Doktorant Vesta Kaljuste: rohepöörde trend toob kaasa uue aja kaevanduste avamise
Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi doktorant Vesta Kaljuste kinnitab, et maapõueressursid on kuumem teema kui kunagi varem. Maailma energiavajaduse kasvutrend põhjustab metallide ja mineraaltoorme kaevandamise hüppelise kasvu. Samas otsib kaasaegne teadus ja tehnoloogia pidevalt uusi ja loodust säästvaid kasutustehnoloogiaid.
Maapõueteadustes käib praegu elu rohepöörde sildi all, kinnitab TalTechi geoloogia instituudi projektijuht ja doktorant Vesta Kaljuste. “Oleme kokku leppinud CO2 heite vähendamise ja taastuvenergia kasutuselevõtu, aga kõik prognoosid näitavad paarikümne aasta jooksul olulist energiavajaduse kasvu. Päikese- ja tuuleenergiaparkide rajamiseks on vaja erinevaid metalle – nii levinumaid kui haruldasi. Ja jõuamegi maapõue juurde – kaevandamise aktuaalsus ja intensiivsus on taas päevakorda kerkimas,” tõdeb Kaljuste. Ta meenutab, kuidas 2000. aastate alguses hakati maailmas rääkima söeelektrijaamade sulgemisest ja söe kaevandamise lõpetamisest. “See on nüüd Euroopas suuresti tehtud ja minevik. Nüüd oleme sealmaal, kus üldine energia- ja metallide vajaduse kasv tingib uue aja kaevanduste avamist.” Kaljuste sõnul ei piisa olemasolevatest avatud, kaevandatavatest varudest ka siis, kui ringmajandus toimiks 100%liselt ning kõik metallid, mis vähegi saab, uuesti ümber töödeldakse ning kasutusse suunatakse. “Ikka jääks pakkumine nõudlusele alla.”
Räägi inimesega!
Tahaks ju uskuda, et tänaseks on juba ammu kasutuses uued tehnoloogiad, mis võimaldavad maavarasid paremini uurida ja kaevandada. Kaljuste nõustub, et arengut on, kuid uute kaevanduste juures polegi enam probleemiks tehnika, vaid kohalik elanik, kes kardab oma kodukoha keskkonna pärast.
Vesta Kaljuste sõnul on Eestil siin tublisti arenguruumi. “Osalesin hiljuti veebi vahendusel paaril Euroopa seminaril, konverentsil, ja Eestist väljaspool on trend selline: maavarade uurimises tuleb leida innovaatilisi lahendusi, areneda ja mis kõige tähtsam – rääkida kohalikega, et saada nii öelda sotsiaalne litsents kaevandamiseks,” räägib Kaljuste. “Meile on see veel harjumatu teha midagi enamat kui paragrahv nõuab, aga kindlasti tasub sellele mõelda. Inimeste hirme saab hajutada paremini nii, kui olla avatud, rääkida plaanidest ja näidata avatult oma majandustegevust.”
Kaevur valges triiksärgis
Tulevikust rääkides mainib Vesta Kaljuste üha kasvavat automatiseeritust. “Automaatika pole kaevandamisel iseenesest väga uus lähenemine, aga tehnika muutub aina paremaks. Võrreldes ammuste aegadega ei ole kaevanduses kohapeal enam palju inimesi vaja. Kaevur pole tahmase nina ja mustade riietega, ta võib istuda triiksärk seljas valges ja puhta õhuga kontoris ja jälgida kaamera vahendusel, kuidas seadmed maa peal või all töötavad.”
Uuem tehnoloogia tähendab Kaljuste sõnul tudengite jaoks teistsuguseid teadmisi, kui tema omal ajal Tallinna Tehnikaülikoolis õppides sai. “Üliõpilased saavad harjutada simulatsioonide peal tehisintellektil töötavate seadmete juhtimist. Kaevandamine on tänapäeval üha rohkem füüsilise töö kõrval pigem arvutitöö.”
Muutunud on ka maavarasse suhtumise põhimõtted. “Meile räägiti koolis, et põlevkivi kaevandamise kadu on 25–30%. See oli fakt, millega tuli leppida, tehnoloogiliselt ja keskkonnale kõige säästlikum viis. See suhtumine täna ei toimi. Otsitakse viise, kuidas ära kasutada maksimaalselt palju, kaasa arvatud kaevandusjäägid. Ehk maavara kadu viia nulli lähedale. Hea näide on Eesti, kus meie Ida-Virumaa aheraine mägedele on hetkel kosilasi rohkem kui seal materjali. On igasugu ideid – rajada sinna päikesepark, uuesti töödelda ja teha killustikuks või kasutada plastitootmises ühe komponendi aseainena. See kõik on äärmiselt huvitav suund, millega saavad tuleviku geoloogid ja maapõueteadlased tegeleda.
Mis toob tulevik
Projektijuhi töö kõrvalt kirjutab Vesta Kaljuste doktoritööd fosforiidi kaevandamise võimalikust tehnoloogiast. Selle teemaga käivad kaasas pikad ja sünged varjud nõukogude ajast. “Eesti fosforiidivarusid ja kaevandamisvõimalusi ei uuritud aastakümneid. Nüüd on tegu Euroopa kriitilise toormega ja maapõueteadlaste- ja inseneride tähelepanu on taas fosforiidi juures,” nendib doktorant. Ta uurib, kas ja millist moodsat tehnoloogiat saaks Eestis fosforiidi kaevandamisel kasutada, nii et keskkonnamõju jääks võimalikult väikseks, kuid saadav kasu oleks maksimaalne. “Ma olen väga põnevil, kas õnnestub õige tehnoloogia leida ja ehk näen lausa ka selle kasutamist,” mõtiskleb Kaljuste. Ta lisab, et kui kunagi tõesti läheb tegudeks, on ülioluline koostöö kohalike elanikega.
Eestis on uurimist-avastamist aga veelgi. “Me teame, et murukamarast allpool on lubjakivi, liivakivi, argilliit, fosforiit, põlevkivi. Aga sealt, kust algab aluskord, pole palju edasi uurinud. Varem polnud vastavat tehnikat. Eestis on väga vähe puurauke, mis on sügavamad kui 300 meetrit. On Hiiumaal Kärdlas, kus meteoriidikraatri keskosas mindi veidi rohkem kui 800 meetri sügavusele, Paldiskis asub kaks 750–920 meetrist auku ning Jõhvi maardlas on 700 meetrised puuraugud,” loetleb mäeinsener. Nüüd saaks tema sõnul minna ka sügavamale. Tehnika on olemas ja leiaks ka partnereid-uurijaid, kuid selleks on vaja ka riiklikku huvi ja kohalike nõusolekut
Igal juhul usub Vesta Kaljuste, et maapõueteadused on tulevikuala – nii maavarade avastamise, väärindamise, rohepöörde kui järjest ambitsioonikamate ehitusprojektide poolest. Olgu jutt Rail Balticust või merealusest tunnelist, mis samuti vajavad maapõuevaldkonna eksperdi – mäeinseneri eksperthinnangut. “Ma ise astusin mäeinseneriks õppima pooljuhuslikult, tegelikult oleksin tahtnud minna ehitusprojekteerimise erialale, aga ei saanud sisse. Võtsin alternatiiviks mäeinseneeria, lootusega hiljem eriala vahetada,” meenutab Vesta Kaljuste. Kaks kuud hiljem oli ta aga juba veendunud, et sattus õppima täiesti õiget asja!
Allikas TalTech geoloogia instituut
Foto: erakogu
