Jäätmetöötluse oleviku- ja tulevikutehnoloogiad

Maailma suurim keskkonnatehnoloogiamess IFAT, mida tavatsetakse Münchenis korraldada kolme aasta tagant, peetakse nüüd igal teisel aastal, põhjendades seda keskkonnatehnoloogia tormilise arenguga. Ometi oli 2008. aasta mess artikli autori hinnangu kohaselt tagasihoidlik. Samal arvamusel olid paljud, kellega messil sai suheldud – jäätmetöötluse valdkonnas ei ole midagi põrutavalt uut toimunud.

Ikka needsamad aeroobse või anaeroobse töötluse tehnoloogiad, ülevärvitud sortimis-, sõelumis- ja purustusmasinad ja igihaljalt uudne jäätmete masspõletus. Tõsi, sagimist oli messikeskuses rohkesti. Külalisi oli 170 riigist 120 000 ning see arv räägib iseenda eest. Müükki oli tormiline.

Jäätmekäitlusmasinate tootjad pakkusid tellijaile tähtaegu alates kuuest kuust. Ka selles müügisaginas polnud midagi uut. On ju jäätmekäitlust väga tugevalt mõjutanud viimaste aastate karmistunud jäätmepoliitika, mis nõuab jäätmetekke vähendamist ning jäätmete maksimaalset kordus- ja taaskasutust. See asjaolu on Saksamaal, Taanis, Hollandis ja mõnes muus Euroopa riigis viinud selleni, et lähiaastatel olmejäätmeprügilad oma esialgsel kujul kaovad. Euroopa jäätmetöötluse üldpõhimõte näeb ette võtta järjest enam kasutusele jäätmetes sisalduvaid aineid, olmejäätmete puhul peamiselt süsinikku selle kõikides esinemisvormides.

Kas jäätmete äraveo eest hakatakse peale maksma?

On jäätmeid, mida juba praegu kokku ostetakse. Metalli-, valge klaasi ja mõne plasti jäätmete müügitulu on nende kogumis-, sortimis-, töötlemis- ja veokuludest suurem. Mida teha aga segaolmejäätmetega? On teada, et sortimine lihtsustab märgatavalt mõningate jäätmete korduskasutust. Kui paber, papp, elektroonikaromu, metall, klaas, puit, vanarehvid, mineraalsed ja mõned plastijäätmed koguda eraldi, on nende ja muude olmejäätmete taaskasutuskulud oluliselt väiksemad. Ometi ollakse praegu nõus peale maksma vaid metalli, valge klaasi ja mõne plastiliigi eest.

Muude taaskasutatavate materjalide eraldi kogumine sellist tulu ei too, on pigem kahjumlik, pealegi lisanduvad sortimiskulud. Tänu sortimisele taaskasutatakse maksimaalselt 30% olmejäätmete mahust, ülejäänut sortida pole lihtsalt majanduslikult otstarbekas. Sedagi hulka on väga kulukas sortida, sest palju on mitte eriti meeldivat käsitsitööd, tehtagu seda kodus või tehases sortimisliinil. Samas pole sortimistehnoloogia kuigi keeruline ning väga suuri investeeringuid ei nõua. Jäätmete ajakohane kõrvaldamine ongi Eestis siiani seisnud kahel sambal – euronõuetele vastavate prügilate loomisel ja sortimissüsteemide arendamisel. Võrreldes mujal maailmas toimuvaga on see moodsa jäätmetöötluse esimene etapp. Tänu sortimisele kasvavad prügimäed meil mõni aasta aeglasemalt ning reostavad vähem, ent ikkagi kasvavad ja jätkavad reostamist.

Lõpetagem ka Eestis olmejäätmete ladestamine!

Selleks et prügi saaks ladestada euronõudeid järgides, on riik doteerinud uute prügilate ehitamist 90% ulatuses. See riigile üldiselt vajalik otsus on aga ajapikku toonud kaasa olukorra, kus jäätmetöötluse uued, veelgi paremad tehnoloogiad ei ole võrdses konkurentsiolukorras, sest kõikidele raha ei jätku. Kuna kohalikud omavalitsused on määratud prügimajandust korraldama, on prügitöötlemise skeemi kaasatud ka poliitika. Poliitika on teadupärast populistlik ning kahjuks tõhususest tihti kaugel. Poliitika toel kavandab Keskkonnainvesteeringute Keskus jätkata uute prügilate ehitamist ning võib kamaluga lisada raha ka olemasoleva infrastruktuuri laiendamiseks. Kõiges selles ei olekski midagi halba, kui ei oleks üht aga. Sel moel raisatakse mõttetult raha, maad ja energeetilist või keemilist tooret, mida mujal vääristada osatakse. Prügitöötlus on Euroopas majandusharu, kus, nagu igal pool mujalgi, kehtivad turu- ja konkurentsireeglid.

