Vee-ettevõtjad toetavad reoveesette käitlemise regionaalsusprintsiipi

Print Friendly, PDF & Email

Reoveesette käitlemiseks on Eesti reoveepuhastites enamasti kasutusel aeroobne tehnoloogia – aunkompostimine, mis võib ebasoodsate ilmastikutingimuste korral põhjustada ulatuslikku keskkonnahäiringut – haisu. Enamik reoveepuhasteid paikneb asulates või elamute läheduses ning kompostimisväljakutelt leviv hais häirib elanike igapäevaelu. Meedias on juttu olnud haisuprobleemidest Kohtla-Järvel, Pärnus, Viljandis, Tartus, Kuressaares, Rakveres ja Tallinnas.

Raport reoveesettest tekkiva keskkonnahäiringu vähendamise võimalustest

Et saada selgeks, millised on võimalused reoveesette käitlemisel tekkiva haisuprobleemi lahendamiseks, kinnitas Riigikogu keskkonnakomisjon 4. juunil 2012 raporti „Reoveepuhastis käsitletavast reoveesettest tekkiva keskkonnahäiringu vähendamise võimalused“ lähteülesande ning määras raportööriks keskkonnakomisjoni liikme Tõnis Kõivu. Raporti kuuepunktilise lähteülesande kohaselt tuli:

  • kirjeldada suuremate reoveepuhastite reoveesette käitlemise mõju ümbritsevale elanikkonnale;
  • teha kindlaks, milliseid reoveesette käitlemistehnoloogiaid kasutatakse Eestis ja naaberriikides;
  • võrrelda eri tehnoloogiate mõju haisu tekkimisele ja levimisele;
  • analüüsida reoveesettest toodetud kompostmulla kasutamise võimalusi ja piiranguid;
  • leida majanduslikult ja keskkonnakaitseliselt kõige paremad lahendused reoveesette käitluskohtade põhjustatud keskkonnahäiringu vähendamiseks mõistliku miinimumini;
  • tuua välja tõhusad meetmed tiheasustusaladel paiknevate reoveesetet käitlevate jäätmekäitluskohtade tegevuse reguleerimiseks nii, et võetaks kasutusele tulemuslikud meetmed haisu vähendamiseks mõistliku miinimumini.

Raport, mille koostamisele lõid vee-ettevõtjad EVEL-i koordineerimisel aktiivselt kaasa, on nüüd valmis, keskkonnakomisjoni 31. jaanuari istungil heaks kiidetud ning 11. veebruaril toimunud Riigikogu keskkonnakomisjoni pressikonverentsil avalikustatud.

Haisuprobleemi lahendamiseks on raportis tehtud mitu ettepanekut. Reoveesetet soovitatakse käidelda regionaalsetes käitlusjaamades, rajada nende üle-eestiline võrk ning luua selleks toetusmeede. Settekäitlusel soovitatakse eelistada metaankääritamist ning saadav biogaas kasutada soojus- ja/või elektrienergia tootmiseks. Energiat on võimalik kasutada jaama omatarbeks (nt käärimisjäägi kuivatamiseks) või müüa üldvõrku.

Biogaasi on võimalik ka väärindada mootorikütuseks sobivaks metaaniks. Reoveesette regionaalses käitlusjaamas on mõeldav rakendada ka reaktorkompostimist, mille puhul haisu ei teki ning mis annab ühtlase kvaliteediga komposti. Biogaas jääb siis muidugi saamata. Aunkompostimine on mõeldav vaid siis, kui hais lähielanikke ei häiri ning kui saadakse kõikidele nõuetele (kehtestada on vaja settekomposti kvaliteedikriteeriumid) vastav kompost. Vaja on luua õiguslik raamistik ning rakendada toetusmeetmeid biogaasist toodetud biometaani kasutamise võimaldamiseks mootorikütusena. Kaaluda tuleb võimalusi kuivatatud käärimisjäägi kasutamiseks.

On tähelepanuväärne, et vee-ettevõtjatele muret tegev reoveesettekäitlus ja sellega kaasnevad probleemid on toodud spetsialistide ringist Riigikogu tasandile. Kui teemaga tegeleb seaduseandja, siis pööravad sellele suuremat tähelepanu kõik, sh vastavaid õigusakte koostav ja toetusmehhanisme kavandav ametnikkond. Haisu teema on vee-ettevõtjaile hästi teada, sest haisu taluma pidav kogukond ei anna neile rahu. Ometi ei pea inimesed selle keskkonnahäiringuga leppima. Pealegi viitab hais tuulde lennanud ressursile.

Uuring reoveesette regionaalsete käitlusjaamade asukohtade soovitamiseks

Eesti Keskkonnauuringute Keskus on teinud uuringu reoveesette regionaalsete käitlusjaamade asukohtade soovitamiseks. Seda uuringut oleks vaja täiendada sotsiaalmajandusliku analüüsiga, nagu soovitatakse ka raportis. Eesti reoveesettekäitlejate probleemid, kasutatavad tehnoloogiad ja lahendused on vaja kaardistada regionaalsuse võtmes, seni on reoveekäitlusse investeerimise otsustamisel lähtutud peamiselt konkreetsest reoveekogumisalast ja vee-ettevõtte teeninduspiirkonnast. Regionaalsusprintsiip ületab nii kohalike omavalitsuste administratiivsed kui ka veeettevõtte teeninduspiirkonna piirid, keskendudes reoveesettekäitluse sotsiaalmajanduslikele aspektidele ning pidades silmas ressursisäästlikkust ja rohelist mõttelaadi. Regionaalsusprintsiibi elluviimisel peaks üle saama ka varem tehtud investeerimisvigadest, kui neid peaks ilmsiks tulema.

