Eesti joogivee kvaliteet 2019
Terviseamet pööras joogivee järelevalve käigus 2019. aastal tähelepanu nii suurte kui väikeste veevärkide vee kvaliteedile ning selle vastavusele Sotsiaalministri 24.09.2019 määruse nr 61 nõuetele (kuni 30.09.2019 kehtis sotsiaalministri 31. juuli 2001 määrus nr 82). 2019. aastal pöörati rohkem tähelepanu väikestele, isegi vähem kui 10 m³ ööpäevas tootvatele või alla 50 tarbijaga veevärkidele, tingimusel, et joogiveega varustamine oli osa ettevõtja majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest. Suurt tähelepanu pöörati ka veevärkidele, mille vesi võib pikaaegsel tarbimisel olla potentsiaalselt ohtlik tarbijatele.
Eestis oli 2019. aastal riikliku järelevalve all 1309 veevärki. Ühisveevärgi vee püsitarbijaid oli Terviseameti andmetel 1 159 320. Kokku sai 2019. aasta lõpu seisuga ühisveevärgist vett 87,3% elanikest. 12,7% tarbijatest sai oma vee eraveevärkidest, mille üle Terviseamet ei teosta riiklikku järelevalvet. Nende veevärkide kasutajad vastutavad oma veekvaliteedi eest ise.
Eesti ühisveevärgid ammutavad peamiselt põhjavett (59,1%). Pinnavett töödeldakse joogiveeks kahes linnas: Tallinnas võetakse suurem osa sellest Ülemiste järvest, samuti saavad seda vett mitmed Tallinna lähipiirkonna asulad (415 850 tarbijat) ja Narvas (58 529 tarbijat) Narva jõest.
Veekäitleja on kohustatud tagama joogivee vastavuse kvaliteedinõuetele. Selleks peab ta Terviseametiga kooskõlastama joogivee kontrollimiskava. Terviseamet jälgib kava täitmist, kuid korraldab ka täiendavat kontrolli vastavalt veevärgi ohutasemele. Viimase määramisel arvestatakse veevärgi varustatavate tarbijate arvu, veekvaliteeti eelnevatel aastatel ning andmete esitamist veeterviseohutuse infosüsteemi.
Eestile on iseloomulik väikese tootlikkusega ühisveevärkide rohkus. Veevärgid jagunesid 2019. aastal tootmismahu poolest järgmiselt: tootlikkusega alla 10 m³ ööpäevas (49,85% järelevalve all olnud veevärkidest), mis varustasid 1,53% ühisveevärgivee tarbijatest; 10–99 m³/d (41,2% ) 11% tarbijatest; 100–999 m³/d (7,5%), 17,37 % tarbijatest; üle 1000 m³/d (1,45%), 70,1% tarbijatest.
Joogivee kvaliteedinõuded
Põhjavee kvaliteet sõltub suuresti toiteala hüdrogeoloogilistest tingimustest, mistõttu eri põhjaveekihtide ja piirkondade vee koostis on erinev. Elanikkonna paremaks varustamiseks kvaliteetse joogiveega võetakse vett üha sügavamatest kihtidest, mis on reostuse eest paremini kaitstud, kuid on sageli rikkamad mitmete mikrokomponentide poolest.
Joogivee kvaliteedinäitajad jagunevad mikrobioloogilisteks, keemilisteks ja indikaatornäitajateks. Kõikidest ühisveevärgi tarbijatest kasutas 98,05% vett mille mikrobioloogiliste, keemiliste ja indikaatornäitajate mittevastavusi ei tuvastatud (arvestamata radioloogilised näitajad). Rohkem kui 2000 tarbijaga veevärgist oli kõige suurem probleem Sillamäel, kus joogivees esineva kloriidi eemaldamise meetmete leidmiseks ja sisalduse normiga vastavusse viimiseks viiakse läbi uuring.
Mikrobioloogilised näitajad
2019. a oli Eestis 7 veevärki, kus mikrobioloogilised näitajad 2019. aasta 31.detsembri seisuga ei vastanud nõuetele. Neist püsitarbijatega (kokku 165 tarbijat ) veevärke oli 5 (Piiri Puhkekeskuse veevärk, Päevatalu kämpingute veevärk, Kure Turismitalu veevärk, Tartu Ravila tn 51 ladude ühisveevärk, Tahula Puhkemaja ja Mündi elamute ühisveevärk – kokku). Probleeme esines Colilaadsete bakterite ja Enterokokkidega. Enterokokide olemasolu viitab üldjuhul fekaalsele reostusele.