Kas tulevikus hakatakse prügilaid lahti kaevama?

Võib-olla tõesti, kuid mitte lähima paarikümne aasta jooksul. Vana prügilat ei ole sugugi kerge lahti kaevata ning see ei ole ka meeldiv tegevus. Aastate jooksul on orgaanilised happed teinud ladestatud jäätmetega oma töö. Palju süsinikku (väärtuslik aine) on metaanina ja muude ühenditena lendunud. Järele on jäänud poolvedel happeline, metalliühenditega segunenud ning ohtralt mitmes mõõdus mineraalset ainet sisaldav poollagunenud väävli- ja lämmastikuühendite järgi lehkav must mass. See mass pole praegu eriti väärtuslik. Iga päev visatakse ära tunduvalt odavamal moel taaskasutatavaid materjale. Rikastes Euroopa riikides taaskasutatakse 70–90% olmejäätmetest.

Tehnoloogiliselt on võimalik ilma dotatsioonideta ning märksa odavamalt, kui makstes jäätmetonni prügilasse ladestamise eest 1000 krooni, muuta orgaanilistes jäätmetes sisalduv energeetiline potentsiaal soojuseks, elektriks, süsinikdioksiidiks või metaaniks, veeauruks, osalt taaskasutatavateks ja osalt ladestatavateks mineraalseteks jääkideks ning kompostiks või kasvusubstraadiks. Seega ei tohiks ladestamine ka meil enam olla teema, millega ametnikke võluda saab. Paraku on see siiski nii. Poliitiliselt mugav on ka teine käitlusmeetod – jäätmete masspõletamine. Juba see, et Eesti Energia tegeleb projektiga, mis on alternatiivsete tehnoloogiliste võimalustega võrreldes üüratult kallis ning seetõttu kõrgema riski ja suurima turumõjuga, annab aimu sellest, kuidas riik jäätmekäitlusse suhtub.

Tunduvalt odavam on toota prügikütust, mille kütteväärtus on olmejäätmete omast mitu korda suurem. Esimene sellist kütust kasutav käitis on Kunda tsemenditehas, kus 2010. aasta vajaduste katmiseks „kulub“ ca 20% kogu Eesti olmejäätmetest. Ülejäänu jaoks piisaks paarist väikesest koostootmisjaamast. Kokku saadaks jäätmetest palju rohkem soojus- ja elektrienergiat kui Iru masspõletustehasest. See oleks meie jaoks tänase tehnoloogia tipp. Tulevikutehnoloogia, mis mõnes Saksamaa või Inglismaa katsetehases on jõudnud juba rakendusjärku, tegeleb jäätmete keemilise töötlemisega. See tulevik on lähemal kui arvatakse ning tulevikutehnoloogiad võimaldavad toota saadusi, mis on elektri või soojuse müügist mitu korda tulusamad. Siis saab ka eemalduda prügi massmatmisest või -põletamisest ja kunagi võibolla rääkida sellest, et prügi äraveo eest hakatakse maksma hoopis jäätmetekitajale.

Tuleviku jäätmekäitlus – mõelgem polüalkeenidest

Nagu eespool öeldud, on jäätmetöötluse tulevik seotud rohkem aine-, mitte asjade ringlusega. Seda olulist nüanssi kiputakse mitte nägema. Täiesti erinevate füüsikaliste ja keemiliste omadustega olmejäätmeid on väga raske ja esialgu kallis muuta homogeensete omadustega toodeteks, mis tagatipuks vastaksid Euroopa Liidu keemiatooteid reguleeriva direktiivi REACH tingimustele. Praegune, olmejäätmete taaskasutusmahule suurimat mõju avaldav lahendus on kasutamine alternatiivkütusena. Homne eesmärk on pealtnäha lihtne – muuta eri omadustega orgaanilised materjalid keemiliste reaktsioonide tulemusena äratuntavalt homogeenseteks materjalideks. Sel moel soovitakse näiteks eraldada polüamiide, polüestreid või polüalkeene. Need materjalid on suures osas kõikide meile tuntud tarbekaupade, s.o tulevaste jäätmete omamoodi ehitusklotsid. Neid ehitusklotse, nt polüalkeene on võimalik müüa mitu korda kallimalt kui jäätmetest toodetud elektrit või soojust, sest nad on väärtuslikumad. IFAT-i 2010. aasta näitusel me selliste tehnoloogialahenduste pakkujaid tõenäoliselt veel ei kohta. Kuid optimistlikud olles võiksime neid oodata juba järgmistele messidele – veel enne, kui valmib Eesti esimene jäätmete masspõletustehas.

Artikli autor on TOMMY BIENE, Ecocleaner OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2009 lk 16–17

Foto: Terra Select GmbH stend: uut tüüpi trummel-kompostisõelur. Foto: Tommy Biene