Vasalemma paas – meie vanim troopilise rifivööndi sete

20. sept. 20199. juuni 2021

Küllap on kivi sisse vaatamise seerias peale Tallinna, Saaremaa ja Vormsi pae (Einasto, Justi 2011; Einasto, Koldits 2011; Einasto 2012) aeg käsitleda ka teisi Eesti ehitusloos enim kasutatud kivimitüüpe, eeskätt paljandites. Ehkki neid kivimitüüpe on väga värvikalt esitlenud Helle Perens raamatutes „Paekivi Eesti ehitistes” I–IV (2003–2010) ja „Looduskivi Eesti ehitistes” (2012), pöörame siin põhitähelepanu esinemisele looduses ja tekkekeskkonnale. Üks eripärasemaid nende paetüüpide seas on kindlasti Vasalemma paas, mitte „marmor”, nagu vanad Euroopast tulnud kivimeistrid seda heade marmorilähedaste ehitusomaduste tõttu keskajal nimetasid (Einasto, Matve 1989).

Esmakordselt on Vasalemma paekivi kirjanduses käsitlenud E. Eichwald (1854), nimetades seda Hemicosmitenkalk. Nimes sisaldub selle omapärase kivimitüübi olemus – kivimi moodustajaks on troopika madalmeres elanud, lülilise varrega põhjale kinnitunud loomade – mereliiliate –, valdavalt tsüstiidide (perekond Hemicosmites) varrelülid ja nende ning päiste killud, mis on tsementeeritud puhta läbipaistva jämedakristallilise kaltsiidiga (joonis 1). Lembit Põlma (1982) mikroskoopilised uuringud on veenvalt põhjendanud, et kivimist moodustab üle 80% biodetriit, kus alati tugevalt valdavad tsüstiidide skeletiosised. Teistest faunagruppidest tõusevad kivimi moodustajaks üksnes vahekihiti (eriti settimistsüklite basaalkihtides, joonis 2) väikesed okslikud sammalloomad (bryozoa), harva kuni 40% kivimist. Ülejäänud gruppide skeletse materjali osakaal kivimis tõuseb harva üle 1–2%. (Põlma ja Hints 1984, Põlma jt 1988, Hints 1990, joon. 26).

Tera suuruse alusel on Vasalemma kivi valdavalt jämedetriitne ja keskmiselt sorditud, peenemateralistes erimites ka hästisorditud kivistunud biokruus, mis kujunes troopikamere kaldalähedases püsiva murdlainetuse vööndis. Vasalemma tsüstiidlubjakivi lasund (Vasalemma kihistu Keila ja Oandu lademes) on meie paeläbilõike vanim troopilises kliimavöötmes kujunenud settekeha, kinnitades paleogeograafilisi rekonstruktsioone Baltika paleokontinendi triivist (Torsvik, et al 1992) ja ulatuslikust ookeanipinna alanemisest (eustaatilisest regressioo nist) Keila ja Oandu ea piiril (Einasto 1995, Nestor, Einasto 1997, Ainsaar 2001).

Vasalemma tüüpi paekivi levik

Vasalemma tüüpi paekivi levik piirdub vaid Oandu lademe avamusega Loode-Eestis Padise – Vasalemma vahemikus, ulatudes läände Paekülani ja itta Tuulani, ligi 40 km pikkuse vööndi kujul, mille laius piirdub 2–5 kilomeetriga (Männil 1960, Põlma ja Hints 1984). Lõuna poole väheneb lasundi paksus kiiresti – kogu tsüstiidlubjakivi lasund kiildub välja (Munalaskme puursüdamikus vaid 11 cm, Männil 1960) ja ulatuslikul alal Kesk-Eestis esineb regionaalne lünk (Männil 1966, Ainsaar 2001). Eraldi läätsena avastati Vasalemma tüüpi paas puurimistel Kärdla meteoriidikraatri nõlvadel samal Keila-Oandu lademe stratigraafilisel tasemel (Suuroja 2002).

