Majaseente mõju ehitistele

Viimasel aastakümnel on hakatud Eestis tegelema ehitusmükoloogiaga, uue teadussuunaga, mis uurib hoonetes levivaid seeni – nende (majaseente) mõju inimesele, ehitistele ja esemetele. Selle ala juhtiv asutus Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA ühendab Maaülikooli ehitusosakonna ja Tartu Ülikooli mükoloogia osakonna töötajate teadmised ja oskused. Eesmärk on ühine – parandada inimese elukeskkonda.

Ehitusmükoloogia alla kuuluvad seened jagunevad üldjoontes majaseenteks ehk puitu lagundavateks seenteks ja mikroseenteks ehk rahvapäraselt hallitusseenteks. Hoonetes leiduvad ülejäänud seened on oma mõjult inimestele ja ehitistele ning ka levikusageduselt ebaolulised.

Kui majaseente mõju inimese tervisele on tihti üle hinnatud, siis mõju ehitistele on raske üle hinnata. Sõltuvalt majaseene liigist võib kahjustuse ulatus (ning kahju maksumus) olla väga suur ja seened areneda kiiresti (eriti suve- ja sügiskuudel). Majaseeni tunneb puidukahjustusest – mädaniku tüübist. Seente toitumise tulemusena muutub oluliselt puidu siseehitus ja sellega seoses ka selle tugevusnäitajad.

Seda siseehituse muutust nimetataksegi mädanikuks, igasugust puidumädanikku tekitavad seega seened. Kui leiate mädanikuga kahjustatud puidu, siis tuleks kindlasti otsida ka kahjustuse tekitaja (majaseene) seeneniidistikku, eoseid või viljakehi. Nende järgi on võimalik määrata seene liiki.

Mädaniku tüübid

Pruunmädanik

Kõige sagedasem hoonetes esinev mädaniku tüüp on pruunmädanik (foto 1). Pruunmädaniku tekitajad lagundavad eelkõige rakukestas esinevaid polüsahhariide – tselluloosi ja hemitselluloosi. Tselluloos on puidu komponent, mis annab puidule kiulise struktuuri (fibrillidena) ja tugevuse. Pruunmädanikku tekitavate seente toitumise tulemusena muutub lagunev puit pruunikaks ning lõhestub kuubikujulisteks osadeks (põhiliselt ligniin).

Pruunmädaniku tekitajatest on tuntumad majaseened harilik majavamm (Serpula lacrymans), keldrivamm (Coniophora puteana), metsvamm (Sepula himantioides), männi-mädiknahkis (Leucogyrophana pinastri), pulbermädiknahkis (Leucogyrophana pulverulenta), maksak (Fistulina hepatica), vääveltorik (Laetiporus sulphureus), kasekäsn (Piptoporus betulinus), lilla laipoorik (Anomoporia bombycina), tammekakk (Daedalea quercina), vatjas korgik (Fibroporia gossypium), puidukorgik (Fibroporia vaillantii), kännupess (Fomitopsis pinicola), roosa pess (Fomitopsis rosea) ja paljud teised.

Valgemädanik

Valgemädanikku (foto 2) tekitavaid seeni on hoonetes oluliselt harvem, sest need seened vajavad oma arenguks materjali oluliselt kõrgemat niiskustaset kui pruunmädaniku tekitajad. Valgemädaniku tekitajad lõhustavad taime rakukesta komponente – ligniini, hemitselluloosi ja tselluloosi. Seen lõhustab neid komponente üheaegselt ja võrdses mahus. Üksikud valgemädaniku tekitajad võivad siiski selektiivselt lagundada peamiselt ligniini ja hemitselluloosi, jättes tselluloosi suures osas lagundamata. Valgemädaniku lagundatud puit muutub heledaks ja sõeljaks.