Regionaalsete settekäitluskeskuste arendamisel tekkida võivad probleemid

Regionaalsete settekäitluskeskuste arendamise üheks kõige suuremaks proovikiviks võib kujuneda eri huvigruppide (ettevõtted, kohalikud omavalitsused) haldus- ja omandipiire ületava eesmärgipärase koostoimimise saavutamine. Kelle probleemiga on tegemist, kas minu probleem on ka naabri probleem? Kes ühendab killustatud probleemid ja lahendused üheks mõistlikuks tervikuks? Ainus abinõu, mida näen, on reoveesette riikliku käitlusstrateegia koostamine, mille elluviimise tagaksid õigusaktides sätestatud meetmekompleks ja rahaeraldised. Kokku võiks seda nimetada motivatsioonipaketiks. Et motiveerida väiksemaid reoveepuhasteid setet keskustesse vedama ja suuremaid seda vastu võtma, on vaja EL uuel rahastamisperioodil (2014–2020) selleks ette näha raha. Ehk saaks siis tõuke ka reoveesettekäitlejate klastri tekkimine või ühinemine mõne juba olemasoleva energia- või muude loodusressursside säästmisele pühendunud grupiga, nt Eesti Jäätmekäitlejate Liidu klastriga, kus muuhulgas tegeldakse aktiivselt reoveesettega. Kuidas reovee käitlemisel eraldada ja taaskasutada selles sisalduv kallis ja defitsiitne maavara – fosfor? Selge on see, et piisavalt pädevaid asjatundjaid suudame tagada vaid eesmärgile pühendunud keskuses.

Põllumehed ja aiapidajad suhtuvad reoveesettekomposti veel umbusuga. Kas kompost on ikka inimese tervisele ja keskkonnale ohutu? Kas ravimijäägid, haigusetekitajad, raskmetallid on ikka kontrolli all? Enne kui kompost kõlbab põllu või aia väetamiseks, peab selle staatus tõusma jäätmest tooteks. Järelikult on vaja luua reoveesettekomposti kui toote kvaliteedistandard ja tõhus kontrollsüsteem. Nendegi jaoks on vaja õigusakte. Alles siis saab komposti turustamine sisse tõelise hoo, kui tõhus kvaliteedikontroll tagab selle usaldusväärsuse. Küllap on siis ületatav ka mentaalne probleem justkui inimese enda väljaheited ei kõlbaks looduse ringkäiku. Seda, et eraisik hakkab settekomposti ostma, pole siiski loota. Usutavasti tekiks settekompostile turg siis, kui selle kasutamist hakataks nõudma nt kohalike omavalitsuste ehitushangetes.

Vaja on täiendavaid uuringuid

On karta, et jätku-uuringud ja nn motivatsioonipaketi loomine hakkavad venima ja protsess takerduma, sest koondada ja süstematiseerida on vaja kõik juba tehtud uuringud. Täiendavaid uuringuid on tarvis selleks, et teada saada, kui tõhusalt hävitab settekäitlus haigusetekitajaid. Usun, et seadusandja eesotsas keskkonnakomisjoni raportööri Tõnis Kõivuga jälgib arenguid omanikutundega, ametnikkond toetab neid ning raskused saavad ületatud. Vee-ettevõtted on valmis EVEL’i juhtimisel arengule kaasa aitama. Kindlasti on aga vaja silmas pidada, et raportis soovitatu elluviimiseks on vaja koolitatud personali ning et kõige uuega kursis olla, peab õpe olema elukestev. Senised kogemused näitavad, et sageli ei saada hakkama ka kõige lihtsama aunkompostimisega. Reaktorkompostimine ja eriti metaankääritamine on aga kaugelt keerulisemad protsessid, mida on vaja asjatundlikult juhtida. Ei maksa loota, et kui seade valmis, toimib ta iseenesest. Pideva täiendusõppe korraldamiseks on tõenäoliselt vaja riigi tellimust.

ASi Tallinna Vesi inseneriteenistuse suurte kogemustega juht Ellen Mihklepp kommenteeris raportit järgmiselt: Raporti ettepanekud pakuvad reaalset tuge reoveesette kuhjumisest reoveepuhastite ümber tingitud probleemide lahendamiseks. Suund on võetud sette käitlemisele regionaalsetes jaamades, kus on võimalik rakendada üsna kulukat, aga oluliselt tõhusamat metaankääritamist ning saadavat biogaasi kasutada kas elektri- ja/või soojusenergia tootmiseks või töödelda see mootorikütuseks – biometaaniks. Metaankääritamist on Tallinna Vesi AS edukalt rakendanud juba viisteist aastat. Selle tulemusena on avaväljakule jõudva sette hais minimaalne ning koos turbaga lõpptöödeldud kvaliteetset segu on kasutatud haljasaladel. Biogaas kulub nii kääriti kui ka teenindushoonete kütmiseks. Edasiviiv on raporti soovitus taotleda riiklikku toetust settekäitlussaaduste ulatuslikumaks kasutamiseks nt energiamajanduses, teedeehituses, veonduses ja metsanduses. Asjalike tulemusteni jõutakse siis, kui probleemiga tegeldakse läbimõeldult kõigil tasanditel. Mõnikord võib olla mõistlikum tegu tegemata jätta, kui seda teha läbimõtlemata ja poolikult.

Artikli autor on VAHUR TARKMEES, Eesti Vee-ettevõtete Liit

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2013, lk 10–11

Foto: Wikimedia Commons CC BY 2.0

close