Meteoriidijälg Lasnamäel – loodusmälestis linnaolustikus

Print Friendly, PDF & Email

Lasnamäe meteoriidijälg avastati, kui 1983. aastal Laagna tee kanalisüvendit rajati ja Tondi raba piiresse jõuti. Meteoriidijälg puhastati 4 m paksusest turbakihist, kuid kaeti seejärel uuesti pinnasega.

Linnaehituse pealetung seni ehitusaluseks kõlbmatule pinnasele on nüüd juba paratamatu, ka Tallinna uuslinna tingimustes. Lasnamäel Laagna teesüvendi lõpuosas, Varraku sillast ida pool eraldab mikrorajoone rohelise koridorina turbapinnasega Tondi raba. Raba servadele on juba kerkinud suurte parklatega kaubandusettevõtted. Järge ootavad spordi- ja tervisekeskused ning nende juurde viivad teed.

Rabaturvas eemaldatakse ja asendatakse tehisliku mineraalpinnasega, sageli suures mahus. Aeg-ajalt häirib projekteerijaid teave siin kuskil paiknevast meteoriidikraatrist, mille kindlakstegemise ja uurimise juures oli ka selle artikli autor. Korduvalt on tulnud teavet täpsustada, ikka ja jälle on vaja asjaosalisi viia otse sinna kohta, kus huvitav loodusobjekt – meteoriidijälg, asub. Muidugi tuleks seda kohta edaspidi kaitsta ehitiste alla sattumast.

Miks see küsimus üha uuesti esile kerkib ja lõplikku lahendust ei leia?

Vastust polegi lihtne anda. Asi on nimelt selles, et huvipakkuv kosmosekeha tekitatud moodustis aluspõhjalisel paepinnal pole praegu maapinnal nähtav ega moodusta siin meteoriidilangemisele iseloomulikku löögi- või plahvatuskraatrit, nagu neid teame mujal ja ka meil Eestis. See vorm tuli mitmemeetrilise turbalasundi alt nähtavale ehitustööde käigus, järgnes lühiajaline uurimine ja kirjeldamine ning siis maeti see uuesti ülearuse tehispinnasekihi alla.

Kahetsusväärselt jäeti selle objekti asukoht maapinnal püsivalt tähistamata ja just siit tänased mured algavadki. Öeldu ei tähenda, et kordumatut loodusvormi justkui polekski olemas. Hoopis vastupidi, selle saaks soodsates oludes uuesti avada ning uurimisteks ja vaatlusteks sobivalt eksponeerida, tagades seejuures puutumatu säilitamise. Vorm on üsna väike (3×5 m), mistõttu taasavamise korral oleks selle täpset asukohta üsna raske määrata.

GPS-i koordinaadid (59o 26,485´; 24o 51,432`) pakuvad selleks ligilähedase võimaluse ning ristuvad asimuudisuunad lähedal asuvatele metallist kõrgepingeliini postidele lubavad teha vajalikke täpsustusi. Kuid maapinnal ei ole midagi igavest ja seepärast oleks asukoht maastikulgi tarvis mingil mõistlikul ja püsival viisil tähistada. Ka üldsust tasuks objekti olemusest paremini teavitada. Peale aastatetaguse teate “Õhtulehes” ja sellele järgnenud lühikirjete “Eesti Looduses” ning sarjas “Loodusmälestised” pole trükis midagi kaalukamat avaldatud (vt kirjandus). Käesolev kirjutis püüab seda lünka täita.

Mida siis kujutab endast Lasnamäe meteoriidijälg?

Kui 1983. aastal Laagna tee kanalisüvendit rajati ja Tondi raba piiresse jõuti, paljastus kanali põhjanõlval, endiste turbavõtukohtade lähedal mandrijää poolt tasaseks lihvitud paepind, mis oli kaetud ligemale 4 m paksuse turba- ja selle all lamava poolemeetrise järvelubjakihiga. Sellel paepinnal äratas geoloogide Tarmo Kiipli ja Ain Põldvere tähelepanu ebaharilik ühest punktist kiirtena lähtuv lõhedekimp, mis tugevasti erines Eesti põhjaalal jälgitavast korrapärasest kahes suunas orienteeritud sirgjoonelisest diaklasslõhede süsteemist. Pealtvaates moodustus siin 3×5 m suurusel pinnal radiaalsete ja neid kohati ühendavate tangensiaalsete kaarjate pragude võrk, mille keskmes oli ka kümmeekonna sentimeetri laiune madal süvend (joonis 1).

