Uus elektromagnetväljade direktiiv tulekul – mida toob see kaasa ettevõtetele

Print Friendly, PDF & Email

Elektri- ja elektroonikaseadmed on niivõrd laialt levinud, et me ei suudaks teostada ühtegi kaasaegset äriprotsessi ilma nendeta. See on kaasa toonud ka elektromagnetväljade hüppelise kasvu – hinnanguliselt oleme praegu elektromagnetväljadele 6000 korda rohkem avatud kui kümme aastat tagasi.

Selline areng on püstitanud ka küsimused: kas elektromagnetväli on ohutu ning kuidas end liig tugeva välja eest kaitsta. 2007. aastal avaldatud Eurobaromeetri uuring paljastas, et 48% eurooplastest on mures oma tervise pärast elektromagnetväljade tõttu. Tasub ka mainida, et Eestis oli antud näitaja 31%. Eurooplastest ei olnud 65% rahul elektromagnetväljade ohutust puudutava informatsiooniga, mis on olnud neile kättesaadav ja mille edastajaks on olnud riik, seadmete tootjad jt.

Kuna murelikkus elektromagnetväljade mõju suhtes on suur ning viis aastat tagasi tehtud uuringutega võrreldes märgatavalt kasvanud, siis on Euroopa seadusandjad võtnud kindla suuna reguleerida senisest enam inimeste ekspositsiooni elektromagnetväljadele nii avalikes kohtades kui ka töökohtadel. Neist kahest suunitlusest ongi tingitud kaks Euroopa Liidu direktiivi ja kaks erinevat vaatenurka lubatavale ekspositsioonile: avalikesse kohtadesse ja kodudesse nähakse ette mitu korda rangemad piirnormid kui töökohtadele.

Töökohtade lõdvemate piirnormide ajendiks on ettevõtete majanduslikud huvid

Töökohtade lõdvemate piirnormide ajendina võib näha peamiselt majanduslikke huve – juhul kui kehtestada töökohtadele määrad, mis kaitseksid töötajaid elektromagnetväljade kõikvõimalike mõjude eest, ei pruugi Euroopa ettevõtted enam konkurentsivõimelised olla. Paljud töökohad tuleks kaotada, kuna vananenud seadmed ei vasta nõuetele. See omakorda tooks kaasa mitmete ettevõtete turult kadumise ning hindade tõusu. Eriti rängalt mõjuks selline rangete piirnormide kehtestamine väiksematele ja keskmistele ettevõtetele, kellel tõenäoliselt ei ole vahendeid teenindus- või tootmispargi uuendamiseks. Riigis kasvaks töötus, mis tõstaks töötukassa koormust ning kasvataks sotsiaalset rahulolematust. Euroopa kaotaks oma konkurentidele maailmamajanduses veelgi enam.

Juba mitu aastat on avaldatud muret, et Euroopast võib globaalse majanduse mõistes saada perifeeria. Selle tõsiasjaga tuleb Euroopa poliitilistel juhtidel arvestada, kui ettevõtetele pannakse väljatöötatavate seadustega uusi kohustusi. Teisalt, poliitikud valib ametisse rahvas, kes nõuab turvalisemaid töökohti. Seega ei saa pikalt prognoosida, milliseks kujunevad Euroopa töökohad elektromagnetväljade kontekstis. Küll on aga tõenäoline, et rangematest nõuetest ettevõtetele tahetakse esialgu vähemalt viie aasta perspektiivis hoiduda.

Kompromissi leidmine ühelt poolt turvalise ja teiselt poolt kasumliku töökoha vahel on üks põhjuseid, miks töökohtade elektromagnetväljade direktiiv on Euroopa võimukoridorides ringelnud pea kümme aastat. Kuigi direktiivi koostati mitu aastat, võeti see siiski vastu kiirustades 29. aprillil 2004. Toona oli kiirustamise põhjuseks paari päeva pärast aset leidev tähtsündmus, mil ELiga liitus kümme uut riiki. Järgnevatel aastatel on direktiivi jõustumist korduvalt edasi lükatud üksmeele puudumise tõttu mitmes küsimuses. Nüüd, 2012. aasta alul, on aga alust arvata, et läheb veel paar aastat, mil direktiiv lõpuks jõustub. Sellega kaasnevad ka muutused tööandjate kohustustes, millega tasub tegelema hakata juba praegu, sest juhul kui töökohad ei vasta piirmääradele, tuleb tööd teha lahenduste leidmiseks.

