Eesti olulised üleujutusalad ja olulise üleujutusriski piirkonnad

Aasta 2010 läks maailma ajalukku looduskatastroofide (maavärinate, kuumalainete ja üleujutuste) rohkusega. Üleujutuste käes vaevles ka kümme Euroopa Liidu liikmesriiki. Eestis oli sama aasta kevadel üle hulga aja suurejooneline veemäng Soomaal ning suurvesi tekitas mitmel pool meelehärmi. Eesti viimaste aastakümnete tugevaim torm (Gudrun), millega kaasnesid üleujutused Pärnus, Kuressaares, Haapsalus, Tallinnas ja mujal, oli 2005. aasta jaanuaris.

Suured üleujutused Euroopas aastail 1998–2004 (üle 100 tõsise üleujutuse [1]) ja 2003 –2007 (üle 120 üleujutuse) käivitas Euroopa Liidu liikmesriikide koostöö. Pärast korduvaid arutelusid ja läbirääkimisi jõustus 23. oktoobril 2007. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/60/EC üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta [2]. Selle õigusakti kohaselt on üleujutus loodusõnnetus, mida ei saa ära hoida. Samas dokumendis tõdetakse, et inimtegevus (nt elamupiirkondade ja majandustegevuse planeerimine üleujutusohtlikesse piirkondadesse) ja kliima muutumine suurendavad üleujutuste tõenäosust ning nendega kaasnevate tagajärgede raskusastet. Seda direktiivi rakendatakse kolmes etapis:

1. etapp: üleujutusriski esialgne hindamine – toimunud üleujutuste kirjapanek ning oluliste üleujutuste ja olulise üleujutusriski piirkondade kindlakstegemine (tähtaeg 22.12.2011);
2. etapp: üleujutusohu- ja üleujutusriskikaartide koostamine (tähtaeg 22.12.2013);
3. etapp: üleujutusriski maandamiskavade koostamine (tähtaeg 22.12.2015).

Üleujutusriski esialgse hindamise metoodika

Direktiivi rakendamiseks ei ole juhendit välja töötatud, määratud on vaid üldnõuded:

• lähtuda tuleb hõlpsasti kättesaadavast teabest toimunud üleujutuste kohta;
• arvesse on vaja võtta kliimamuutuste prognoosi;
• tuleb kirjeldada üleujutusi, millel olid kahjulikud tagajärjed ning mis võivad tulevikus korduda;
• on vaja teha kindlaks, missugused üleujutused on olulised;
• tuleb määrata olulise üleujutusriski piirkonnad. Eesti uuringus täpsustati kõigepealt üleujutuse määratlust.

Üleujutuseks loeti voolu- või seisuveekogu veetaseme tõusmist sademete (vihm, lumesulavesi) tõttu või mereveetaseme tormi põhjustatud tõusmist üle kallaste.

Toimunud üleujutuste kohta koguti teavet kohalikelt omavalitsustelt, ajakirjandusest ja muudest allikatest.

Järgmise etapina määratleti olulised üleujutused. Üleujutuse olulisuse määramisel tehti vahet, kas üleujutus tekkis sademeveekanalisatsiooni puudulikkuse tõttu (ei suuda sademevett piisava kiirusega ära juhtida) või põhjustas seda jõe, järve või mere tõusmine üle kallaste.

Järgnes olulise üleujutusriski piirkondade kindlakstegemine ja kaardile kandmine.

Andmete kogumine

Palvele informeerida oma haldusterritooriumil toimunud märkimisväärsematest üleujutustest vastas 95 kohalikku omavalitsust. Nendest kakskümmend (Aseri, Värska, Alatskivi, Kanepi. Viljandi linn, Tudulinna, Käru, Sonda, Püssi linn, Saue linn, Kihelkonna, Koeru, Õru, Väätsa, Pärsti, Halliste, Kernu, Kernu, Kiili, Saare) teatas, et neile üleujutused muret ei tee. Üleujutusi ei ole esinenud ka Koiva vesikonnas.

