Olmejäätmete kogus ja koostis Eestis

13. jaan. 202013. jaan. 2020

Jäätmekäitlust kavandades on oluline teada, kui palju ja millise koostisega jäätmeid me tekitame. Teave jäätmekogustest (sh jäätmetekke prognoosid) on jäätmekäitluslahenduste ja -tehnoloogia valiku alus. Jäätmete koostisest sõltub nende kahjulik toime, samuti prügilakõlblikkus ning käitlusvõimalused. Eriti oluline on teave olmejäätmete koguste ja koostise, sh pakendijäätmete ja biolagunevate jäätmete sisalduse kohta nende jäätmete taaskasutuse korraldamise seisukohast lähtudes.

Alates 1. jaanuarist 2008 kehtib Eestis sortimata jäätmete prügilasse ladestamise keeld. Jäätmeseadus sätestab ka prügilasse ladestatavate biolagunevate jäätmete koguse protsendilise piirangu. Prügilasse ladestatavate olmejäätmete hulgas ei tohi biolagunevaid jäätmeid olla üle 45 massiprotsendi alates 2010. aastast, üle 30 massiprotsendi alates 2013. aastast ja üle 20 massiprotsendi alates 2020. aastast. Nimetatud nõuete täitmiseks on vaja teada prügilasse ladestatavate jäätmete liigilist koostist.

Teavet olmejäätmete koguste kohta saab Eestis eelkõige jäätmearuandlusel põhinevast ning Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse (ITK) hallatavast jäätmeregistrist. Kuigi viimastel aastatel on jäätmeregistri andmed oluliselt täpsustunud, ei kajasta need siiski tegelikku pilti. Nii on kasutatud olmejäätmete kogust ja liigilist koostist iseloomustanud andmed olnud seniajani vaid väga hinnangulised. Segaolmejäätmete koostise analüüsimiseks on Eestis aastate jooksul tehtud ainult üksikuid piirkondlikke ja valdavalt lühiajalisi uuringuid. Seetõttu on nende uuringute tulemusi raske üldistada ja võrrelda. Segaolmejäätmete põhjalikum sortimisuuring tehti 2004. aastal Tallinnas.

Segaolmejäätmete sortimisuuring

Olmejäätmete koguse ja koostise täpsustamiseks viis Säästva Eesti Instituut aastatel 2007/2008 Keskkonnaministeeriumi tellimusel läbi üleeestilise segaolmejäätmete sortimisuuringu. Sortimisuuringu eesmärk oli analüüsida Eesti eri piirkondades ja asulatüüpides tekkivate ja prügilasse ladestatavate segaolmejäätmete liigilist koostist. Eraldi keskenduti segaolmejäätmetes sisalduvate biolagunevate jäätmete ja pakendijäätmete osakaalu väljaselgitamisele. Sortimisuuringu tulemused võimaldasid täpsustada ka olmejäätmete üldist teket ja koostist ning jälgida koostise muudatusi viimastel aastatel. Kõrvaleesmärk oli välja töötada edaspidiste olmejäätmete sortimisuuringute ühtne metoodiline alus.

Uuring tehti neljal aastaajal ajavahemikus oktoober 2007 kuni august 2008. Jäätmeanalüüsil lähtuti peamiselt kahest metoodilisest juhendmaterjalist − Nordtesti olmejäätmete analüüsi juhendist (NT ENVIR 001: Solid Waste, Municipal: Sampling and Characterisation) ja Ameerika (ASTM) standardist (D5231-92(2003): Standard Test Method for Determination of the Composition of Unprocessed Municipal Solid Waste).

Segaolmejäätmete sortimisuuring viidi läbi prügilapõhiselt. Proove võeti neljas prügilas − Tallinna, Väätsa, Paikre ja Uikala prügilas. Uuringupiirkonnad asusid nende prügilate teeninduspiirkondades. Eraldi vaadeldi Tallinna linna, kus tekib suur osa Eesti olmejäätmetest. Prügilasse ladestatavaid segaolmejäätmeid analüüsiti peale Tallinna tüüpiliste linnaosade ka väikelinnades ja maapiirkondades. Kokku analüüsiti segaolmejäätmete koostist kaheksas piirkonnas (vt tabel 1).

PRÜGILASSE LADESTATUD SEGAOLMEJÄÄTMETE LIIGILINE KOOSTIS PIIRKONDADE KAUPA (MASSIPROTSENDID)

Jäätmed sorditi liikide järgi käsitsi nende füüsikaliste omaduste põhjal. Jäätmeproov sorditi 11 üldisesse jäätmeliiki, mis omakorda jaotati alaliikideks (kokku eristati 35 jäätmefraktsiooni).