Elektromagnetväljadest mõjutatud töökohad

Elektromagnetväli on kõikidest töökeskkonna ohuteguritest üks raskemini mõistetav, sest inimene seda ei näe, ei kuule ega taju. Tavaliselt avaldub elektromagnetvälja kahjulik mõju ajapikku ning kui tagajärjed avastatakse, on kahju juba tehtud ning raskeimal juhul inimene osaliselt töövõime kaotanud.

Elektromagnetväljad esinevad kõikidel töökohtadel. Seega puutub elektromagnetväljade seadusandlus kõikidesse tööandjatesse ja töötajatesse. Teoreetiliselt võib erandiks tuua vaid mõne maapiirkonna, kus elektrit pole ning ei kasutata ka akudel töötavaid elektriseadmeid.

Mõistetavalt tuleb rohkem tähelepanu pöörata töökohtadele, kus sellele töökohale spetsiifiliste elektriseadmete tõttu tekib rohkem elektromagnetvälju. Enim tuuakse esile järgnevaid töökohti ja seadmeid, mis on kõrgendatud EMV-ekspositsiooniga töötajatele: kaarkeevitus, galvaniseerimine, MRT-seadmed haiglates, mobiilsideantennide tehnikud, liikluspolitseinikud jm tehnikud, kes töötavad radaritega.

Riskirühmad

Sarnaselt teatud töökohtadele, kus esineb kõrgem elektromagnetvälja tase, on ka riskirühmi, kes on neist väljadest rohkem mõjutatud. Nii nagu inimesed taluvad erinevalt sooja ja külma, mõjub ka elektromagnetväli inimestele erinevalt. Üldiselt peavad noored ja hea tervisega inimesed paremini vastu kui vanemad ja nõrgema tervisega inimesed.

Rohkem ohustatuks võib autori arvates pidada järgmisi rühmi:

  • rasedad,
  • metallimplantaatide kandjad,
  • aktiivsete meditsiiniliste seadmete kandjad,
  • vanemad inimesed,
  • diabeetikud,
  • südameprobleemidega inimesed,
  • inimesed, kes on saanud kunagi suure elektrišoki
  • elektrotundlikud inimesed.

Ehkki praegune seadusandlus nõuab tööandjalt elektromagnetväljade riskitaseme hindamist ja kõikide vajalike meetmete ettevõtmist rasedate naiste ohutuse tagamiseks, siis praktikas seda ei toimu või esineb seda vaid üksikutes eesrindlikes ettevõtetes. Lihtne põhjus on vähene oskusteave selles valdkonnas. Elektromagnetväljade temaatika on tegelikult sedavõrd keeruline, et ka pärast kümmet aastat on osapoolte vahel palju eriarvamusi, milline see direktiiv peaks olema. Oodatavalt peaks direktiiv pakkuma lahendusi olemasolevatele lahendamata küsimustele, kuid selle kirjutise autori arvates läheb nii, et lahtisi otsi tekib rohkem juurde, kui neid kokku sõlmitakse.

Süsteemi üheks nõrgemaks lüliks on puudulik teaduslik arusaam elektromagnetväljadest. Nii ei teata tegelikult kõiki sümptomeid, mida elektromagnetväljad võivad põhjustada, ega seda, kuidas neid tuvastada. Kuivõrd direktiivi vastu eksinud tööandjatel tekib hiljem võimalik vastutus hüvitada töötaja töövõimetus, siis praktiliselt on aastate pärast võimatu tuvastada, kas töötaja sai elektromagnetväljadest üledoosi töökohal või mujal ning kas ilmnenud tervisehäda on üldse põhjustatud elektromagnetväljadest või mõnest muust keskkonnastressorist.

Kõigile küsimustele pole vastuseid

Elektromagnetvälju puudutav seadusandlus oleks juba ammu jõustunud, kui teadlased oskaksid selgelt vastata seadusandjate kolmele küsimusele:

  • millise tugevusega elektromagnetväli on ohtlik;
  • milliste tagajärgedega see ohtlikkus avaldub;
  • kuidas tuvastada elektromagnetväljadest põhjustatud tervisekahjustusi.