Saadud kirjeldused koondati tabelisse ning üleujutusalad püüti kanda ka kaardile. Lisati ka veemajanduskavades [3] märgitud üleujutusalad, mille kohta omavalitsustest teateid ei laekunud, ning muudest allikatest saadud teave. Kokku saadi 60 üleujutuskirjeldust. Peaaegu kõik kirjeldatud üleujutused olid toimunud viimase kümne aasta jooksul. Nähtavasti loeti üleujutuste mõju varem nii vähetähtsaks, et nende kohta andmete säilitamist ei peetud vajalikuks. Kuna varasemad (20. sajandil toimunud) olulisemad üleujutused leidsid teadaolevalt aset samades kohtades kui viimasel kümnendil, võib kogutud teavet lugeda Eesti olukorda piisavalt hästi kirjeldavaks.

Oluliste üleujutuste määratlemisel lähtuti alljärgnevatest põhimõtetest:

• suurtel looduslikel aladel ei ole vaja ega võimalik üleujutusi takistada. Selleks peaks jõgede äärde rajama kilomeetritepikkusi tamme ning sellega oluliselt häirima loodusliku tasakaalu. See suurendaks üleujutusohtu jõgede alamjooksudel;
• vihmasajust, tuuleajust ja lumesulast põhjustatud üleujutuste korral ei ole vaja takistada veekogu väljumist looduslikest piiridest. Tuleb vaid vältida vee tungimist probleemsetesse kohtadesse ning selle võimalikkust arvestada tulevastel planeeringutel;
• sademeveekanalisatsiooni ebapiisavusest põhjustatud üleujutust tiheasustusalal ei saa automaatselt pidada oluliseks üleujutuseks:
• kui objekt rajatakse looduslikult (ajutiselt) liigniiskele alale, on korraliku drenaaži rajamine arendaja kohustus.

Üleujutus on oluline, kui see:

• takistab operatiivteenistuste, haiglate, lasteaedade ja koolide tegevust ning avalik-õiguslikes hoonetes tehtavat tööd;
• ohustab keskkonnakompleksloa kohuslast käitist või üle 2000 ie suuruse koormusega reoveepuhastit;
• vähendab I või II kaitsekategooria liigi levikut tuvastatud elukohal või avaldab olulist negatiivset mõju Natura 2000 alale;
• hävitab või kahjustab kultuuriväärtusi; esineb planeeringuga määratud tiheasustusalal;
• seab reaalsesse ohtu inimeste elu;
• takistab liiklemist põhi- või tugimaanteedel.

Kui tiheasustusalal põhjustab üleujutust sademeveekanalisatsiooni puudulikkus, ent sellega ei kaasne ülalloetletud tagajärgi, siis seda oluliseks ei loeta. Üleujutuse olulisuse hindamisel ei saa määravaks pidada ka üleujutusala suurust, üleujutuse kestust ega veekihi paksust. Näiteks võib väikest pindala hõlmav üleujutus asulakesksel ristmikul olla oluliselt määravama mõjuga kui sama asula haljasalal laiuv mitu korda suurem veeväli. Alajaama lühiaegne üleujutamine võib rivist välja viia terve piirkonna elektrivarustuse, vähekasutatava ala päevi kestev üleujutus igapäevaelu aga kuigi oluliselt ei häiri.

Kogutud andmete põhjal loeti Eestis oluliseks üksteist üleujutusala (tabel 1).

Üleujutuste ennustamine

Üleujutuste põhjustajaks ennustatakse tormide ja paduvihmahoogude sagenemist. Ekstreemselt kõrge veetaseme tekkimiseks peab küll mitu ebasoodsat tingimust kokku langema, nt tsükloni liikumistee seda soodustama. Mida sagedasemad on tsüklonid, seda suurem on ebasoodsate tingimuste kokkulangemise tõenäosus.

Väiksem mõju on meretaseme globaalsel tõusul, mis on viimasel poolsajandil olnud vahemikus 1–2 mm/a [5, 6, 7] ning mille keskmiseks väärtuseks peetakse enamasti 1,5 [8] või 1,7 mm/a [9]. Tõusu põhjuseks arvatakse peamiselt õhutemperatuuritõusust tingitud vee soojuspaisumist ning vähemal määral liustike ja jääkilpide sulamist [4].

