Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas

Print Friendly, PDF & Email

Geoloogilised haruldused Lääne-Saaremaa paekihtides on üks ammendamatu valdkond Eesti geoloogias.

Õpetlik on jälgida ligi 200 aastat kestnud teadusliku mõtte arengut läbi vaatluste ja uuringute, suures osas kivististe maailma haruldusi – ürgvähiliste ja kalade kivistunud jäänuseid käsitledes (Engelhardt, Ulprecht, 1830; Eichwald,1854; Schrenk,1854; Pander, 1856; Nieszkowski,1859, Schmidt,1866; Rohon, 1892-1893; Patten,1931; Hoppe, 1931; Robertson, 1945; Bölau, 1949; Mark-Kurik, 1969; Märss, 1986, 2011, Einasto, 2010 jmt).

Tunnistagem, kihtidesse peidetud kivimilised eripärad on sama tõsist tähelepanu väärivad. Selle erandliku paleo-keskkonna olulisteks tunnusteks on: õhukesekihiline kuni läätsjas eritekkeliste paetüüpide vaheldumine, kulutusjälgedega põimjas mikrokihilisus esmaselt dolomiitse koostisega domekivis (Eurypterus-dolokivi), ooid-lubjakivi vahekihid, kuivuslõhed, katkestuspinnad, eripärane kivististe kooslus, skeletita organismide elutegevuse mitmekesised jäljed, settimise mitmeastmelise tsüklilisuse selged ilmingud jm (Luha, 1930, 1934; Аалоэ, 1963; Эйнасто,1964, 1968, 1970; Эйнасто, Аалоэ, 1970; Kõrts jt 1990 jt) Nendele eripäradele võib tänaseni igast selle kandi paljandist ja puursüdamikust huvipakkuvat lisa leida.

Nagu eelmises loos (Einasto, 2011) lubatud, vaatleme järgnevalt Vesiku kihtidesse peidetud tekkekeskkonna omapära põhiliselt selle piirkonna esimese tervikläbilõike – Kipi puursüdamiku proovide alusel. See uurimispuurauk rajati 1958 aastal ja avas Rootsiküla (ka Jaagarahu) lademe paekihid Lääne-Saaremaal esmakordselt täispaksuses.

Selles läbilõikes avaneb Eesti kesk-siluri eripärase settimiskeskkonna muutuste ajaline järgnevus kõige paremini nii puuraugu fatsiaalse asendi kui hilisdolomiidistumise piiratuse tõttu. Lade on autori poolt nelikümmend aastat tagasi liigestatud kihtideks settimise tsüklilisuse alusel, kus Vesiku kihid moodustavad ühe kõige selgepiirilisema mesotsükliidi (keskmise suurusega kivimkeha tsükli piiride vahel) vahemikus 29,1- 38,3 m (Эйнасто,1970, vt lademe geoloogiline tulp).

Selle Vesiku nime kandva mesotsükliidi alumisel piiril on tugevalt püriidistunud katkestuspind (kp), millega kaasneb selge kivimi muutus (vt Einasto, 2006, foto1): lamam on mudaline nõrgalt savikas kiridolokivi, lasum – peenekihiline Eurypterus-dolokivi sagedaste purrulis-detriitjate vahekihtidega, lamava dolokivi püriidistunud terade ja väikeste veeristega.

Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas
Fotode seletus. Numbritega on tähistatud erivanuselised eri tüüpi paeerimid. Foto 1. Kipi puursüdamik, sügavus 37,83-37,94 m, lihv, Tombulis-detriitse (kihid 6-14) ja ussikirjalise savika dolomiitse mudalubjakivi (kihid 1-3 ja 15-19 vaheldumine arvukate sile-lainjate kulutuspindadega kihtide (3-14) vahel. Arvukad karbikaantele kasvanud onkoliidid ja püriidi porsunud kristallid (4) 3.kihis. Ainsa püriitse kp kühmul on kühmulis-koorikuline stromatoliit kulutatud pealispinnaga, mattunud halli lubimudasse, mille kulutusest järel vaid õhuke lääts (9)

Kõrgemal järgneb pooleteise meetri paksune valdavalt lausteraline sagedaste kp-ga puhta lubjakivi kihind (selgepiiriline kompleks-kiht), mis tähistab uut mere pealetungi pärast kestvat lünka. Selles basaalses kihindis vahelduvad õhukeste kihtidena madaliku murdlainetuse vööndis kujunenud mitmekesised paed, milles mitmel tasemel esinevad haruldustena vetik-tekkelised stromatoliidid ja onkoliidid (fotod 2, 4, 5) ning ooidid – lainetuses liikuvaile kaaneliiva teradele üleküllastunud lahusest kontsentriliste kiledena väljasettiva kaltsiumkarbonaadi „kuulikesed“, läbimõõduga 0,5-1,5 mm, mis teralise settena kuhjudes moodustavad tsementeerudes kivimi nimetusega ooliit.

Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas
Foto 2. Kipi puursüdamik, sügavus 37,32-37,44 m, lihv: Vesiku mesotsükliidi basaalkihindi tüüpiline kivimkooslus: 1. ja 5. kiht – peitkristalne muda-lubjakivi, naaberkihtide settega segunenud organismide kaevumistegevuse (bioturbatsiooni) tulemusel; 2. kiht – tombuline lubjakivi, mis läätsena esineb ka 1., 5. ja 6.kihis, veeristena 8., 9. ja 10. kihis; 3., 7. ja 9.- Eurypterus-dolokivi, bioturbatsiooni tõttu katkendlikud; 4., 6. ja 8. kiht – peitkristalse põhimassiga karplubjakivi; 10. kiht – lapikutest veeristest koosnev konglomeraat, veeristes valdab tombuline ja muda-lubjakivi
Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas
Foto 4. Kipi puursüdamik, sügavus 34.05-34,15 m, lihv: Katkestuspinnale (1) kuhjunud tombulis-detriitsest kihist on järel vaid jäänuk stromatoliidi all, mis on kasvanud jäänukile üheaegselt ussikirjalise savika dolomiitse lubimuda (kihid 3-6) moodusumisega, mattunud lauspeen-detriitse kaaneliiva (7) kihi alla, mille ülaosas (8) selged kaevumiskäigud ja ussikirjalise savika dolmiitse lubimuda vahekihikesed; hele lubumuda käigutäide (9) pärineb lasuvast kihist
Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas
Foto 5. Elda lääneranna paelasundi keskmisest kihist lihv proovist: Harvade ooididega ja rohkete purdsete teradega tombulis-detriitse lubjakivi (kihid 2, 2a) lõhenenud pinnale on kasvanud kühmulis-koorikuline stromatoliit üheaegselt ussikirjalise savika dolomiitse lubimuda (kiht 6) moodusumisega, analoogiliselt fotol 4 kujutatuga ja sellega ilmselt üheaegne

Kõige selgemalt väljakujunenud ooididega ooliit esineb vahekihina Vesiku kihtide keskel lasuva madalamat järku – minitsükliidi – basaalkihis (Kipi puursüdamikus vahemik 33,8-34,5 m), kus karpvähiliste (ostrakoodide) kuhjumil lasub lüngaga vaid kuni 2 cm paksune ooidlubjakivi vahekiht mattunud virgmärkidega pealispinnal (foto 3). Täpsemad selgitused fotode allkirjades.

Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas
Foto 3. Kipi puursüdamik, sügavus 34,42-34,44 m, lihv ja foto: Veeristega ostrakoodlubjakivi ja ooidlubjakivi kihid läbilõikes (ülal) ja ebasümmeetriliste vooluviredega, üksiku suure karpvähilise kaanega pealtvaates (all). Raskeltjälgitav on hambuline impregnatsioonita kp kiht 2 ja 4 vahel

Onkoliitide massilised kuhjumid kivimimoodustaja on tuntud sibulpaena ja esinevad väljapeetud kihtidena ainult mesotsükliitide basaalkihtides Jaagarahu lademe Maasi kihtides, Rootsiküla lademe Vesiku kihtides ja Paadla lademe Uduvere kihtides. Stromatoliidid ja ooidid on levinud samas stratigraafi lises vahemikus. Karpide ja tigude kodade esinemine kihiti kivimimoodustajana, korallide, kihtpoorsete, trilobiitide pea täielik puudumine samades kihtides on viide lahelise madalmere mõningale magestumisele lahte suubuva suure jõe olemasolust, mille allikad paiknesid kerkivais Kaledoniidides Baltika ja Laurentia (P-Ameerika) ürgse kontinendi kokkupõrke tagajärjel (Эйнасто,1968). Vesiku kihtide põhiosa paekivi eripärasid uudistame edaspidi.

Tänud TTÜ Geoloogia Instituudi peavarahoidja Ursula Toomile, fotograaf Gennadi Baranovile Kipi puursüdamiku proovide lihvitud pindade töötlemise ja skaneerimise eest, Tallinna Tehnikakõrgkooli haridustehnoloogide Egle Kampusele ja Kristiina Baumeisterile skaneeritud piltide fototöötlemise eest.