Vasalemma pae paljanduvus on tänu arvukatele vanadele paemurdudele ja kahele hiidkarjäärile, mida hoolikalt on dokumenteerinud Arvo Rõõmusoks (1970) ja Lembit Põlma (Põlma jt 1988) erakordselt hea. Rummus ja Vasalemma asulasisestes väikekarjäärides on küll kaevadamine lõpetatud ja süvised põhjavee tasemeni veega täitunud, aga rifi kehade ja ümbriskivimi – tsüstiidlubjakivi – ruumilised vahekorrad avanevad paeseinte veepealsetes osadeski selgelt (Männil 1960). Need veega täitunud karjäärid männimetsas ja lagedal ootavad kaldakujunduse kaudu kauniks selgeveeliste järvedega puhkemaastikuks kujundamist, kus kindel koht saab olema ka geoturismil.

Raudteest idapoolses karjääris kaevandamine kestab ja selle lisanditest puhta lubjakivi eksport tehnoloogilise toormena toimub Paldiski lõunasadama kaudu Rootsi. Nimetatud karjääris, ühes Eesti suurimas kunstlikus paepaljandis, on geoloogile, geoturistile ja kivisõbrast paehuvilisele palju unikaalset vaatamis- ja uurimisväärset. Karjääri üle 1,5 km pikkusel, 6–11 m kõrgusega idaseinal on avatud ristläbilõige omapärasest madalikulisest rifi barjäärist koos üleminekuvööndiga põhja pool esinevasse rifi tagusesse varjatud šelfi vööndisse. Vasalemmas ei esine üldtuntud korallriffe. Madalikulise barjääri moodustab põimjaskihiliste läätsjate kihinditena lasuv tsüstiidlubjakivi, milles näilise korrapärata paiknevad vanaaegkonnas laialt levinud „mudapangad” – peitkristallilisest puhtast massiivsest lubjakivist koosnevad teravalt piiritletud muutliku kujuga kivimkehad (biohermid), mille tekkeviis jäi kauaks ebaselgeks. Praeguseks on kindlaks tehtud, et liikuvaveelistes tingimustes on „mudapüüdjaiks” pehmekoelised Stromatactis-tüüpi vetikad, mis fossiilsena ei säili (Tucker ja Wright 1990).

Vasalemma võiks olla üks rahvusvahelise geoturismi külastuspaik

Vasalemma on kogu Eesti paeläbilõikes ainus paik, kus saab madalikult pärineva teralise biosette (detriidi) järkjärgulist vähenemist ning savi- ja mudalise lubimaterjali suurenemist kivimis jälgida kihiti pidevalt sadade meetrite ulatuses ning tunnetada detailides lateraalsete fatsiaalsete (settimiskeskkonna) üleminekute reaalset pilti otse paeseinas: kuidas lausteraline tsüstiidlubjakivi järk-järgult muutub hajusa detriidiga mudaliseks savikaks lubjakiviks (Saue kihistik). Samas on väga hea võimalus jälgida läbilõike vertikaalset tsüklilist ehitust (joonis 3). Tsüstiidlubjakivi lasundi alumine piir lamava Keila lademe Pääsküla kihistiku peitkristallilise poolmugulja lubjakiviga on karjääri põhjas ulatuslikult paljandunud ja kõikjal terav nõrgalt püriidistunud katkestuspind, mis laial alal kulgeb mööda kivistunud lainete virgmärke (Hints ja Miidel 2008). Virgmärkide mattumine ja kiire kivistumine ning settelünga ajal kulutusest puutumatuna säilimine on tõeline geoloogiline haruldus, mis vajaks looduskaitset. Kogu karjääri idasein vääriks näidisseinaks kujundamist ja vaba juurdepääsu geoloogiahuvilistele, kus samm-sammult oleks haruldane võimalus jälgida nii lateraalseid fatsiaalseid kui vertikaalseid tsüklilisi muutusi kivimkehades. Vasalemma oleks üks rahvusvahelise geoturismi püsiva külastuse paigaks Eestis.