Kuna normid on välja töötatud tervete noorte inimeste baasil, siis arvavad teadlased, et metallimplantaate kandvatel inimestel oleks targem hoiduda töödest, millega kaasneb tugevam elektromagnetväli. Metallimplantaatidest võib nimetada metallproteese, -plaate, -raame jms. Hambaimplantaadid on väikesemõõtmelised, seega ei kujuta need ohtu ning nende kandjad ei klassifitseeru riskirühmaks. Ka näiteks amalgaamplomm võib sisaldada palju enam metalli, kui seda on hambaimplantaadis. Õigustatud küsimus siinjuures on see, et kui suu on täis hõbeplomme, kas selle koguse juures klassifitseerib inimene riskirühma. Vastus on, et tõenäoliselt mitte. Kuna metallhambatäidised on üksteisest eraldatud – nende vahel puudub metallist side, mis paneks nad elektromagnetväljade suhtes toimima ühtse antennina –, siis saab neid vaadelda kui eraldiseisvaid metallpindu.

Õigusaktid, millega peab tööandja arvestama

Hakates arvestama elektromagnetväljadega, peab tööandja ohutuse ja tervishoiu seisukohalt lähtuma peamiselt kahest õigusaktist:

  1. valitsuse määrus elektromagnetväljade kohta töökeskkonnas (25.01.2002 nr 54) ja
  2. sotsiaalministri määrus elektromagnetväljade kohta kodudes ja avalikes kohtades (21.02.2002 nr 38).

Mõlemad tulenevad otseselt samateemalistest eurodirektiividest, mis omakorda baseeruvad ICNIRP (International Commission on Non-Ionizing Radiation Protection) soovitustel.

Tööandjal võib tekkida küsimus, miks peaks töökohtade ohutu elektromagnetväljade taseme tagamisel lähtuma punktis 2 mainitud kodude ja avalike kohtade piirnormidest. Siinjuures tuleb asutuse tööruumid jagada 1) 2) kaheks: seal, kuhu on juurdepääs vaid asutuse töötajatel, kehtivad tõesti vaid töökohtadele mõeldud piirmäärad. Kui aga asutuses on ruume, mis mõeldud näiteks klienditeeninduseks, siis neis ja kõikides teistes ruumides, kuhu on juurdepääs teistel isikutel, tuleb lähtuda avalikes kohtades kehtivatest piirnormidest.

Mille eest direktiiv kaitseb?

Direktiivi preambula deklaratiivsetest avaldustest võib jääda ekslik mulje, et need piirmäärad kaitsevad inimesi kõigi terviseohtude eest, mis elektromagnetväljadest võivad tuleneda. Tegelikult loetletakse direktiivis ka ära, mille eest kaitset võib oodata – need on peamiselt termoefekt ja närvistimulatsioon, mis lubavad inimesel viibida suhteliselt tugevas elektromagnetväljas. Muid mõjusid pole arvesse võetud, sest direktiiv baseerub ICNIRPi soovitustel. Teine oluline kitsendus on, et direktiiv kehtib vaid lühiajalise ekspositsiooniga tervisemõjudele. Pikaajaline elektromagnetväljade mõju ja neist põhjustatud tervisehädad on direktiivist välja jäetud juba eespool toodud põhjusel – teadlased pole veel teinud piisavalt teaduslikke uuringuid järelduste tegemiseks. Seega ei saa tõsiselt võtta ka direktiivi teisi deklaratiivseid punkte, milles lubatakse garanteerida kõrgetasemeline kaitse kõikide teadaolevate kahjulike mõjude eest.

Direktiivi tegelik eesmärk on esitada ELi liikmesriikidele minimaalsed turvamäärad, jättes riikide endi otsustada, kui karme piirnorme nad tahavad kehtestada. Mõned Euroopa riigid ja kohalikud omavalitsused on kehtestanud rahvatervise kaitseks 10 ja isegi 1000 korda rangemaid piirmääri.