Valgemädaniku tekitajad on tuletael (Fomes fomentarius), lepa-antrodiell (Antrodiella hoehnelii), poolliibuv antrodiell (Antrodiella semisupina), harilik suitsik (Bjerkandera adusta), pruun suitsik (Bjerkandera fumosa), lilla võrkpoorik (Ceriporia excelsa), valge võrkpoorik (Ceriporia reticulata), laiapoorne sarvpoorik (Ceriporiopsis aneirina), lambakorrik (Cerrena unicolor), põhjatorik (Climacocystis borealis), pajukakk (Daedaleopsis confragosa), harilik pehmik (Datronia mollis), oksatorik (Dichomitus campestris), valge korgik (Dichomitus squalens) ja paljud teised.

Pehmemädanik

Pehmemädanik on kolmas mädanikutüüp, mida tekitavad bakterid ning mitmed kottseened, tavaliselt aga terve seente ja bakterite kompleks mädanemise n-ö lõppstaadiumis, kui mädanev aine on juba poolmullastunud. Pehmemädanik võib olla nii metsa- kui ka laomädanik. Kasvavatel puudel on pehmemädanik väga märg, ebanormaalselt kõrge pH väärtusega, kõrge gaasisurvega mädanik ja esineb peamiselt lehtpuude tüves, eritades koorepragude vahelt vett ja lima. Pehmemädanikku põhjustavad mitmed kottseened, keda me siinjuures üles lugema ei hakka, kuna hoonetes on pehmemädanik haruharv nähtus.

Majaseente mõju materjalidele

Kahjustatud puidu painde-, surve- ja tõmbetugevus väheneb kahjustuse levikuga ning muutub lõpuks nullilähedaseks ehk puit kaotab kõik oma ehituslikud omadused. Põranda puhul avaldub selline protsess läbivajumisena (foto 3).

Lõpuks jääb põrandalaudadest ja -taladest järele ainult hunnik pruune puidukuubikuid (foto 4).

Palkvõi puitkarkassseina korral tekivad algul praod seina välis- ja sisepinna kattematerjalile (foto 5).

Kahjustuse arenedes hakkavad seinad vajuma ja puitkarkassi puhul võivad alumise vöö ja postide kahjustused põhjustada isegi tõsise avariiohu. Seinte puhul võib esineda ka nn väljavajumist (foto 6).

Katusekonstruktsiooni puitdetailide puhul (nt roovid, sarikad, müürilatt) avaldub kahjustuse tulemus enamasti purunemises, sest katusekonstruktsiooni puitdetailid töötavad üldjuhul lisaks survele ka paindele ja tõmbele (foto 7).

Majaseente mõju tselluloosi sisaldavatele materjalidele

Majaseente mõju tselluloosi sisaldavatele materjalidele (nt paber, ehituspapp, kipsplaat, puitlaast- ja puitkiudplaadid, saepurutooted ja tapeedid) on analoogne mõjuga puidule ja need lagunevad samamoodi nagu puitdetailid. Tõsi, mitmete ehitusmaterjalide puhul on seenkahjustuse võimalust juba ette nähtud ning neile on lisatud fungitsiidse toimega aineid. Selliste toodete puhul rakendatakse biotsiidiseaduse nõudeid ja selle kohaselt peab toote etiketil olema selgesisuline märge fungitsiidsest ainest.

Majaseente mõju mineraalmaterjalidele

Majaseente mõju mineraalmaterjalidele on kaudne – põhiline kahjustav komponent on niiskus, mida seeneniidistik tarbib ja hoiab. Niiskusest tingitud mahumuutused põhjustavad mineraalmaterjalide kahjustumist. Mineraalid lahustuvad ja liiguvad materjali piires samuti koos niiskusega. Käesoleva artikli autor on tihti kuulnud, kui räägitakse kivivammist ja vahel ka betoonivammist. Selliseid majaseeni pole olemas, kuid need nimetused on tulnud eespoolnimetatud mineraalide lahustumisest ja liikumisest ning majaseente niidistiku võimest levida ka mööda kivi- ja betoonpindasid. (foto 8)

Mineraalvilla puhul läheb seeneniidistik läbi villas leiduvate pooride ja muudab mineraalvilla käsnasarnaseks moodustiseks (foto 9), mis on tugevalt märgunud ja kaotanud seega ka oma funktsionaalsed omadused ehk soojapidavuse, sest niiskunud materjal on hea soojajuht.

