Lasnamäe ehituspaestu. Sajand vana võib olla juba uus

Paehoonete kvartal Tallinnas Tartu maantee ja Lastekodu tänava vahel Sossi mäel on pea 100 aastat vana. Müürides on kasutatud suures osas Lasnamäe ehituspaestu kõige ülemise osa – Kõrgekalda kihistu lubimerkivi vahekihtidega savikat paasi, mida müürikivina hakati rohkesti kasutama alles tsaariaja viimastel aastakümnetel tööstushoonete hoogsa ehitamise ajal (foto 1).

Paekivi suurte koguste murdmine Lasnamäe Lõunamurrus viis murru ulatuslikule laienemisele kagusse – Sõjamäe suunas, kus paljandusid järjest kõrgemad savika lubjakivi kihid (tervikläbilõikes kihid 1–14, Jürgenson, Möls, 1946), mida varem polnud linnaehituses kasutatud (Einasto, Matve, 1989; Einasto, 2002, 2008).

Murdmisel saab pealmisi kihte kasutada enne alumisi. Seepärast kasutati kõige hoogsama ehituse aastail põhiehituskiviks ülemisi kihte, mille ilmastikukindlus lahtiselt on väike, müüris korraliku vuugi korral aga täiesti rahuldav, nagu 100 aasta vanuseid müüre vaadeldes võib igaüks veenduda (foto 2).

Savika pae- ja lubimerkivi välispinna murenemisel eraldub kivist vaid imeõhuke kile – „kivi ajab nahka“, nagu vanad meistri ütlesid. Puhta lubjakivi puhul seda ei toimu. Selline selektiivne „kestumine“ viib savikate kihtide taandumisele ja heleda puhta pae tugevate kihtide eendumisele.

Aegade jooksul on paesein seetõttu oluliselt reljeefsemaks ja seeläbi ka dekoratiivsemaks muutunud. Sellest järeldub, et Lasnamäe ehituspaestu ülemiste kihtide „miinus“ – väiksem ilmastikukindlus – on ajapikku saanud „plussiks“. Sajandivanused müürid on saanud omanäolise dekoori ja pärast puhastamist oleks nagu tegemist uue ehitusviisiga. Tugevama ja heledama pae reljeefset pinda iseloomustavad tumedamad pruunid subvertikaalsed püstakud – tekkeajal põhjamudas elanud organismide kaevumiskäigud, mis on Lasnamäe ehituspaele ainuomased ja tekitavad sellest paest müüridele omanäolise mustri.

Uudse pildi annab sama kivi lihvitud pind, mis pärast immutamist ei pruugi mureneda. Läbimõeldud paigutusega müüritises võib eri kihtidest pärit paas anda palju uudseid eksponeerimisvõimalusi.

Nende kihtide üks märkimisväärne eripära on võimalus murda suurema paksusega (kuni 30–35 cm) monoliite ka siis, kui selle sisse jäävad lubimerkivi mitme sentimeetri paksused vahekihid (foto 3).

Selgeid püriitseid katkestuspindu esineb ainult kolmes kihis: Hakantkirju (kiht 2), Topeltkirju (kiht 3) ja Karvakord (kiht 10) (vt Einasto, Rähni, 2006). Karvakorrale iseloomulike kaevumiskäikude tihedus, kontrastsus ja sügavus (foto 4) võimaldaks seda kihti analoogselt sügavamal lamavate Laksu (kiht 14), Kirjukorra (kiht 35), Trepp-kalgi (kiht 36) ja Halli arssinaga (kiht 38) kasutada dekoratiivelemendina nii sise- kui välisarhitektuuris senisest sihipärasemalt. Selleks vajalik selektiivne murdmine on Väo kihistu kihtide osas mitmes murrus (Pärtli, Väo, Valkla) juba aastaid edukalt toimunud.

Lasnamäe ehituspaestu ülemisi, Kõrgekalda kihistusse kuuluvaid kihte ei murta pärast Lasnamäe murdude sulgemist ehituskiviks üheski leiukohas, mis on vaesestanud meie paearhitektuurilisi valikuvõimalusi. Ühes karjääris (nt Väo edelaosas) tuleks nende kihtide jääkvaru selleks otstarbeks reserveerida. Sinna saaks kujundada kogu ehituspaestu tervikliku näidisseina ka stratotüübi tähenduses.

Viidatud allikad

1. Einasto, R. 2002. Lasnamäe ehituslubjakivi ajaloolised murdmiskihid Tallinna ümbruses. Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised, 1, lk 56–69.
2. Einasto, R. Paekasutuse pakilised päevapoliitilised ja perspektiivsed probleemid Eestis. TTK Toimetised X, lk 84–101.
3. Einasto, R., Matve, H. 1989. Paekivi kasutamise ja rakendusuuringute ajaloost Eestis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis VII, ENSV TA Geoloogia Instituut, lk 57–75.
4. Einasto, R., Rähni, A. 2006. Kõrgekalda kihistu digiläbilõige Ülemiste puursüdamikus. Keskkonnatehnika, 4/06, lk 51–53.

Artikli autorid on REIN EINASTO, JANNE-LIIS JUSTI, ROLAND JAIRUS, Tallinna Tehnikakõrgkool

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 3/2010, lk 40–41

Fotod: Rein Einasto