Kirjandus
  1. Bölau, E.1949. Über die Verbreitung der Ostrakodermen in der Kaarmastufe (K1) von Saaremaa (Ösel). Apophoreta Tartuensis, Stockholm
  2. Eichwald, E.1854. Die Grauwackenschichten von Liv- und Estland.Bull. Soc. Nat. Mosvou, 27,1. 111 S.
  3. Engelhardt, M., Ulprecht, E. 1830. Bemerkungen über das geognostische Gemälde von Ehstland und Livland. Arch. Miner. (Karsten), 2, S94-112
  4. Einasto, R. 2006. Põlevkivilasundi settimistsüklite piirikihid teaduses ja ehituspraktikas. Keskkonnatehnika, 7/06, lk 50-51.
  5. Einasto, R. 2010. Kallid kivistised. Loodusesõber, 5/10, lk 12-13.
  6. Einasto, R. 2011. Vaadates kivi sisse. Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal. Keskkonnatehnika, 8/2011, lk 39-41.
  7. Hoppe, K.-H.1931. Die Coelolepiden und Acanthodier des Obersilurs der Insel Ösel. Palaeontographica,76, 38-94.
  8. Kõrts, A., Einasto, R., Männil, R. Radionova, E.1990. Calcareous algae. In:Kaljo, D., Nestor, H.(eds) Field Meeting Estonia 1990. Guidebook. Est. Acad. Sci., Tallinn, p 97-100.
  9. Luha, A.1930.Über Ergebnisse stratigraphischer Untersuchungen im Gebiete der Saaremaa –(Ösel-)Schichten in Eesti (Unterösel und Eurypterusschichten). Acta et comm. Univ. Tartuensis, A 18, 6, 1–18.
  10. Luha, A.1934. Saaremaa pinnaehitus ja aluspõhi. Rmt.: Eesti. Saaremaa. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, lk 4-22.
  11. Mark-Kurik, E.1969. Distribution of vertebrates on the Silurian of Estonia. Lethaia 2 No 2
  12. Märss, T. 1986. Silurian vertebrates of Esonia and West Latvia. Fossilia Baltica. Valgus, Tallinn, 104 p.
  13. Märss, T. 2011. Ühe väljasurnud kala lugu Saaremaalt. Loodusesõber, 3/11, lk 20-23.
  14. Nieszkowski,1859. Der Eurypterus remipes aus den obersilurischen Schichten der Insel Oesel. Naturk.Liv-, Ehst- und Kurl.,Ser 1, Bd. 2, Lf. 2.
  15. Pander, C.H. 1856. Monographie der fossilen Fische des silurischen Systems des Russisch – Baltischen Gouvernements. St.-Petersburg,91 S.
  16. Patten, W. 1931. New Ostracoderms from Oesel. Science, vol. 73
  17. Põlma, L. 1982. Põhja- ja Kesk-Baltikumi Ordoviitsiumi karbonaatkivimite võrdlev litoloogia. Tallinn, Valgus, 164 lk (vene keeles)
  18. Robertson, 1945. Cephalaspids from the Upper Silurian of Oesel, with a discussion of Cephalaspid genera. Am. J. Sci., vol 243.
  19. Rohon, J. 1892-1893. Die obersilurische Fische von Oesel. Mem. Acad. Sci. St.Petersb., ser. 7, 38, 13, 1-88; ser 7, 41, 5, 1-124.
  20. Schmidt, F.1866. Ueber Thyestes verrucosus Eichw. und Cephalaspis Schrenckii Pand., nebst einer Einleitung über das Vorkommen Silurischer Fischreste auf des Insel Oesel. Verh. Russ. Min. Ges., Ser. 2, Bd.1.
  21. Schrenk, A.1854. Übersicht des oberen silurischen schichtensystems Liv- und Ehstlands, vornämlich ihrer Inselgruppe. Arch.Naturk.Liv-, Ehst- und Kurland, ser. 1, I,112 S.
  22. Аалоэ А.О. 1963. О стратиграфическом положении и условиях образования слоев с Tremataspis mammillata. Тр. Ин-та геол. АН ЭССР, 13, 83–90.
  23. Эйнасто, Р. 1964. К вопросу о классификации и формировании поверхностей перерыва. Литология палеозойских отложений Эстонии / Инсm геол АH Эст. ССР. – Tallinn, lk. 123-130.
  24. Эйнасто, Р.1968. Фациальные и палеогеографические условия образования эвриптеpoвых доломитов (силур Прибалтики). Междунар. геол. конгр.ХХIII сесс. Докл. сов. геологов пробл. 8, c 68- 74
  25. Эйнасто, Р. 1970. Роотсикюлаский горизонт. Д. Кальо (ред) Силур Эстонии.Инст. Геол. А.. наук Эст. ССР;.–Tallinn: Valgus, lk 264-276.
  26. Эйнасто, Р; Аалоэ, А. 1970. Зернистые известняки: [Глава 2. Литология: Известняки]. Д. Кальо (ред) Силур Эстонии.Инст. Геол. АН Эст. ССР;.–Tallinn: Valgus,, lk 19-33

Artikli autor on Rein Einasto

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 1/2012, lk 42–45

close