Kaheksa levinumat müüti passiivmajade kohta

Print Friendly, PDF & Email

Passiivmajadest on ajalehtedes ja erialaajakirjades (ka Keskkonnatehnika käesolevas numbris) viimasel ajal palju juttu. Kirjutatud on mitmel teemal – passiivmajade ehitusmaksumusest sobivate tehnoseadmeteni. Suure töö passiivmajade kavandamise ja tutvustamise valdkonnas tegi Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabori meeskond juba aastaid tagasi. Selle labori töötajad on uue valdkonna pioneeridena järjekindlalt oma joont ajanud, kuigi tavainimesed ja arhitektid, ehitusinseneridest rääkimata, ei ole neid alati kuulda võtnud.

Jää on siiski sulama hakanud ning viimase aasta jooksul on mitmel seminaril juttu tehtud ka korterelamute renoveerimisest passiivmaja standardite järgi, kontorite ja lasteaedade projekteerimisest rääkimata. Loodetavasti kummutatakse ka passiivmajade soojapidavuse, sisekliima ja muu kohta tekkinud müüdid. Müütide kummutamisele aitab kahtlemata kaasa selgitustöö ning valearusaamade tagamaade selgitamine lugejale arusaadaval moel. Käesolevas artiklis on juttu kõige enam levinud müütidest, eksiarvamustest ja valearusaamadest.

Müütidel on mitu tekkepõhjust. Osa neist tuleneb kivistunud arusaamadest ehitustehnilistest, kütte- ja ventilatsioonilahendustest, algallikas võib aga olla seotud ka mõne tunnustatud ja usaldusväärse isiku arvamuse või väljaütlemisega, mida tõestusi otsimata kuulutama ja kajastama hakatakse. Kindlasti pole vaja kellelegi näpuga näidata, kuid seda liiki väljaütlemiste suhtes tasub olla ettevaatlik ning neid mitte levitada.

Esimene müüt: passiivmaja kohustuslik osa on huvitav ja eriline arhitektuurne lahendus.

Pigem mitte. Müüt tuleneb ehk sellest, et passiivhooneid kavandavad uuendusmeelsed arhitektid – arenevad ja huvitavad isiksused, kes tihtipeale soovivad luua midagi erakordset ning seetõttu kavandavad väga erilisi hooneid. Nii nagu meediadisainerid töötavad välja uusi meedia- ja veebilahendusi (nt Flash, Ajax), püüavad ka arhitektid luua passiivhoone standarditele vastavaid omapäraseid hooneid. Passiivmaja ehitamiseks pole sugugi vaja omapärast arhitektuurset lahendust. Teatavasti on kõige kompaktsem ning seetõttu ka kõige energiasäästlikum kuubikujuline hoone. Kuup pole aga unelmate hoone kuju ning tavaliselt püüavad arhitektid luua piklikumaid ja igasugu eendite või hoopis õõnsustega hooneid.

Rootsi professor Hans Eek soovitab arhitektidel alustada pigem lihtsast kuubist või peaaegu kuubist, paigutada hoone sobivalt keskkonda, luua piisavalt õhutihe ja soojapidav hoone, mille energiatõhususarv on 8–9 kWh/m2 aastas ning alles pärast soodsa energiatõhususe saavutamist hakata mõtlema hoone silmapaistvusele või erilisusele.

Teine müüt: passiivhoone seab elanikele suuri nõudeid.

Pole tõsi see, et elanikud peavad tegema sisekliima suhtes järeleandmisi. Räägitakse, et passiivmajas ei ole õhku, seal on liiga niiske, liiga palav või muud sellist. Küll on aga tõsi see, et passiivmaja sõltub suuresti hoone ventilatsioonisüsteemist. Kui sellega midagi lahti on, on võimalik avada aknaid või kütta maja käepäraste vahendite, nt soojapuhuri või köögiahju abil, kuni probleem lahendatakse.

Vastupidi võib väita, et korrektselt kavandatud ja keskkonda paigutatud passiivmaja sisekliima on väga hea. Passiivmajas ei tee muret külma õhkavad pinnad, külmasillad, õhu ebamugav liikumine või lae ja põranda temperatuurivahe. Vastupidi tavapärasele küttesüsteemile, kus korteris või hoones on eri temperatuuriga piirkonnad kerged tekkima, loob pidevalt õhku segav ventilatsiooniagregaat passiivmajas ühtlase temperatuuri.

Kolmas müüt: passiivhooneid on keeruline ehitada ning ventilatsioonisüsteemi filtreid tuleb neis pidevalt vahetada.

Selles müüdis on omajagu tõtt. Passiivhoonel on omad nõuded ning põhjused, mis nende nõuete täitmise keeruliseks teevad. Kõigepealt tuleb nimetada õhuvahetust, mis tähendab seda, et hoone soojustamisel on vaja pöörata suurt tähelepanu õhutihedale kihile ning mõõta õhupidavust, st saavutada õhuvahetuskordsuseks 0,6 h-1 (kui ruumides tekitatakse 50 Pa suurune alarõhk). Ehitusvigade parandamisele kulub tavaliselt üks kuni kaks päeva.

Tuleb jälgida, et akende paigaldamisel, hoone ja selle vundamendi vahele ega uste ja katuseakende juurde ei jääks külmasildu. Oluline on valida õige ventilatsiooniagregaat. Suurt muret sellega küll pole, sest see seade on kompaktne, filtreid tuleb vahetada vaid kord aastas ning ventilaatoreid 15–20 aasta tagant. Kui õhupidavuse tagamist ja külmasildade vältimist ehitamise ajal hoolikalt jälgitakse, ei ole karta siseõhu liigset niiskust ega hallituse teket. Ventilatsiooniagregaadi kaitseks tuleb öelda, et seda on tunduvalt lihtsam paigaldada kui küttesüsteemi, rääkimata ahju ladumisest, torustiku paigaldamisest või tavamajale kohustuslikust korstnast.

