Praktiline ja keskkonnasäästlik soojuspump
Paljudes riikides on soojuspump väga populaarne. Eestis on soojuspumpasid paigaldatud juba üle viieteist aasta ning käesoleva aasta alguseks oli neid 18 000 ringis, 4000 neist maasoojuspumbad.
Veest, maast ja õhust soojust ammutavaid soojuspumpasid loetakse Šveitsis, Madalmaades, Taanis, Soomes ja Norras taastuva energia andjaiks. Šveitsis korraldatakse energeetikaameti toetusel pidevalt kasvuhooneefekti vastaseid kampaaniaid ning propageeritakse taastuvate energiavarude kasutamist. Soojuspumpadel on nendes kampaaniates suur osa. Euroopa Liidus ollakse valmis tootma soojuspumpadega 12 % taastuvatest allikatest saadavast energiast.
Soojuspumpade tõhusus tuleneb sellest, et nad kütmiseks energiat ei kasuta, seda kulub vaid soojuse edasitoimetamiseks – 4 kWh soojusenergia transportimiseks kulub keskeltläbi üks kWh elektrienergiat. Fossiilkütuseid tarvitatakse vaid nii palju, kui kulub pumpa käitava elektrienergia tootmiseks. Kui elekter toodetakse aga nt tuule jõul, ei kulu neid üldse.
Soojuspumba valik
Soojuspumba valik oleneb sellest, kas maja on renoveeritav või uus, kas pump peab katma kogu soojusvajaduse või rakendatakse seda lisakütteallikana ning kui soe peab olema küttevesi.
Tavaliselt on küttevee kõrgeim temperatuur 55 kraadi, võib aga olla ka 65 0C. Tuleb silmas pidada, et mida kõrgem on vee temperatuur, seda väiksem on nii soojuspumba kasutegur COP kui ka võimsus ning kui soovitakse kütta kuumema veega, on vaja soetada märksa kallim ja võimsam seade.
Praktilisem lahendus on kasutada hoones madalatemperatuurilisi küttejaotussüsteeme (põrandaküte ja alumiiniumradiaatorid), millele piisab kuni 55-kraadisest temperatuurist. On olemas ka kuumgaas-soojusvahetiga soojuspumpasid, mis võimaldavad toota ühel ajal 65- kraadist tarbevett ja põrandakütte jaoks 35- või alumiiniumradiaatorite tarvis 55-kraadist küttevett. Teiste pumpadega võrreldes on nende kasutegur suurem, nad on tunduvalt ökonoomsemad ning nende tööiga on pikem, sest kõrge temperatuur saavutatakse madalamatel survetel, säästes sellega oluliselt kompressorit.
Maasoojuspumba kasutegur on õhksoojuspumba omast suurem ning kütmisel ei jää nad hätta ka käreda pakase korral, sest 1,1–1,2 m sügavusel maa sees on temperatuur alati plussis. Seepärast tasub võimaluse korral kaaluda põhikütmiseks esmalt maasoojuspumpa. Kui kaevamine muret teeb (nt ei taheta rikkuda haljastust), siis võib valida õhk-vesi soojuspumba. Siis on vaja külmal ajal lisakütteallikat (keskküttekamin, elektri-, õli-, gaasi- või tahkekütusekatel).
Õhk-õhk-soojuspumbad sobivad väikestesse majadesse, korteritesse ja kontoritesse, kus õhk pääseb vabalt ringlema, sest funktsiooni poolest on nad soojapuhurid, mille kütteallikas on väline soojuspump.
Soojuspumba peaks paigaldama asjatundja või väljaõppe saanud inimene, sest siis on täidetud garantiitingimused. Kui on tehnilist taipu, saab paigaldusjuhendit kasutades ka ise hakkama.
Soojuspumba hind
Kui hinnast rääkida, peab soojuspumba soetamisel arvestama kogu projekti maksumust, mis hõlmab soojuspumpa, soojaveesüsteemi, väliskaevetööd (maasoojuspumba korral) ja paigaldamist koos seadistamisega. Oluline on teada saada, mida projekt sisaldab, s.o mida tarbija oma raha eest saab. Soojuspumbaprojekti maksumus 200 m² maja jaoks võib kõikuda isegi 50 000 krooni ulatuses. Hinnavahe võivad põhjustada automatiseerumise suurem osakaal, lisatarvikud ja pumba eriomadused. Sama tootja kallimad mudelid on üldjuhul odavamatest ökonoomsemad, mugavamad kasutada ja täisautomaatsed, s.o välistele ja sisemistele keskkonnatingimustele iseseadistuvad. Keerulisemate mudelite tasuvusaeg on üldjuhul sama kui lihtsamatel, sest käituskulud on väiksemad. Kallima, automatiseerituma ja ökonoomsema mudeli igaaastane kokkuhoid küttekuludelt on suurem.
Eesti Soojuspumba Liidu (ESPEL) prognoosi kohaselt paigaldatakse meil 2010. aastal 1000 soojuspumpa, st et pumba muretseb endale iga kolmas uue maja ehitaja.
Artikli autor on OLAR SAVASON, Ecocomfort OÜ
Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2008, lk 52