Lisaks ei olnud 71 veevärgi vett mikrobioloogilistele näitajate osas piisava sageduse uuritud. Need veevärgid asusid Hiiumaal, Saaremaal, Läänemaal, Viljandimaal, Harjumaal, Lääne-Virumaal, Järvamaal, Tartumaal ja Raplamaal. Tegemist oli peamiselt väikeste külade, turismitalude, majutusasutuste, spordiklubide, põhikoolide ja tootmisettevõtete veevärkidega. Kokku oli 2019 aastal püsitarbijaid uurimata kvaliteediga veevärkides 4208.
Keemilised näitajad
Veevärkide olukord on seoses keemiliste näitajate mittevastavusega Eestis stabiilselt paranenud. Seda tänu veetöötlusseadmete paigaldamisele, uute puurkaevude puurimisele või probleemsete veevärkide ühendamisele kvaliteetse veega veevärkidega. Tervisele potentsiaalselt ohtlike keemiliste näitajate osas ei vastanud 2019. aastal nõuetele 14 veevärki (411 püsitarbijat). Selliseid veevärke, kus ei oldud vett keemilistele näitajatele piisava sagedusega uuritud, oli 213 (3919 püsitarbijat).
Joogivee fluoriidisisaldus oleneb peamiselt kasutatavast veeallikast ning võib varieeruda suurtes piirides. Pinnavees leidub fluori vähe (u 0,002 mg/l), põhjavees tunduvalt rohkem (tavaliselt 0,02–1,5 mg/l), kuid võib veekihist olenevalt olla isegi üle 6 mg/l. Eestis on põhjavee suur fluoriidisisaldus seotud esmajoones siluri-ordoviitsiumi veekihiga. Fluor on väikestes kogustes organismile vajalik element, mis mõjutab oluliselt hammaste tervist. Optimaalseks joogivee fluorisisalduseks peetakse 0,7–1,2 mg/l. Kõrgema kui üle 1,5 mg/l sisalduse korral hakkab avalduma fluoriühendite toksiline toime.
Ülemäära fluoriide sisaldavate veevärkide arv on tänu pöördosmoosiseadmete rakendamisele aasta-aastalt vähenenud. Üle 2000 tarbijaga veevärkides vastas fluoriidide sisaldus 2019. aastal igal pool nõuetele. Väiksemate veevärkide fluorisisaldus ületas lubatut 5 ühisveevärgi vees (288 püsitarbijat).
2019. aastal ületas boor normi (1,0 mg/l) 2 veevärgi vees (1,3 kuni 2,3 mg/l). Liigse booriga veel püsitarbijaid ei olnud. Boor on vees tavaliselt loodusliku päritoluga. Pikaajaline ekspositsioon joogivee booriühenditele (boori sisaldus alates 4–5 mg/l) võib põhjustada mao ja sooletrakti häireid. Boraadid ja boorhape pole osutunud mutageenseks ega kantserogeenseks.
Indikaatornäitajad
Indikaatornäitajad mõjutavad vee organoleptilisi omadusi ja näitavad vee üldist seisundit, kuid otsesele terviseohule ei osuta. Joogivee mittevastavus indikaatornäitajate osas on enamasti seotud ülemäärase raua-, mangaani-, ammooniumi- ja kloriidisisaldusega, mis on loodusliku päritoluga. Raua kõrgenenud sisaldus joogivees on sageli tingitud torustike kehvast seisundist. Raua ja mangaani liigsus põhjustab tihti ka vee hägusust.
Indikaatornäitajate nõuetele mittevastavate veevärkide arv kasvas 2019. aastal võrreldes 2018. aastaga 15 võrra (tarbijate kasv 15 298). Tarbijate kasv oli peamiselt tingitud 13 390 tarbijaga Sillamäe linna ühisveevärgis esineva kloriidi tõttu. 2019. aastal ei vastanud joogivee indikaatornäitajad nõuetele 127 (9,6 %) veevärgis (22 385 tarbijat), neist 56 olid vähem kui 100 tarbijaga veevärgid. 142 veevärki (4770 tarbijat), mis kuulusid peamiselt väikestele küladele ja majutusasutustele, ei olnud analüüsinud vett kõigi indikaatornäitajate suhtes piisava sagedusega. Üle 2000 tarbijaga veevärkidest vaid Sillamäe linna veevärgi vesi ei vastanud kõikidele nõuetele.