Neljas müüt: õhutihedad hooned hakkavad hallitama.

Artikli autori energiaaudiitorikarjääri jooksul on ette tulnud mitmeid hallituse põhjusi, kuid mitte kunagi pole seda põhjustanud õhutihedus. Hallitus tekib pahatihti mitme teguri koosmõjul. Peamine neist on olnud vähene ventileerimine ja suur niiskuskoormus ning tarindite, nt aknapalede külmasillad. Passiivmajas on aga ventilatsiooniga seotud mured lahendatud juba eos, sest sageli köetakse hoonet õhuvahetussüsteemi kaudu. Passiivmajas kulub hoone kütmiseks 10 W/m2 ning seetõttu on õhuvahetus pidev. Passiivmajas ei saa olla ka külmasildu, sest sel juhul ei vastaks hoone passiivmaja standarditele. Hoone väärale kasutamisele (nt siseõhu niiskust suurendavale pesu kuivatamisele elutoas või elamispinna üleasustamisele) ei saa alati kätt ette panna ning probleemid on lahendatavad vaid inimeste teadlikkuse suurendamise ja võimalikest probleemidest teavitamisega.

Viies müüt: passiivhooneid köetakse enamasti kalli elektriga.

See pole alati tõsi. Eestis, kus elektrienergia hind on veel madal, võib passiivmaja kütta ka elektriga. Nendes riikides, kus passiivmaju on juba rohkem, kasutatakse peamiselt kaugküttelahendusi. Lääne-Euroopas ja Skandinaavia riikides rajatakse passiivhoonete piirkonda kas koostootmisjaam või päikesekollektoriväli. Et nende jaamade võimsus ei pea olema kuigi suur, saab neid paigutada elamupiirkonna vahetusse lähedusse.

Kuues müüt: veeaur kondenseerub ja jäätub passiivmajade akende välispinnal.

See on osaliselt tõsi. Teatud olukordades võib umbes kuuel päeval aastas akna temperatuur olla välisõhu omast madalam ning veeaur kondenseerub temperatuuride erinevuse tõttu akna välispinnale. Seda võib juhtuda harva – vaid siis, kui temperatuur on õues olnud madal ning tõuseb kiiresti kõrgemale. Sama nähtust võib täheldada ka kiviseintel, millel võib hommikul märgata valget jääkirmet. Nii nagu seinte, nii ka akende puhul põhjustab seda väike soojusjuhtivus, mistõttu akna välispinna temperatuur on samas suurusjärgus kui soojustatud seina oma. Tavaliste akende korral aga on akna temperatuur suurema soojusjuhtivuse tõttu kõrgem ning veeaur neile ei kondenseeru.

Seitsmes müüt: passiivmajal peavad olema suured aknad lõunasse.

Täiesti tõsi. Passiivmajadel ei ole tavapärast küttesüsteemi ning seetõttu on vaja kasutada päikeseenergiat nii palju kui võimalik. Selleks pakuvad lihtsaima lahenduse hoone lõunafassaadi suured aknad, mis lasevad kevad-, sügis- ja talvepäikese soojuse ruumidesse. Ruumidesse pääsenud soojus akumuleerub seintes, põrandas ja mujal. Suvepäikest püütakse loomulikult vältida ning selleks sobivad hästi akende varikatted (vt fotot), mis varjavad aknaid kõrge suvepäikese eest, ent lasevad igapäevaseks tegevuseks vajalikku valgust piisavalt sisse. Suurte akende kasuks räägib ka aknaraamide suur soojusjuhtivustegur ehk U-arv. Kui paigaldada palju sama suure üldpinnaga väikesi aknaid, ei suudeta tagada väikest soojusjuhtivustegurit ning soojuskao tõttu läbi raamide peab mõne muu hooneosa soojusjuhtivus olema keskmisest väiksem.

Kaheksas müüt: passiivmajad on kallid.

Pole tõsi. passiivmajade maksumuse viivad üles aknad ja ventilatsioonisüsteem, sest need hooneosad peavad olema kvaliteetsed, energiatõhusad ning on seniajani veel üsna spetsiifilised. See ei tähenda, et aknad ja ventilatsioonisüsteem ei võiks tulevikus odavneda. Tavahoone teeb aga kallimaks suurt energiatarvet kattev küttesüsteem. Just kulud küttesüsteemile tõstavad tavahoone maksumuse passiivmaja omaga peaaegu samale tasemele.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et need kaheksa müüti pole alati põhjendatud. Täielik või osaline tõepõhi on all vaid väidetel, mille kohaselt peavad aknad olema lõunasse ja suured, veeaur võib akendel kondenseeruda ja jäätuda, passiivmaja on keeruline ehitada ning et passiivmaju köetakse ainult elektriga. Enamik vastuväiteid ei pea siiski paika. Müüte saab kõige paremini kummutada sellega, et passiivmaja kavandatakse ise ning projekteeritakse ja ehitatakse sobivasse kohta. Siis saab selle keerukust ja probleeme võrrelda tavahoonega ning müütide paikapidavuse kohta oma järeldusi teha. Jääb vaid soovida arutelusid, müütide põhjendamist, ägedaid vaidlusi ning kõike seda, mis paneb insenere ja Eesti ehitusturgu kiiremini passiivhoonete suunas liikuma.

Artikli autor on Priit Pikk, energiaaudiitor IV, Helioest OÜ

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 6/2010 lk 20–21

Fotol on päikesevarjud hoone fassaadil. Foto: PassiveHouse OÜ

close