Nende protsesside inerts on suur – kui õhutemperatuuri trend peaks äkki langusele pööramagi, veetaseme tõus kohe ei lakkaks. Kui Eestis praegune trend jätkuks, tõuseks veetase saja aasta jooksul 15–20 cm [4]. Arvatakse, et äärmuslike paduvihmade sagedus kasvab [10]. Asulates saab selliste vihmade mõju leevendada korraliku sademeveekanalisatsiooniga – üleujutused muutuksid väiksemaks ja lühiajalisemaks.

Kui soojad ja lühikesed talved sagenevad, ei teki paksu lumikatet, mille sulamisvesi võiks kevadeti jõgesid üle kallaste ajada [4].

Ei ole teada ühtki selget põhjust, miks Eestis aset leidnud olulised üleujutused ei võiks tulevikus korduda. Ebaoluliseks ei saa ka pidada kevadsuurveega kaasnevaid üleujutusi. Eestis võivad peale kliimaolude üleujutusi põhjustada ka paisu purunemine ja kaevandustest väljapumbatav vesi. Neid probleeme on võimalik vältida korraliku järelevalve ja tegevuste planeerimisega.

Eesti olulise üleujutusriski piirkonnad

Olulise üleujutusriski piirkondadeks määrati joonisel 1 kujutatud alad, kus:

• üleujutus on oluline;
• oluline üleujutus mõjutab vähemalt 500 inimest;
• oluline üleujutus toimub tiheasustusalal.

Kaardil arvati nende sisse ka puhverala, mis on tuvastatud olulisest üleujutusalast kuni 0,5 m kõrgem. Olulise üleujutusriski piirkonnad katavad vaid 0,1 protsenti Eesti territooriumist (Hollandis nt 60 %).

Järgmised sammud

Üleujutusriski esialgse hindamise aruande avalikustamine kestab 2011. aasta jaanuarist augustini ning selle aja jooksul saab teha oma ettepanekuid. Seejärel (kui vaja) hindamistulemusi korrigeeritakse.

Kinnitatud riskipiirkondadele koostatakse riskimaandamiskava, mille eesmärgiks seatakse üleujutuste negatiivsete mõjude vältimine. Selge on see, et kaitse üleujutuste eest pole kunagi absoluutne, sest kogu vara kaitsta ei ole tehniliselt ega majanduslikult taskukohane.

Nii nagu veemajanduskavadegi puhul, järgnevad kuueaastased ajakohastamistsüklid, esimene neist lõpeb 22. detsembril 2018. aastal.

Viidatud allikad

1. Euroopa Komisjoni üleujutusriski käsitlev lehekülg: http:// ec.europa.eu/environment/water/flood_risk/index.htm
2. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2007/60/EÜ (23. oktoober 2007) üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta.
3. Veemajanduskavade kodulehekülg: http://www.keskkonnaamet. ee/vesikonnad/
4. Kikas, T. Läänemere Läänesaarte alamvesikonna piiresse jääva ranna ajuveeala piiride täpsustamine ja erinevate veeseisude kaartide ning meetmeprogrammi koostamine. 2008.
5. Gornitz, V., Lebedeff, S. & Hansen, J. Global sea level trend in the past century. Science, 1982, 215. 1611–1614.
6. Ekman, M. Climate changes detected through the world’s longest sea level series. Global and Planetary Change. 1999, 21. 215–224.
7. Johansson, M., Kahma, K.K. & Boman, H. Scenarios for sea level on the Finnish coast. Boreal Environment Research, 2004, 9. 153– 166.
8. IPCC, Climate change 2001: Synthesis Report. Cambridge University Press, 2001. 408 pp
9. Church, J.A. & White, N.J. A 20th century acceleration in global sea-level rise. Geophysical Research Letters, 2006, 33, L01602.
10. Ministry of the Environment. Estonia’s fi fth national communication. Under the UN Framework Convention on Climate Change, 2009. 131–145.

Toimetaja eelistas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/60/EÜ tõlkes ja keskkonnaseadustiku eriosa seaduse eelnõus kasutatud terminit ‘üleujutusrisk’ (praegu kehtivas veeseaduses ‘üleujutusohuga seotud risk’).

Artikli autorid on KARL KUPITS, AS Maves ja TIIA PEDUSAAR, Keskkonnaministeerium

Atrikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2011, lk 14–17

Foto: Ivo Kruusamägi / Wikimedia Commons CC BY-SA 4.0