Rauasisaldus
Indikaatornäitajatest on kõige olulisem vee rauasisaldus. Rauda oli piirsisaldusest (200 μg/l) rohkem 5,82 % veevärkide (77 veevärki ja kokku 3012 püsitarbijat) vees. Kõigis neis veevärkides on alla 500 tarbija. Raud on joogivees häiriv komponent, mille sisaldus on kohati väga suur (kuni 4 mg/l). Joogiveenormist suurem rauasisaldus ei ohusta küll tervist, ent halvendab vee organoleptilisi omadusi. Vesi on ebameeldiva maitsega, muutub hägusaks, värvub kollakaks ning selles tekib seistes pruun sete. Tervisele on ohtlik juua vett, mille rauasisaldus on üle 6 mg/l, selline vesi võib põhjustada organismi positiivset rauabilanssi ja oksüdatiivset stressi, mida peetakse põletike, südameveresoonkonnahaiguste, suhkruhaiguse ja kasvajate kujunemise soodustajaks. Ööpäevas väljub inimorganismist normaalselt umbes 1 mg rauda. Et toidus sisalduvast rauast imendub umbes 10 %, peab toidu ööpäevane rauakogus jääma vahemikku 10–15 mg
Mangaanisisaldus
Mangaani oli piirsisaldusest (50 μg/l) rohkem 1,96% veevärgi (26 veevärki, 1429 püsitarbijat) vees, sageli koos ülemäärase rauaga. Mangaan tervist ei ohusta ning selle sisaldust reglementeeritakse vee paremate organoleptiliste omaduste huvides. Mangaani ööpäevaseks vajaduseks loetakse 2,5–5,0 mg. Mangaaniliigsus häirib organismi rauakasutust ning ülemäärase mangaani sümptomid on nõrkus, ärrituvus ja impotentsus. Mangaani suurenenud sisaldus rikub valmistatavate jookide maitset, tekitab vees mustjat sadet ning määrib pesu ja valamuid.
Ammooniumisisaldus
Ammooniumi oli ülemäära (piirsisaldus 0,50 mg/l) 0,75% veevärkide (10 veevärki, 2245 püsitarbijat) vees. Ammoonium on põhjavees toimuvate protsesside sagedane vahesaadus. Suhteliselt suur ammooniumisisaldus on ordoviitsiumi-kambriumi ja kambriumi-vendi põhjaveekogumite vee looduslik omadus (taandav veekeskkond) ning inimmõju osatähtsust pole võimalik eristada. Pinnalähedase põhjavee suurenenud ammooniumisisaldus annab aga tunnistust nn värskest (hiljutisest) reostusest. Joogivees leiduva ammooniumi mõju tervisele on väga väike, sest vee kaudu saadav hulk on üldjuhul tuhandeid kordi väiksem kui igapäevase toiduga saadav. Ammooniumi toksikoloogiline mõju avaldub alles siis, kui seda manustatakse rohkem kui 200 mg kehakaalukilogrammi kohta.
Kloriidisisaldus
Kloriide (piirsisaldus 250 mg/l) oli üle normi 0,6% veevärkide (8 veevärki) vees. Neist ainuke püsitarbijatega oli Sillamäe linna veevärk. Kloriidiiooni (Cl-) esineb looduslikus vees alati, enamasti koos naatriumi või kaltsiumiga, sest kloorisoolad on väga hästi lahustuvad. Kloriidid võivad osutada ka vee reostumisele (põllumajandus, tööstus, lumetõrje, kanalisatsioonilekked). Sügaval lasuvates põhjaveekihtides või rannikualadel on kõrgenenud kloriidisisaldus looduslikku päritolu, seda võib suurendada joogivee kloorimine. Joogivee kaudu saadav kloriidide hulk on üldjuhul tuhandeid kordi väiksem igapäevase toiduga saadavast. Lastele piisab päevaannusest 45 mg, täiskasvanutele 750 mg. Joogivee 250 mg/l ületav kloriidisisaldus halvendab vee maitset, vesi muutub soolakaks. Kloriidide liigsisaldus võib aktiveerida torustike korrosiooni ja põhjustada metallide leostumist vette.
Looduslik mineraalvesi
2019. aasta jooksul lisandus 2 uut tunnustatud loodusliku mineraalvee allikat. 2019 aasta lõpu seisuga oli Eestis tunnustatud 9 looduslikku mineraalvett („Haage“, „Haanja“, „Häädemeeste Goodmens“, „Vichy“, „Värska“, „Värska Originaal“, „Värska Natural“, „Värska Mineraal“ ja “Värska looduslik mineraalvesi nr. 10“) ning üks allikavee tootmisettevõte. Terviseamet teostas 2019. aastal kõigi nende veetootjate üle järelevalvet ning 2019. aasta lõpu seisuga vastasid kõik tunnustatud mineraalvee tootjat nõuetele.
Keskkonnameedia
