Suurpaneelelamute renoveerimise õnnestumine eeldab kompleksset lähenemist

Print Friendly, PDF & Email

Tallinna Tehnikaülikoolis sai valmis uuring „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga“, mille eesmärk oli saada ülevaade suurpaneelelamute seisundist. Uuringu lõpparuannet võib soovitada lugemismaterjaliks paneelelamute elanikele ning nende hoonete renoveerimisega tegelevatele projekteerijatele ja ehitusfirmadele.

Esimesed suurpaneelelamud ehitati Eestis 1960ndatel aastatel. Nüüd on need juba nii vanad, et projektikohane kasutusiga hakkab lõpule jõudma. Seetõttu on vaja ülevaadet nende elamute ehituskonstruktsioonilisest ja tehnosüsteemide olukorrast ning ehitusfüüsikalistest probleemidest. Uurimistöö tegid Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituut (ehitusfüüsika ja arhitektuuri ning ehituskonstruktsioonide õppetoolid), keskkonnatehnika instituut (kütte ja ventilatsiooni õppetool), ehitustootluse instituut (ehitusökonoomika ja -juhtimise õppetool, ehitusmaterjalide teadus- ja katselaboratoorium) ning materjaliuuringute teaduskeskus. Uuringu tellis ja finantseeris Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx.

Uuringus tugineti hoonete üksikuurimustele. Uuringusse valiti mitmest Eesti linnast (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Sillamäe) mitme ajajärgu hooneid (ehitatud enne 1970, 1971−1980 ning 1981−1990). Iga hoonet uuriti tervikuna nii ehitustehnilisest, ehitusfüüsikalisest, sisekliima kui ka energiatõhususe vaatenurgast.

suurpaneelelamute renoveerimine
Suurpaneelelamute välispiiretesse projekteeritud ja ehitatud külmasildade likvideerimiseks on lisasoojustamine hädavajalik
Suurpaneelelamute kõige suuremad mureallikad

Suurpaneelelamutega seotud muresid ei saa kokku võtta ühe lausega. Kuigi nad ehitati tüüpprojektide järgi, on nad kasutusest ja hooldusest tulenevalt nüüdseks erinevaks muutunud. Vähesest kandevõimest hoolimata ei ole suurpaneelelamute lammutamiseks otsest hädavajadust, ent nende renoveerimise vajadus on suur. Kõige rohkem muret teevad:

  • rõdude ja varikatuste lagunemine;
  • suured külmasillad piirdetarindites (välisseintes, katuses, liitekohtades);
  • puudulik ventilatsioon;
  • fassaadibetooni väike jääk-külmakindlus;
  • fassaadibetooni karboniseerumine ulatub sarruseni;
  • välisseinapaneelide vaheliste vuukide halb olukord;
  • vaheseinte ja vahelagede vilets helipidavus;
  • sisetemperatuuri reguleerimise võimaluse puudumine;
  • aknaid on vahetatud, aga ventilatsioonisüsteem renoveerimata jäetud;
  • hoonete suur energiatarbimine, mida põhjustab piirete suur soojusjuhtivus, soojustagastita ventilatsioon ning tasakaalustamata ja reguleerimisvõimaluseta küttesüsteem.

Välisseinapaneelidesse on sisse projekteeritud ja ehitatud külmasillad. Ohutu ja tervisliku sisekliima saavutamiseks on nende kõrvaldamine hoonete lisasoojustamise abil möödapääsmatu. Lisasoojustusega saavutatakse mitu eesmärki – hoitakse kokku soojusenergiat ning kõrvaldatakse külmasillad välisseina ja katuslae liitekohtades. Vastasel korral tekib liitepindadele paratamatult hallitus. Peale välisseinte tuleb soojustada ka rõdu- ja lodžaseinad. Välispiirete lisasoojustamisel tuleb asendada kõik ääre-, serva- ja katteplekid ning pärast seda reguleerida küttesüsteem. Välispiirete lisasoojustamine parandab muuhulgas ka seinte niiskusrežiimi ja hoone energiatõhusust. Ka katuslagede soojajuhtivus on suur. Kui paigaldatakse uus katusekate, on katuse lisasoojustamine uuringu tegijate arvates lausa kohustuslik. Lisasoojustuse paksuse määravad energiatõhususarvutused, välispiirete niiskusrežiim ja ehitustehniliselt optimaalne lahendus.

Suurpaneelelamutesse projekteeriti loomulik õhuvahetus − väljatõmme köögist, WC-st ja vannitoast ning välisõhu juurdevool läbi akende ja piirdetarindite ebatiheduste. Renoveerimata elamute alumistel korrustel võib õhuvahetus talvel olla liiga suur, suvel aga liiga väike, ning ülemiste korruste korterites on see enamasti ebapiisav. Eriti viimastel korrustel ei saa loomu liku ventilatsiooniga vajalikku õhuvahetust ega energiasäästu. Loomulik õhuvahetus väheneb oluliselt pärast akende vahetamist.

