Registris olev maavara võib takistada maa kasutamist ka siis, kui seda ei saa kaevandada

Registrisse kantud maavarad võivad mõjutada ehitamist, planeeringuid ja muid katastritoiminguid ka siis, kui nende kaevandamine pole enam võimalik. Tallinna Tehnikaülikooli magistritöö osutab õigusruumi puudusele, mis ei võimalda selliseid maavaravarusid registrist eemaldada ning tekitab tarbetut bürokraatiat nii maaomanikele kui ka riigiasutustele. 

Kui Eestis räägitakse maavaradest, keskendub avalik arutelu tavaliselt kaevandamisele, kriitilistele maavaradele või varustuskindlusele. Märksa vähem tähelepanu on pälvinud küsimus, mis juhtub siis, kui maavaravaru on küll registris arvel, kuid selle kaevandamine pole enam võimalik. Just sellele probleemile keskendus Tallinna Tehnikaülikooli Maa süsteemide ja geotehnoloogia magistriõppe värskelt lõpetanud Valdo Tohver. 

„Puutun Eesti Geoloogiateenistuses (EGT) igapäevaselt kokku arvele võetud maavaradest tingitud kitsendustega, mis piiravad ehitamist, planeeringuid ja katastritoiminguid nii era-, munitsipaal- kui ka riigimaadel. Kogemus on näidanud, et maavaradest põhjustatud piirangud ei ole kõigil juhtudel põhjendatud,“ ütles Tohver. See tekitab maaomanikele tarbetut bürokraatiat. 

Kaevandada ei saa, kuid kaitsta tuleb ikkagi

Probleem tekib siis, kui registris olev varu ei ole enam kaevandatav, kuid seadus nõuab selle jätkuvat kaitsmist. „Maapõueseaduse paragrahvid sunnivad EGT-d kaitsma kõiki registris arvele võetud maavarasid sõltumata nende kaevandamisväärsena säilimise või maavarale ligipääsetavuse hetkelisest olukorrast. Tihtilugu ollakse kohustatud piirama tegevusi maavarade kaitsmise eesmärgil isegi siis, kui nende kaevandamine on olemasoleva olukorra tõttu välistatud või selleks puudub tulevikus reaalne potentsiaal,” selgitas magistrant. 

Tohveri hinnangul on suurim puudus see, et kehtiv õigusruum ei sätesta, millistel juhtudel võiks varusid maha kanda. Praegu on see võimalik vaid üksikutel erandjuhtudel, näiteks siis, kui uus geoloogiline uuring näitab, et maavara ei vasta enam kehtivatele kvaliteedinõuetele.

Selliseid olukordi esineb näiteks tiheasustusaladel ja muudel aladel, kus maardla olemasolu seab maa kasutamisele piiranguid, kuigi maavara kaevandamine ei ole enam realistlik. 

„Maaomanikud, planeeringute koostajad, arendajad ja omavalitsused peavad küsima kooskõlastusi ka olukordades, kus maavarale ligipääs või selle kaevandamine on juba niikuinii välistatud,“ märkis Tohver.

Probleem ei puuduta ainult maaomanikke. Ka riigiasutused peavad menetlema kooskõlastusi ja kaitsma varusid, mida pole võimalik kasutada. 

Lahendused aitaksid vähendada piiranguid ja anda maavaradest täpsema pildi

Tohver rõhutab, et Eesti maavarade haldamise süsteem toimib üldjoontes hästi. „Minu vaatenurgast toimib maavarade haldamine üldjoontes efektiivselt, aga õigusruumi võiks maavarade mahakandmise osas täiendada,“ ütles ta.

Tohver näeb ühe peamise lahendusena võimalust eemaldada registrist varud, mille kaevandamine ei ole enam võimalik või põhjendatud. Kui see osutub õiguslikult keeruliseks, võiks luua uue maavara kategooria – arhiivvaru. „Sellisel juhul jääks maavara registrisse alles ning selle kohta kogutud teave säiliks. Samas ei põhjustaks see  enam maa kasutamist piiravaid kitsendusi,“ selgitas Tohver.

Muudatustest võidaksid peale maaomanike ja arendajate ka riigiasutused. Ühtlasi paraneks ülevaade tegelikult kasutatavatest maavaradest. „Praegu kajastab maavarade koondbilanss ka varusid, mis on küll registris arvel, aga tegelikult ei ole kaevandatavad. Kui oleks võimalik sellised varud eristada või registrist eemaldada, muutuksid ka varustuskindluse hinnangud täpsemaks,“ ütles Tohver.

Ida-Virumaa kujundas huvi maavarade vastu

Valdo Tohver on pärit Ida-Virumaalt, kus kaevandused ja tööstus on olnud osa kohalikust elust aastakümneid. Huvi maavarade vastu tekkis juba noorena ning seda mõjutas ka kodukoha eripära. „Väljastpoolt Ida-Virumaad vaadatakse piirkonda sageli läbi stereotüüpide. Tegelikult on seal palju erilisi paiku ja väga huvitav keskkond. Lisaks töötasid mitmed minu sugulased kaevandustes ning maavarade teema oli mulle tuttav juba noorest peale,“ rääkis ta.

Tallinna Tehnikaülikooli asus ta õppima 2012. aastal toonasele geotehnoloogia erialale. Gümnaasiumi lõpetades ei olnud tal veel kindlat ettekujutust tulevasest ametist, kuid huvi loodusteaduste vastu, õppekava põnev ja praktiline suunitlus kallutasid valiku geotehnoloogia kasuks. „Maavarade kasutamisega seotud tehnoloogilised lahendused tundusid mulle huvitavamad kui näiteks geodeesia. Lisaks meeldis, et tegemist oli praktilise erialaga, mis avab palju erinevaid karjäärivõimalusi. Olles pärit Ida-Virumaalt, nägin ka võimalust siduda oma tulevik kodukandiga, sest soovi korral on mul alati võimalik sinna tagasi minna ja samas valdkonnas töötada,“ ütles Tohver.

Hiljem on ta töötanud nii Keskkonnaametis kui ka Eesti Geoloogiateenistuses ning puutunud kokku peaaegu kogu maavarade elutsükliga geoloogilistest uuringutest ja lubade menetlemisest kuni registripidamise ja maapõue kaitseni.

Magistrikraadi omandamine kinnitas veelgi tema soovi valdkonnas edasi tegutseda. „Oma tulevikku näen kindlasti maavaradega seotuna. Olen töötanud aastaid erinevates maavaradega seotud ettevõtetes ja ametiasutustes ning tundub, et selle valdkonna juurde jään ka edaspidi,“ ütles Tohver.

Link magistritööle “Jätkusuutliku maapõue kaitse põhimõtete väljatöötamine sõltuvalt kehtivast õigusruumist“

Allikas: TalTech geoloogia instituut

Fotol Valdo Tohver välitöödel. Erakogu.