvahetisse jõudmist välja pääseda.

Soojusvahetiga ventilatsioonisüsteem aitab hoida kokku ruumide õhu soojendamiseks või jahutamiseks tehtavaid kulusid ning tagab siseruumides puhta õhu. Kuna energiahinnad tõusevad, on soojusvahetiga ventilatsioonisüsteem õige valik. Soojusvaheteid on kolme tüüpi: plaat-, rootor- ja vesi-glükoolsoojusvahetid. Kaht esimest kasutatakse kõige sagedamini, kolmandat suhteliselt suurtes ventilatsioonisüsteemides. Plaatsoojusvaheti sobib niisketele ruumidele, kus seadmes võib tekkida kondensatsioonivett. Soojusvahetiga saavutatud säästu väljendatakse soojusvaheti kasuteguri kaudu, plaatsoojusvahetil on see 55–65, rootorsoojusvahetil 65–75 ja glükoolsoojusvahetil 45–55%. Tavaliselt on soojusvahetiga ventilatsioonisüsteemi tasuvusaeg 1–2 aastat.

Kuna ventilatsioonisüsteemi jaoks on vaja ruumi ning paigaldamiseks peab igale poole ligi pääsema, on mõistlik sellele mõelda juba hoone projekteerimisel. Pärast siseviimistlemist on väga raske torustikku seinte taha peita või seadet katlaruumi sokutada. Valmis majale on siiski võimalik soojusvahetiga ventilatsioon sisse seada. Kui seade paigutada pööningule, siis on torustikku suhteliselt lihtne laiali vedada.

Ka ventilatsioonisüsteemide puhul saab rääkida disainist ja sobivusest interjööri. Saadaval on seadmeid nii viimistletud disainiga eluruumide kui ka tagasihoidlikumate abiruumide jaoks. Projekteerimisel tuleb mõelda ka juhtimispuldi asukohale. Arvestada on vaja sedagi, et soojusvahetiga ventilatsiooniseadme jaoks on hoonesse vaja kaht eraldi torustikku – sisse- ja väljapuhketorustikku, mille paigutamiseks peab olema ruumi. Soojustagastusega süsteemi sisseseadmine on suur projekt ja seetõttu on hinnast võrdlemisi keeruline rääkida. Kõik projektid on ainulaadsed ja hind kujuneb vastavalt soovitud lahendusele. Enne tööle asumist on kindlasti soovitatav asjatundjaga nõu pidada.

Mis juhtub, kui ventilatsiooni ei ole?

Tootmishoonetest on tarvis kõrvaldada inimesele ohtlikud gaasid, tolm ja kemikaalide lõhn. Ventileerimata hoonetes tekib mädanik ja hallitus, mille tõttu on maju isegi maha lammutatud. Halvim pole aga see. Saab ju ehitada uue maja, kui aga hallitusseente ja kantserogeenide toimel jäädakse vähktõppe, uut tervist osta ei saa. Seepärast on tingimata vaja korras ventilatsioonisüsteemi.

Ventilatsioonisüsteemi puhastamine

Kui paljud teatakse sellest valdkonnast? Pädevate uuringute tulemusena on välja selgitatud, et vähemalt 50 % ajast kodus viibiv inimene hingab päevas sisse umbes 8 m3 õhku. Ühes kuupmeetris õhus võib sisalduda miljoneid kübemeid, baktereid ja viirusi. Suurte hoonete ning paneel- ja muude korterelamute ventilatsioonitorustikud on tavaliselt tolmu täis ning see mõjutab suuresti siseõhu kvaliteeti. Eesti korterelamute ventilatsioonitorustikest on enamasti ehitusaegnegi mustus kõrvaldamata. Saastunud loomuliku ventilatsiooni süsteemis ei saa õhk temperatuuri- ja rõhuvahe toimel liikuda.

Euroopas on hea tava puhastada elamute ventilatsioonisüsteeme kord aastas. Tuleohutusnõuete kohaselt on see kohustuslik, sest torustikku kogunenud tolmu ja muude tuleohtlike materjalide toel levib tuli ventilatsioonišahti pidi välgukiirusel kogu hoonesse. Puhastamisel kõrvaldatakse ventilatsioonikanalitest kergestisüttivad ained (tolm, rasvad jm) ning muuhulgas ka hallitusseened ja nende eosed, mis põhjustavad tihti ebameeldivat lõhna.

Teadlikkus siseõhu kvaliteedi tähtsusest kasvab ning üha enam korteriühistuid otsib võimalusi ventilatsioonišahtide puhastamiseks. Seda teenust on soovitatav tellida ainult vastavaid seadmeid omavalt ja koolitatud töötajatega firmalt, nt ettevõtetelt OÜ Asbeko või OÜ Lifa Partners.

Artikli autor on ANDRUS ARMAN, Asbeko OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 5/2008, lk 47–48

Foto: Pexels

close