meteoriidijälg Lasnamäel
Joonis 1. Löögijälje üldvaade fotol

Kogu struktuur meenutas kohe tugeva löögi tekitatud deformatsiooni, mida võime jälgida näiteks purunenud põrandaplaatidel. Avatud vorm asus paksu rikkumata turba- ja järvemerglikihi all, nii et see ei saa olla inimtegevuse tekitatud. Seetõttu tekkis iseenesest oletuslik ettekujutus meteoriidikeha löögijäljest (Kiipli, Põldvere 1984). Teade jõudis TA Geoloogia Instituudi meteoriitikarühma asjatundjateni ja leidu hakati kohe täiendavalt uurima. Oktoobrikuu vihmade tõttu oli paeplaadi pind vahepeal määrdunud järsakuseinast välja uhutud turbamudaga ja see tuli eelnevalt puhastada. Tallinna Gonsiori tänava tuletõrjedepoost tuldi lahkesti appi ja pind puhastati võimsate veejugadega. Spetsiaalselt kohandatud väikevahendite ja pukkredelite toel õnnestus geoloogidel Enn Pirrusel ja Reet Tiirmaal löögijälg täpsemalt üles joonistada ja vajalikud fotod teha (joonis 2).

meteoriidijälg Lasnamäel
Joonis 2. Pragunenud paeplaadi lõhedevõrk 1 – hilisemal murenemisel tekkinud lohkvorm pragude lähtekohas, 2 – löögil kujunenud pragudevõrk, 3 – paese aluspõhja varasemad poolavatud diaklasslõhed, 4 – kaltsiidiga täitunud vanem lõhejälg jäigastunud kivimisoonena
Uurimisel selgus mitmeid olulisi asjaolusid

Tuvastati, et pragudekimbu keskel asuv süvend ei ole siiski otseselt meteoriitse keha löögilohk, vaid pragude lõikumiskoha hilisem murenemisvorm. Nii ei ole selle järgi võimalik selgitada meteoriidi langemissuunda ega leida siit ka pihustatud kosmoseainet. Enamgi veel, kogu lõhestunud paepind on allunud liikuva mandrijää hilisemale lihvimistegevusele, mida tunnistavad samal paeplaadil rohked ühes suunas orienteeritud jääkriimud. See võimaldab määrata sündmuse tekkeaja: meteoriit pidi langema enne viimase liustikukeele pealetungi vaadeldavale alale, seega vähemalt kümneid aastatuhandeid tagasi. Tõenäoliselt toimus see umbes 20 000–25 000 aastat enne meie aega, nn Palivere liustikustaadiumi eelsel perioodil. See ajatäpsustus välistab täielikult inimese tegevuse pragudeilmingu tekitamisel.

meteoriidijälg Lasnamäel
Joonis 3. Lasnamäe meteoriidijälje oletatav tekkeviis 1 – meteoriidi langemine, 2 – ajutine kraatrisüvend, 3 – mandrijää lihvitud paepind

Teinegi võimalus liustikuolukorras – mingi suure rändrahnu kukkumine liustikulõhet mööda aluspõhjale – tundub olevat ebatõenäoline, sest kujunenud pragudevõrk eeldanuks palju tugevamat löögijõudu. Siit tulenebki tõlgendus, et viimase jäätumisperioodi eel langes avatud paepinnale suure energiaga meteoriitne taevakeha, mis maapinnale jõudes purustas selle ülaosa ja vormis siin umbes 10–15 m läbimõõduga väikekraatri madala süvendi ja purustussaadustest ülespaisatud valliga, umbes sellist näeme Kaali kraatriteväljal Saaremaal. Hiljem peale tunginud mandriliustik lükkas nagu hiigelbuldooser pudeda valli laiali ja lihvis ka purustatud põhjaga kraatrisüvendi tasaseks, säilitades vaid selle all tugeval paeplaadil säilinud pragudevõrgu (joonis 3).

Et pragudevõrk on tõepoolest põhjustatud ülalt suunatud löögist, sellest räägivad kindlad tunnused. Radiaalsete ja tangensiaalsete lõhenemisilmingute üheaegne kombineerumine on iseloomulik üksnes löögideformatsioonile. Kuid mitte ainult. On tähelepanuväärne, et objekti piiravatest varasematest sirgjoonelistest, nn diaklasslõhedest löögipraod kaugemale ei ulatu – varasemad lõhetühemikud summutasid lööklaine energia. Imekombel läbib pragudekimbuga paeplaati ka üks laineline varasem lõhejälg, mis on hiljem täitunud kaltsiidiga ja kujutab nüüd endast jäika kivimisoont. Sellest jäigastunud algsest lõhevormist ulatuvad löögipraod mitmes kohas läbi (joonis 2). Nii käitub pragudekimp paeplaadil tüüpilise löögil tekkinud purustusilminguna ja kõike eelnevat arvestades toetab üsna veenvalt esitatud meteoriitse tekkeviisi usutavust.