Artikli autori arvates on parim nõu anne panustada töötajate koolitamisele elektromagnetväljade suhtes – et neid nähtusi mõistetaks ja seeläbi osataks valida ohutuid töömeetodeid ja -vahendeid. Suures osas, seal kus toimub töötajate suur ekspositsioon elektromagnetväljadele, saaks seda vältida, teades õigeid töövõtteid. Näiteks keevitaja võib tööoperatsiooni mugavamaks sooritamiseks lasta keevitusagregaadi voolukaablil loogelda üle oma kehaosade või isegi võtta selle õlale, et kergemini ringi liikuda. Selliselt suurendab ta oma ekspositsiooni sadu kordi, selle asemel et valida tööpositsioon, mis on kaablitest võimalikult kaugel.

Kohustused tööandjatele

Juba praegu kohustab valitsuse määrus tööandjaid tagama töötajale elektromagnetväljadest ohutu töökeskkond. Peamised tööandja kohustused on:

  • teha kindlaks, millise tasemega elektromagnetväljadele töötajad avatud on;
  • viia ellu abinõud, et elektromagnetväljad töökeskkonnas oleks võimalikult nõrgad;
  • kontrollida jooksvalt kasutusele võetud abinõude efektiivsust.

Seoses uue direktiiviga tasub lisaks eespool toodule mainida ka järgmisi kohustusi:

  • tööandja kohustusi laiendatakse, et ta hindaks kõiki elektromagnetväljadega seotud riske;
  • tööandja peab võtma arvesse nii elektromagnetväljade erinevad allikad, sageduse kui ka koosmõju, ekspositsiooni kestuse ja tüübi, kiirituse jaotuse kehapinnal;
  • tööandja on kohustatud kohe reageerima elektromagnetväljadest tingitud soovimatutele tervisemõjudele, mis töötajatel ilmnevad;
  • tööandja peab võtma arvesse riskirühmad (näiteks aktiivse implantaadiga töötajad).

Ettevõtetel, kus on palju riskirühma kuuluvaid töötajaid või kus tööprotsesside käigus tekib piirnormide lähedane elektromagnetväli, tasub oma töökeskkonnaspetsialist välja koolitada ka elektromagnetväljade alal. Praegusel ajal täidetakse eespool toodud nõudeid vähestes ettevõtetes.

Tööandjate roll ei ole lihtne

Isegi kui teaduslikul tasandil saabub elektromagnetväljade suhtes selgus ning poliitiline tahe kehtestab direktiivi ja siseriiklikud õigusaktid, jäävad elektromagnetväljad ikkagi üheks raskemini hallatavaks töökeskkonnateguriks. Selleks et tööandja tuleks oma uute kohustustega toime, on vaja mõõteteenuse pakkujaid kõikehõlmava varustuse ja metoodikaga. Direktiivide käsitlusala hõlmab elektromagnetvälju väga laias diapasoonis (kuni 300 GHz), see eeldab erinevaid mõõteaparaate ning koolitatud mõõtespetsialiste, kuid selline võimekus väiksemates ELi riikides puudub.

Töökeskkonna ohutuse tagamisel peab arvestama, et elektromagnetväli on vektorväli, st et väli lähtub kindlast seadmest suunaga sellest eemale. Kui mõõtja ei valda mõõtemetoodikat, võib ta mõõta vaid ühe telje ning tal võib märkamata jääda kõigi kolme telje (X, Y, Z) ruutkeskmine ehk resultantväli. Seega, kui mõõdetakse ainult horisontaalasendis, võib mõõtetulemuseks olla näiteks ainult 100 nanoteslat, mis ei jõua piirmäära lähedalegi, samas tehes kõik kolm vajalikku mõõtmist, tuleb tulemuseks 6000 nanoteslat, mis ületab lubatud normid.

Kasutatud kirjandus
  • European Commission, 2007, Special Eurobarometer 272a Electromagnetic FieldsReport.
  • International Commission on Non-Ionizing Radiation Protection, 1998, Guidelines for limiting exposure to time-varying electric, magnetic and electromagnetic fi elds (up to 300 GHz).
  • Sotsiaalministri määrus 21.02.2002 nr 38 – Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine.
  • Vabariigi Valitsuse määrus 25.01.2002 nr 54 – Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord.

Artikli autor on TARMO KOPPEL, Elektromagnetväljade konsultant, lektor

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2012, lk 20–22

Foto: Helena Lopes / Pexels

close