Ventilatsioonisüsteemi valimine (puit)korterelamu rekonstrueerimisel

Print Friendly, PDF & Email

Elamute, sh puitkorterelamute, rekonstrueerimisel tuleb rõhku panna hoone kui terviku toimimisele. Tihti arvatakse, et rekonstrueerimine seisneb üksnes välispiirete soojustamises, ometi tuleb tähelepanu pöörata ka ehitustarindite püsivusele, hoone arhitektuursele väljanägemisele, kütte- ja ventilatsioonisüsteemile jms. Hoone välispiirete tihendamine muudab nad oluliselt õhupidavamaks ja kui enne seda vahetus õhk hoonepiirete lekkekohtade kaudu, siis pärast tihendamist õhuvahetus väheneb ning sisekliima ei ole enam mugav.

Arvukad uuringud on näidanud, et ebapiisavast õhuvahetusest tingitud halb sisekliima põhjustab „haige hoone sündroomi“ – allergia ja astma sümptomeid ning töövõime langust. Järelikult peab rekonstrueeritud elamu ventilatsioon olema piisav. Vähem oluline ei ole ka küttesüsteemi reguleeritavus. Aina tõusvate energiahindade tõttu tasub analüüsida võimalikult palju variante, et leida maja elanike jaoks hea lahendus.

Käesolevas artiklis kirjeldatakse korterelamute rekonstrueerimisel võimalikke ventilatsioonisüsteeme ning nende eeliseid ja puudusi, tuginedes Tallinna Tehnikaülikoolis SA Kredexi tellimisel sooritatud uuringu Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga tulemustele. Seni põhjalikult rekonstrueerimata puitkorterelamutel on üldjuhul loomulik ventilatsioon – õhk vahetub sise- ja välisõhu tiheduste erinevustest tingitud rõhuvahe toimel välispiirete ebatiheduste, avatud akende ja ventilatsioonilõõride kaudu. Õhuvahetust mõjutab ka tuul. Selline ventilatsioon on kontrollimatu, võib põhjustada ebamugavustunnet ja üldiselt ei taga ka heal tasemel sisekliimat.

Loomuliku ventilatsiooniga ei ole puitkorterelamutes piisavat õhuvahetust võimalik tagada

TTÜ sooritatud puitkorterelamute sisekliima uuring näitas, et loomuliku ventilatsiooniga ei ole piisavat õhuvahetust võimalik tagada. Selgus, et kõige paremini iseloomustavad õhuvahetuse piisavust ruumiõhu suhteline niiskus ja CO2 -sisaldus. Ruumides, kus õhku saastavad peamiselt inimesed, iseloomustab CO2 -sisaldus ka ruumiõhu muudest inimtegevustest tulenevate saasteainete sisaldust. Puitkorterelamute magamistubade õhu mõõdetud CO2 -sisaldus kõikus nii suvel kui ka talvel suurtes piirides.

Hoonete energiatõhususe lähteparameetrite standardi EVS-EN 15251 kohane siseõhu CO2 – sisaldus jäi uuritud korterites alla III klassi piirnormi (1150 ppm) suvel 84 % ning talvel 74 % mõõteperioodiajast, standard nõuab aga, et peaks olema üle 95 %. Seda nõuet täitsid suvel ainult kaks korterit seitsmeteistkümnest ning talvel kolm korterit kahekümne kaheksast. Standardi III klassi mõõdukad nõuded sisekliima kvaliteedi kohta kehtivad vaid rekonstrueerimata hoonetele. Kõigis korterites, kus mõõdeti õhu süsihappegaasisisaldust, polnud toimivat sundventilatsiooni. Ruumiõhu suhtelise niiskuse analüüsist selgus muuhulgas, et kui aknad vahetatakse, aga ventilatsioon jääb uuendamata, niiskuskoormus suureneb – see viitab õhuvahetuse vähenemisele.

Suurema niiskuskoormusega korterite sisepindadel esineb terviseprobleeme põhjustavat hallitust. Uuring tõestas, et loomuliku ventilatsiooniga rekonstrueerimata puitkorterelamute sisekliima ei ole üldjuhul mugav ega tervislik. Hoone renoveerimine suurendab selle õhupidavust ning et seal oleks hea elada, tuleb sisse seada sundventilatsioon. Puitkorterelamute ruumilahenduste rohkuse tõttu on raske öelda, millist ventilatsioonivarianti peaks eelistama. Nii puitelamute kui ka muude eluhoonete rekonstrueerimisel tuleb kõiki variante asjatundja abil hoolikalt kaaluma.