Niisiis kannab paeplaat Lasnamäe teesüvendi ääres endal omapärast ja harva esinevat loodusmälestist. Lubjakivist märklaud kinnistas kunagise kokkupõrkekoha kosmosetulnukaga, pealetungiv jäämass vabastas selle peenestunud rusust ja lihvis tasaseks ning piirkonda kujunenud järvenõgu koos hilisema turbalasundiga konserveeris harukordse vormi meie ajani. Mõistagi on Eesti geoloogiline olustik sellevõrra rikkam.

Mis on kirjeldatud vormist saanud tänaseks?

Kahjuks ei ole selle edasise saatuse üle eriti põhjust rõõmustada. Kohe pärast avastamist lootsid uurijad leida loodusväärtuse väärikat kohtlemist. Tekkis mõte säilitada avatud vorm pealeehitatud paviljoni all või eksponeerida see mingi ehitise põrandaelemendina. Kui lennukad mõtted struktuuri peale ehitatavast planetaariumist, ateismikeskusest, loodusmajast või isegi tantsupõrandaga kohvikrestoranist oleks ellu viidud, saanuks Tallinna uusrajooni monotoonsevõitu olustik tähelepanu vääriva lisaobjekti. Sellesuunalised ettepanekud lähetas TA Meteoriitika Komisjon kohe ka linna administratiiv- ja looduskaitseorganitele, kuid tookord ei oldud niisugusteks ettevõtmisteks valmis. 1985. aastal püüti objekti asukoht sellele kantud tehispinnal betoonpostiga tähistada, kuid arenevas linnaolustikus kadus ka see märgistus mõne nädala jooksul. Objekti asukoht ja seda ümbritsev 50-meetrine kaitsetsoon kanti ühele Tallinna arhitektuuriosakonna plaanile, kus see endast mingit teavet kinnistab. Just tänu sellele ilmutavad end mitmetest organitest aeg-ajalt saabuvad täpsustavad asukohapäringud, mis tõendavad, et leidu pole veel lõplikult unustatud.

Objekti enese seisund on siiski nukker. Plaanidel tähistamisele vaatamata kaevati juba aasta pärast leidu selle lähedusse piki Laagna teed kommunikatsioonikraav, mille paesse rajades võidi vormi lõunaosa ka mingil määral kahjustada. Seejärel kaeti asukoht mitme meetri paksuse tehispinnasega, milles oli segamini suuretükilist paerusu ja turbamulda. Löögijälg ei olnud seega enam vaatlemiseks kättesaadav ja lähiümbrus hakkas võsastuma. Asjal oli ka hea külg: huvitav loodusobjekt konserveerus pikkadeks aastateks edasiste kahjustuste eest, jäädes ootama paremaid aegu.

Mis saab edasi?

Kas tuleb kunagi aeg, mil huvitav loodusmälestis on uuesti üldsusele vaadeldav? Ennustada on raske, kuid päris võimatu see ei ole. Ehk oleme sellega juba hiljaks jäänud ja paepind on juba kahjustada saanud. Tehispinnasega katmisel tulnuks kasutada pehmet liivkatendit, nagu seda taoliste vormide puhul tehti Kaali väikekraatrite juures ja tehakse ikka tehniliste korduvalt avatavate kommunikatsioonide puhul. Igal juhul tuleks avamisel kasutada käsitsitööd, et vältida kahjustusi mehhanismidega toimetamisel. Kui löögijälg avatakse, tuleb see kohe varustada kaitsva rajatisega, et hoida paepinda asjatundmatu uudishimu eest. Tänastes oludes tunduvad need mõtted üsna utoopilised, kuid lootma peab. Arukas tundub mõte kaitsta objekti esialgu sellele rajatava parkimisalaga, paigutades otse sündmuspaigale mõne raskesti eemaldatava rändrahnu. Viimast pole raske varustada ka kena kirje või sümboliga.

On siiski tore, et suure kaubandushoone ees Laagna teel, üsna kõnealuse koha lähedal, on Taevakivi bussipeatus, mis linnaolustikulise rajatisena justkui märgistabki kunagist kosmosesündmust.

Viidatud allikad
  • Kiipli, T., Põldvere, A. 1984. Meteoriidi löögijälg Lasnamäel. – Eesti Loodus, 9, 496.
  • Pirrus, E. 1999. Meteoriidijälg paeplaadil. Loodusmälestised, 4. Lasnamäe, Pirita. TA Kirjastus, Tallinn, 14–15.
  • Pirrus, E-A. 2002. Meteoriidikraatrid. Eesti Entsüklopeedia, 11, 227. Õhtuleht, 23. dets 1983.

Artikli autor on ENN PIRRUS, TTÜ mäeinstituudi emeriitprofessor

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2008, lk 22–24

close