Kasutatud kirjandus

Ainsaar, L. (2001). The Middle Caradoc facies and faunal turnover in the Late Ordovician Baltoscandian palaeobasin: sedi mentological and karbon isotope aspects. – Dissertationes Geologicae Universitatis Tartuensis 12, tellimus nr 560. Tartu: TÜ Kirjastus
Eichwald, E. (1854). Die Grauwackenschichten von Liv- und Ehstland. Bull. Soc. Nat. Moscou, 27, 1.
Einasto, R. (1995). „Liivi keele” omapärast Baltika arenguloos. – Liivimaa geoloogia / Toim. Meidla, T., Jõeleht, A., Kalm, V. & Kirs, J. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 23–32.
Einasto, R. (2012). Vaadates kivi sisse. Lääne-Saaremaa Vesiku kihtide eripärasid uudistamas. – Keskkonnatehnika nr 1, lk 42–45.
Einasto, R. (2012). Saxby rannikupaljandis Vormsil. – Keskkonnatehnika nr 6, lk 41–43. Einasto, R., Justi, J.-L. (2011). Vaadates kivi sisse. Pilguheit paesse: Hall arssin (kiht 38) Lasnamäe ehituspaestus. – Keskkonnatehnika nr 1, lk 40–41.
Einasto, R., Koldits, M. (2011). Vaadates kivi sisse. Kaugatumal kivististega kihipindu imetlemas. – Keskkonnatehnika nr 5, lk 40–41.
Einasto, R., Matve, H. (1989). Paekivi kasutamise ja rakendusuuringute ajaloost Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VII. ENSV TA Geol. Inst, lk 57–75.
Hints, L. (1990). Vasalemma quarry. – Field Meeting Estonia 1990. An Excursion Guidebook / Eds. Kaljo, D. & Nestor, H. Tallinn: Estonian Acad. Sci, pp. 131–133.
Hints, L. & Miidel, A. (2008). Ripplemarks as indicators of Late Ordovician sedimentary environments in Northwest Estonia. – Estonian Journ. Earth Sciences, 57, 1, pp. 11–22.
Männil, R. (1960). | Мянниль Р.М. (1960). Стратиграфия оандуского („вазалеммаского”) горизонта. Тр. Ин-тагеол. АНЭССР, 5, c 89–122.
Männil, R. (1966). | Мянниль Р.М. (1966). История развития Балтийского бассейна в ордовике. Таллин: Валгус. Perens, H. (2003). Paekivi Eesti ehitistes I. Tallinn: EGK.
Perens, H. (2004). Paekivi Eesti ehitistes II. Tallinn: EGK.
Perens, H. (2006). Paekivi Eesti ehitistes III. Tallinn: EGK.
Perens, H. (2010). Paekivi Eesti ehitistes IV. Tallinn: EGK.
Perens, H. (2012). Looduskivi Eesti ehitistes. Tallinn: EGK.
Põlma, L. (1982). | Пылма Л. 1982. Сравнительная литология карбонатных пород ордовика Северной и Средней Прибалтики. Таллин: Валгус.
Põlma, L. & Hints, L. (1984). Stop 4:2. Vasalemma. – Guidebook. Intern. Geol. Congress XXVII session. ESSR. Excursions: 027, 028. / Eds. Kaljo, D., Mustjõgi, E. & Zecker, I. Tallinn: Estonian Acad. Sci., 55–57.
Põlma, L., Sarv, L. & Hints, L. (1988). | Пылма Л., Сарв Л., Хинтс Л. 1988. Литология и фауна типовых разрезов карадокского яруса в Северной Эстонии. Таллин. Rõõmusoks, A. 1970. | Рыымусокс А.К. 1970. Стратиграфия вируской и харьюской серий (ордовик) Северной Эстонии, I. Валгус, Таллин.
Suuroja, K. (2002). Natural Resources of the Kärdla ImpactStructure, Hiiumaa Island, Estonia. – Impacts in precambrian Shields. Springer-Verlag. / Eds. J. Plado & L. Pesonen. Berlin, Heidelberg: Impact Studies, pp. 295–306.
Torsvik, T. H., Smethurst, M. A., van der Voo, R., Trench, A., Abrahamsen, N. & Halvorsen, E. (1992). Baltica. A synopsis of Vendian-Permian palaeomagnetic data and their palaeotectonic implications. – Earth-Science Reviews, 33, pp. 133–152.
Tucker, M. & Wright, P. (1990). Carbonate sedimentology. Oxford: Blackwell Sci Publ.