Sundventilatsioon võib olla kas väljatõmbe- või sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon. Väljatõmbeventilatsioonis võidakse rakendada keskset või kohtväljatõmmet ning väljatõmbeõhu soojust soojuspumba abil ära kasutada. Selliste süsteemide puhul tõmmatakse õhk välja nn „mustadest“ ruumidest – WCst, vannitoast ja köögist ning värske õhk pääseb elu- ja magamistubadesse läbi välisseintes paiknevate värskeõhuklappide või -radiaatorite ja välispiirete ebatiheduste. Sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon võib toimuda ruumipõhise, korteripõhise või keskse soojustagastusega ventilatsiooniagregaadi abil. Puitelamutele pühendatud uuringus vaadeldi kaht esimest. Väljatõmme toimus „mustadest“ ruumidest ning eelsoojendatud välisõhu sissepuhe elu- ja magamistubadesse.

Alljärgnevas kirjeldatakse lühidalt sundventilatsiooni võimalikke variante ning nende plusse ja miinuseid.

Ruumipõhine soojustagastiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon
Ventilatsioonisüsteemi valimine puitkorterelamu rekonstrueerimisel
Ventilatsioonisüsteemi valimine. Ruumipõhine soojustagastiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon

Välisseintesse paigaldatavaid ventilatsiooniseadmed on kahesuguseid: rekuperatiivse soojustagastiga agregaadid, mille abil sissepuhe ja väljatõmme toimuvad üheaegselt (joonis 1) ning regeneratiivse soojustagastiga agregaadid, mis töötavad paaris ning nõnda, et üks seade tõmbab õhu välja ja teine puhub sisse. Sel ajal üks soojustagasti jahtub ja teine soojeneb. Teatud aja tagant seadmete rollid vahetuvad ja ülessoojenenud soojustagasti soojendab sissepuhkeõhku (joonis 2). Selleks et õhk vahetuks ka WC-s ja vannitoas, paigaldatakse sinna koht-väljatõmbeventilaator, mis töötab siis, kui neid ruume kasutatakse ning mida aegrelee pärast seda välja lülitab. Köögis toimib sama moodi pliidikumm.

Joonis 1. Ventilatsioonisüsteemi valimine. Ruumipõhine rekuperatiivse soojustagastiga ventilatsiooniseade.
Ruumipõhised regeneratiivse soojustagastiga ventilatsiooniseadmed
Joonis 2. Ventilatsioonisüsteemi valimine. Ruumipõhised regeneratiivse soojustagastiga ventilatsiooniseadmed. Autori joonised
Korteripõhine soojustagastiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon
Ventilatsioonisüsteemi valimine puitkorterelamu rekonstrueerimisel
Ventilatsioonisüsteemi valimine. Korteripõhine soojustagastiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon

Soojustagastiga ventilatsiooniseade paigaldatakse korteri lae sisse või alla (nt panipaika, koridori, kööki). See lahendus on sisekliima tagamise ja energiatõhususe seisukohast parim variant, ent tihti on seadme ja ventilatsioonikanalite jaoks raske kohta leida. Tavaliselt tuleb neid varjata ripplaega. Et ventilatsiooniseade teenindab ainult üht korterit, võib kasutada rootorsoojustagastiga agregaate, mille puhul ei ole karta, et väljatõmbeõhu lõhnad jõuaksid sissepuhkeõhku. Rootorsoojustagasti on ka tavalisest plaatsoojustagastist energiatõhusam ja võimaldab talvel ka ruumiõhu niiskust suurendada.

Keskse agregaadiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon
Ventilatsioonisüsteemi valimine (puit)korterelamu rekonstrueerimisel
Ventilatsioonisüsteemi valimine. Keskse agregaadiga sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon

Soojustagastiga ventilatsiooniseade paigaldatakse hoone sisse (nt pööningule) ning korteris pole vaja selleks ruumi leida. Korteri kasutajal puudub aga otsene kontroll seadme töörežiimi ja sissepuhkeõhu temperatuuri üle ning see suurendab ventilatsiooniseadme energiatarbimist, sest selle jõudlust ei saa vastavalt vajadusele reguleerida. Peab ka takista ma väljatõmbeõhu lõhnade pääsemist sissepuhkeõhku, seega rootorsoojustagasteid kasutada ei saa.