Rahuldava sisekliima saavutamiseks tuleb olemasolev ventilatsioonisüsteem kõigepealt korrastada ja puhastada, siis panna korteri välisseintesse õhuklapid ning luua köögis ja sanitaarruumides mehaaniline väljatõmme. Sellise lahendusega kaasneb aga suurem energiakulu ning see ei ole piisavalt tõhus üksikute korterite kaupa renoveerimisel. Energiatõhusust silmas pidades on otstarbekas kaaluda soojustagastiga ventilatsioonisüsteemi, kus sissepuhkeõhku soojendab väljatõmbeõhk. Kuigi alginvesteering on suurem, kulub õhu soojendamiseks vähem energiat. Väljatõmbeventilatsiooniga võrreldes paraneb siis oluliselt ka sisekliima.

Suurpaneelelamute kompleksne renoveerimine on hädavajalik

Korterelamute ebapiisav hooldus ja remont on tekitanud suure renoveerimisvõla. Seda võlga tasumata võib nii mõnigi hoone seista pankroti äärel, sest ei rahulda olulisi ehitusseaduse nõudeid mitme näitaja suhtes:

  • mehaaniline tugevus ja stabiilsus; tuleohutus;
  • hügieenilisus, tervise- ja keskkonnaohutus; kasutusohutus;
  • kaitse müra eest;
  • energiasääst ja energiatõhusus.

Suurpaneelelamute kompleksne renoveerimine on energiatõhususe, sisekliima ja tarindite seisukorra parandamiseks hädavajalik. Hoonepiirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Kui üks neist ei toimi normaalselt, on asi tervislikust elukeskkonnast kaugel. Suurpaneelelamute sisekliimaga seotud mured tulenevad eelkõige puudulikust ventilatsioonist, korteri- või ruumipõhise temperatuuri reguleerimise võimaluse puudumisest ja ruumide suurest niiskuskoormusest. Elamute energiatõhususe parandamisele tuleb läheneda kompleksselt: lisasoojustada välispiirded, renoveerida kütte- ja ventilatsioonisüsteemid ning soojusvarustus.

Paneelelamute suure renoveerimisvajaduse tõttu on ka kulutused suured. Renoveerimislahenduste valikul on kõige tähtsam teha õiged otsused lahenduste ulatuse ja taotletava taseme kohta. Esmatähtis on tagada hoone ohutus ja tervislik sisekliima (olulistest nõuetest esimesed neli ja osaliselt ka viies). Järgnevad energiasääst ja elamismugavuse parandamine.

Renoveerimistöid võib ulatuse poolest jagada kolmeks tasemeks

Tase A. Selle puhul peetakse silmas eelkõige hoone ohutust (kandevõimet, tuleohutust, kasutus- ja keskkonnaohutust) ning tervislikkust. Lahendustes keskendutakse hoonele esitatavate miinimumnõuete täitmisele, tegemata järeleandmisi tervislikkusele ja turvalisusele.

Tase B. B-taseme renoveerimislahendus seab eesmärgiks parandada eelkõige hoone energiatõhusust ning pikendada säilivust ja kasutusiga.

Tase C. Sellised renoveerimislahendused parandavad oluliselt hoone kvaliteeti ja pakuvad elanikele täiendavaid mugavusi. Energiatõhususe poolest pakuvad nad väiksemat energiakulu, kuid praeguste energiahindade juures võib investeeringu tulukus olla väiksem kui B-taseme korral. Kahjustunud tarindid vahetatakse välja või ehitatakse uued. Teatud mõttes võib C-tasemele renoveeritud hoonet võrrelda uue hoonega.

Renoveerimispakettide puhul tuleb alati järgida põhimõtet, et eelmise taseme tööd peavad olema tehtud enne järgmise taseme kallale asumist. Ei ole õige investeerida mugavustesse, kui energiatõhususega seotu (nt hoonepiirete soojustamine, kütte- või ventilatsioonisüsteemi renoveerimine) on tegemata või hoone ohutus (konstruktsioonide kandevõime) ega tervislik elukeskkond ei ole tagatud (nt ventilatsioon on renoveerimata).

Hooneosasid võib renoveerida eri tasemel. Ometi nõuab osa lahendusi (nt akende vahetamine ja ventilatsiooni renoveerimine või piirdetarindite lisasoojustamine ja küttesüsteemi tasakaalustamine) tööde teatud komplekssust. Kuigi suurpaneelelamud on ehitatud tüüpprojektide järgi, on iga elamu renoveerimisvajadus erinev. A-tasemest parema renoveerimislahenduse valimisel tuleb alati lähtuda konkreetsetest oludest, seades eesmärgiks nt hoone ehitustehnilise seisundi või sisekliima parandamise, kasutusea pikendamise, energiatõhususe, keskkonna (nii linna- kui ka looduskeskkonna) saastamise vähendamise ning majandusliku otstarbekuse.

Enne renoveerimisele asumist tuleb nõu pidada asjatundjatega − ehitusinseneri, tehnosüsteemide inseneri, energiaaudiitori ja arhitektiga, olukorda põhjalikult analüüsida ning koostada projekt.

Kahjustunud tarindit või mittetoimivat süsteemi renoveerides on esmatähtis kõrvaldada kahjustuse põhjus ning alles seejärel hakata võitlema tagajärgedega. Raha pole kunagi piisavalt ning seetõttu tuleb renoveerimistöid teha säästlikult. Suurim sääst saadakse siis, kui tegutsetakse õigesti ning välditakse korduvaid ümbertegemisi.

Artikli autor on TARGO KALAMEES, TTÜ, ehitusinsener

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 1/2010 lk 36–37

Foto: Wikimedia Commons CC BY-SA 3.0

close