Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal

Print Friendly, PDF & Email

Suurimaks paeelamuseks tänavusel paesuvel Kaugatuma sõrmuspae paljandi kõrval (Einasto ja Koldits 2011) oli aastaid kavandatud ja ikka edasi lükkunud külaskäik Elda poolsaare läänerannal Tingissääre ja Pätsumaa vahelisele rannalõigule, kus Rootsiküla lademe Vesiku kihtide paljandumine väljaspool stratotüüpset Vesiku ojasängi on kõige esinduslikum vaid olukorras, kui „meri on maas”.

Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal
Värvitud aladel on paepaljandid

Tänavu 13. augustil, kui merepind oli tavalisest ligi 20 cm madalamal ja kaldalähedane paepõrand vee alt vabanenud ning vaatlusteks parimas seisundis, see külastus tänu mu kivihuvilisest kaasa abivalmis sohvriteenusele lõpuks ka teostus.

Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal
Foto 1. Üldvaade paepõrandaga kliburannale põhjast. Esiplaanil kulutusrand paljanduvate paekihtidega jalamil, rohkete rändkividega, keskel kinnikasvanud rohurand, tagaplaanil mets ja pank Soegininal

Ja kohe alguses – üllatus, mille kohta Fred Jüssi elutarkus „Kui tahad näha uut, käi vanu radu” käib eriti hästi. Ületades kitsa paeklibuse rannavalli sõidutee ja veepiiri vahel, avanes pilgule mälupildist sootuks erinev vaade: lahe lõunapoolses rannalõigus on 1956. ja ka 1974. aastal hästi paljandunud paepõrand nüüd mitmeaastase rohurindena kinni kasvanud (foto 1);

põhjapoolsel rannalõigul lahe keskosas, vastupidi, on toimunud paepõrandat katva klibuvalli märkimisväärne ärakanne, mille tulemusel madal trepiline paeastang rannavalli jalamil – hästi paljandunud, kokku kuni 0,7 m paksuses (foto 2).

Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal
Foto 2. Paeklibu-rannavalli jalamil paljandunud kaheks-kolmeks plaadiks lõhenenud kõvema lubjakivi vahekiht, peal tasase roostese katkestuspinnaga

Vesiku kihtidele tüüpilise helehalli peitkristallilise lubjakivi ja mikrokihilise peenliivakas-savika Eurypterus-domekivi (domeriidi) õhukesekihiline ja peenmuguljas vaheldumine (Einasto 1970) esineb nii paljandunud astangu ülemises osas (0,3 m), kus valdab lubjakivi, kui ka paljandi veealuses osas (vaadeldav kuni 0,2 m), kus valdab domekivi. Selline laguunitekkeline lubjakivi ja domekivi „vesiku-tüüpi vaheldumine” on peale Lääne-Saaremaa teada veel vaid Süda-Eestis Raikküla lademe avamusel Märjamaa ja Rapla vahemikus kuulsa Orgita raid-dolokivi lasundi lamamis (vahetult allpool olevas).

Kõige huvipakkuvam ja detailiderohkem selles värskes paljandis on kahtlemata keskmine 20 cm paksune sileda pealispinnaga kõvema lubjakivi vahekiht selgete tasaste roostepruunide katkestuspindade vahel. Merkivi kelmeid mööda jaguneb kiht ilmastiku mõjul kaheks-kolmeks plaadiks (foto 2). Struktuuri ja kivististe sisalduse poolest, seega ka tekkelooliselt, erinevad vahekihi alumine ja ülemine pool suurel määral. Nende osade piiri tähistab sile katkestuspind. Selle kihi sisse katsume tähelepanelikumalt vaadata, liikudes tekkimise ajaga vastavuses alt üles.

Vaadeldava vahekihi lamamiks on õhukeste (1– 2 cm) plaatja lubjakivi vahekihtidega Eurypterus-domekivi, milles ürgvähiliste skeletiosi esineb harva. Suurimat huvi pakuvad need lubjakivi vahekihid, mille keskel kulgeb tasane roostene (porsumata kivimis püriitne) katkestuspind ja sellel näeme ainult ühe kihina väikesi ostrakoode (karpvähilisi), kõik kaanekumerusega ülespoole (foto 3) – ilmne kinnitus lainetuse mõjust merepõhjale, kus vee sügavus võis olla alla ühe meetri.

Vesiku kihtide paljandis Elda poolsaare läänerannal Saaremaal
Foto 3. Karpvähilistega kaetud kiht katkestuspinnast vahetult kõrgemal

Seda, et merepõhi ajutiselt ka kuivale jäi, kinnitavad lubimudases settekihis (peitkristalse lubjakivi vahekihtides) halvasti säilunud kuivuslõhed vähemalt kahel lähestikusel tasemel vaid mõnesentimeetrise vahega. Huvialuse vahekihi alumine pind on laudtasane sile katkestuspind arvukate peenikeste (ca 1 mm) torukujuliste süvenditega – Trypanites-käikudega, mis tänapäevaste analoogide alusel tõendab, et merepõhi oli nende „puurivate” (lubjakivi lahustavate) vetikate elutegevuse eel kivistunud (Hecker 1960, Orviku 1961). See katkestuspind lõikub lamavaisse kihtidesse põiksusega, mille kinnituseks on lasuv muutliku paksusega peitkristalse lubjakivi väikestest lapikutest veeristest koosnev konglomeraadi kiht, kindel tunnus kulutusest lünga ajal. Vahekihi ülemise poole moodustab rohkete väikeste (kuni 2 cm) onkoliitidega sibulpaas. Viimast eraldab lamavast konglomeraadist selge katkestuspind, millele on kasvanud väikesed sambjad, kuni 3 cm kõrgused stromatoliidid. Loetletud tekkeloolised tunnused kõnelevad üheselt sellest, et vaadeldav vahekiht moodustab uue settimistsükli basaalkihi, mis rööbistub ajaliselt analoogiliste vahekihtidega Kipi puursüdamikus Vesiku kihtide keskel sügavusvahemikus 34,2–35,4 m. Kipi läbilõikes on konglomeraadi ja stromatoliitidega kihi vahel veel õhuke 2 cm ooiid-lubjakivi vahekiht, mida loodan tutvustada ajakirja järgmises numbris.

Kirjandus:
  1. Einasto, R. 1970. Rootsiküla lade. – Eesti silur. ENSV TA Geol. Inst. / Toim. D. Kaljo. Tallinn: Valgus, lk 264–276 (vene keeles).
  2. Einasto, R., Koldits, M. 2011. Vaadates kivi sisse. Kaugatumal kivististega kihipindu imetlemas. – Keskkonnatehnika nr 5, lk 40–41.
  3. Orviku, K. 1961. Diskontinuiteedipinnad Volhovi ja Kunda lademes. – Geoloogiline kogumik. Tartu, lk 16–25.
  4. Hecker, R. 1960. Tasane kaljune merepõhi fossiilse faatsiesena (kivise merepõhja tüüpidest). – ENSV TA Geol. Inst. Uurimused V, Tallinn, lk 199–227 (vene keeles).

Artikli autor on Rein Einasto

Fotod: Rein Einasto

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 8/2011, lk 39-41

close