Keskse agregaadiga väljatõmbeventilatsioon (kui võimalik, koos väljatõmbeõhu soojust tagastava soojuspumbaga)
Ventilatsioonisüsteemi valimine (puit)korterelamu rekonstrueerimisel
Ventilatsioonisüsteemi valimine. Keskse agregaadiga väljatõmbeventilatsioon

Pööningule paigaldatakse keskne väljatõmbeventilaator ning sellega ühendatud magistraalkanal, millega omakorda ühendatakse korterite väljatõmbeharud. Tavaliselt töötab ventilatsiooniseade pidevalt. Süsteemiga saab kalorifeeri abil ühendada ka soojuspumba, mis juhib väljatõmbeõhu soojust kesksesse soojatarbevee- ja soovi korral ka vesiküttesüsteemi. Kui keskset sooja tarbevee süsteemi ei ole, on soojuspumba tasuvus küsitav, sest siis ei ole hoone soojustarbimine aasta ringi ühesugune ning soojust pole soojal ajal kuhugi juhtida.

Kohtseadmetega väljatõmbeventilatsioon
Ventilatsioonisüsteemi valimine (puit)korterelamu rekonstrueerimisel
Ventilatsioonisüsteemi valimine. Kohtseadmetega väljatõmbeventilatsioon

Vannitubadesse ja WC-desse paigaldatakse väljatõmbeventilaatorid, mis tavaliselt töötavad pidevalt. Ventilatsioonisüsteemi energiasäästlikuma kasutamise võimaldamiseks on soovitatavad mitmeastmelise pöörlemissagedusega ventilaatorid, mis võimaldavad süsteemi jõudlust vastavalt vajadusele reguleerida. Kui eri korterite ventilatsioonikanalid ühendatakse ühise püstiku külge, peavad neil kindlasti olema tagasilöögiklapid.

Puitkorterelamute plaanilahenduste mitmekesisuse ja kohati erinevate muinsuskaitsenõuete tõttu on raske anda konkreetseid soovitusi, milline ventilatsioonisüsteem valida. Ühendust peaks võtma usaldusväärse asjatundjaga, kes suudaks arvutuste ja/või oma kogemuse põhjal aidata leida parim lahendus. Kui võimalik, tuleb eelistada soojustagastusega ventilatsioonilahendusi – eriti selliseid, mille puhul soojustagasti eelsoojendab sissepuhkeõhku. Nende puhul on alginvesteering muude lahendustega võrreldes küll suurem ning lihttasuvusaeg ei ole tavaliselt rõõmustav, ent sellised süsteemid põhjustavad vähem soojaarvete, tuuletõmbuse ja külmade põrandatena avalduvaid ebamugavusi.

Et sellised süsteemid ebamugavustunnet üldiselt ei põhjusta, siis võib eeldada, et elanikud ei püüa ventileerimisjõudlust vähendada. Positiivne on see, et hoone tarindite eeldatav kestvus suureneb ning tagatakse hea sisekliima. Lihttasuvusaeg ei arvesta ka raskesti määratavat elanike elukvaliteedi parenemisest tulenevat tulu ning kinnisvara väärtuse suurenemist. Kui hoone rekonstrueerimisel ehitatakse uus vesiküttesüsteem, vähendab soojustagastiga ventilatsiooniseade küttesüsteemi arvutuslikku võimsust ja seeläbi ka maksumust. Kõik õigesti kavandatud ja ehitatud sundventilatsioonisüsteemid vähendavad ka õuest tuppa jõudvat müra ja saastet võrreldes sellega, kui tuulutamiseks on vaja avada aknaid.

Lõpuks tuleb rõhutada, et ehitatagu milline tahes ventilatsioonisüsteem, on see ette nähtud kasutamiseks. Süsteemi ehitajalt tuleb nõuda üksikasjalikku kasutusjuhendit ning sellega kurssi viia kõik hoone elanikud. Sellega tagatakse, et hoonesse ei ole ilmaasjata investeeritud.

Artikli autor on MARTIN THALFELDT, Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituut

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 8/2011 lk 21–23

Foto: Foto: Jarmo Kauge / Wikimedia Commons CC BY-SA 3.0 ee

close