Vahtpolüsterooli ja kilematerjalide pind on majaseente niidistiku sobivaim levikukoht, kuna nende pind on tihti niiske. On ka kindlaks tehtud, et mööda põranda alla paigaldatud kilet levib seeneniidistik kiiremini kui kuskil mujal – kahe nädalaga üks meeter. Ka metallkonstruktsiooni detaile kahjustavad majaseened, hoides niiskust metallipinna lähedal. Näiteks kui põrandalauad on kinnitatud tsinkimata kruvidega, on kruvid pärast hariliku majavammi kahjustust täielikult oksüdeerunud ja oma tugevuse kaotanud. Klaas majaseente mõjul ei kahjustu, siiski on võimalik majaseente niidistiku levik mööda klaasipinda (foto 10).

Lühiülevaade majaseente mõjust inimese tervisele

Majaseente mõju inimesele on hallitusseente mõjust oluliselt väiksem. Enamik majaseente eoseid on ärritava või allergilise toimega seetõttu, et need on hallitusseente eostest tunduvalt suuremad ja seega ärritavad limaskesta ja hingamisteid. Majaseente eosed ei erita mükotoksiine ega muid inimesele ohtlikke aineid. Majaseente eoste mõju võib käsitleda nagu orgaanilist tolmu, mis tekitab kuiva köha, silmade, kurgu ja nina ärritust. Majaseente niidistik ja viljakehad on enamasti happelised. Seega võivad need nahaga kokku puutudes olla ärritava ja kergelt söövitava toimega.

Majaseente tekke ja levikutingimused

Majaseened hakkavad üldjuhul arenema siis, kui eosed satuvad soodsale kasvupinnasele. Eostega levik on hariliku majavammi puhul kõige tavalisem. Kui eostekogus on suur, on hariliku majavammi puhul võimalik eristada punakaspruuni eostolmu (foto 11). Kuna eosed on väga väikesed ja üksikuna palja silmaga nähtamatud, kannavad tuul, loomad ja linnud ning ka inimesed neid kergesti suurte vahemaade taha. Seega võib eoseid leiduda igas Eestimaa osas.

Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detaile teisaldades võib majaseeni kanda ka eose idanemiseks sobimatusse kohta. Samamoodi nagu viljakehi on võimalik ühest hoonest või hooneosast teise teisaldada on ka majavammi võimalik hoone teistele konstruktsioonidele või teistesse hoonetesse levitada.

Nagu juba eespool mainitud, toituvad majaseened liigist olenevalt mitmetest puidus ja puidutoodetes leiduvatest ainetest – tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist. Oma elutegevuses võivad majaseened kasutada ka mineraalaineid, kuid viimastest nad ei toitu.

Majaseente optimaalsed ja letaalsed temperatuurid (vt tabel 1) ja niiskused (vt tabel 2) sõltuvad majaseene liigist.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib öelda, et majaseened on ohtlikud esmajärjekorras hoonete puitdetailidele ja tselluloosi sisaldavatele materjalidele. Enamik majaseentest on sõltuvad lisaniiskusest ja kui liigniiskust ei esine, nende areng peatub. Siit tuleneb vajadus määrata kõigepealt seene liik ja alles siis plaanida tõrjet. Tihti piisab majaseente vastu võitlemiseks mittesobivate kasvutingimuste loomisest, kuid mõnikord on siiski vaja kasutada ka kemikaale. Kindlasti tuleks jälgida, kuidas mõjub kemikaal inimese tervisele ja keskkonnale. Teades seda, et majaseente tekkeks on alati vaja niiskust, tuleks remonti tehes või uut maja ehitades põhjalikult läbi mõelda niiskuse liikumine hoones ja hoone ümbruses. Majaseente teket võib põhjustada liigniiskus, aga ka niiskuse liikumise takistamine. Seega oleks ehitusja remonditöödel ning ka kahjustatud puidu või seene leidmise korral vaja konsulteerida eriala asjatundjatega (Eesti Mükoloogiauuringute keskus SA või www. majavamm.ee).

Artikli autor on Kalle Pilt, Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 6/2007, lk 27–31

Fotod: Kalle Pilt