Segaolmejäätmete koostis

Sortimisuuringu tulemused annavad üsna hea ülevaate prügilasse ladestatavate segaolmejäätmete liigilisest koostisest Eesti eri piirkondades. Uuringu toel võib muuhulgas teha esimest korda ka üleeestilisi üldistusi ladestatud pakendijäätmete ning biolagunevate jäätmete osakaalu ja koguste kohta (vt tabel 1).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga suuri erinevusi uuritud piirkondade (linnad, maapiirkonnad) segaolmejäätmete liigilises koostises ei ole. Erandina võiks nimetada Pärnumaa uuringupiirkonda, kus analüüsi tulemusi mõjutas piirkonna muutumine viimasel uuringuperioodil.

Mõningaid väiksemaid piirkondlikke ja aastaajalisi erinevusi prügilasse ladestatavate segaolmejäätmete koostises on aga võimalik jälgida. Üldjuhul võib eeldada, et segaolmejäätmete koostis sõltub eelkõige piirkonnas valdavast elamutüübist (korrusmajad, eramajad) ja tarbimise üldisest tasemest. Peale selle mõjutab segaolmejäätmete liigilist koostist see, kui hästi on piirkonnas korraldatud jäätmete (paber ja papp, pakendijäätmed ja biojäätmed) liigiti kogumine. Samas ei saa aga näiteks Tallinnas, kus teiste uuritud piirkondadega võrreldes on kõige paremini välja arendatud jäätmete liigiti kogumise võrk, täheldada paberi ja papi ning pakendijäätmete väiksemat sisaldust ladestatavates olmejäätmetes. Üks seletus võib siin olla suuremast tarbimisest johtuv suurem pakendija muude jäätmete teke.

Prügilasse ladestatud segaolmejäätmed sisaldasid kõige enam biojäätmeid

Prügilasse ladestatud segaolmejäätmed sisaldasid kõige enam biojäätmeid (Eesti keskmine 36,6%), plastijäätmeid (18,6%) ning paberi- ja papijäätmeid (17,5%). Biojäätmetest moodustasid valdava osa köögijäätmed (üle 80%). Biojäätmete hulka kuuluvate aiajäätmete sisaldus kõikus suuresti vastavalt aastaajale. Kui näiteks linnades (eriti Tallinnas) oli aiajäätmete sisaldus sügisel keskmiselt üle 10%, siis talvisel uuringuperioodil neid jäätmeid proovides peaaegu polnud. Plastijäätmetest moodustas valdava osa plastpakend, millest omakorda suure osa moodustas nn pehme plast (nt pakkekile, kilekotid).

Paberi- ja papijäätmetest moodustas ligikaudu 1/3 paberja papppakend (ülejäänu oli valdavalt vanapaber – ajalehed ja ajakirjad). Paberijäätmete sisaldus proovides oli väiksem talvisel uuringuperioodil, seda eriti maapiirkondades (eramajade piirkonnad, k.a Nõmme). Põhjus on siin ilmselt asjaolu, et ahjuküttega majades põletatakse kütteperioodil suur osa vanapaberist ahjus ära.

Ohtlike jäätmete, sh elektroonikaromu osakaal oli ladestatavates segaolmejäätmetes suhteliselt väike (Eesti keskmine 0,8%).

Eraldi tuleks ära märkida pakendijäätmete märkimisväärselt suurt osa kõikides uuringupiirkondades (Eesti keskmine 34,5%), kusjuures ligikaudu poole sellest moodustab plastpakend. Positiivse poole pealt tasuks esile tuua, et tagatisraha alla kuuluvate joogipakendite osakaal oli uuritud proovides väga väike. See viitab hästi toimivale tagatisrahasüsteemile.

Kui võtta kokku kõik biolagunevate jäätmete liigid (biojäätmed, paberi- ja papijäätmed, puidujäätmed ning looduslikust kiust tekstiili- ja rõivajäätmed), siis võib uuringu tulemuste põhjal hinnata biolagunevate jäätmete keskmiseks sisalduseks ladestatavates segaolmejäätmetes 56%. Selle põhjal võib eeldada, et jäätmeseadusega biolagunevate jäätmete ladestamise kogustele sätestatud piirangute saavutamine (eelkõige 2013. ja 2020. aasta piirväärtused) on suureks väljakutseks.

Muutused olmejäätmete koostises

Sortimisuuringu tulemuste ning ITK jäätmeregistri ja pakendiregistri taaskasutusandmete põhjal saab täpsustada ka olmejäätmete üldist liigilist koostist (vt joonis 1).

Võrreldes olmejäätmete liigilist koostist 2005. aasta and metega (põhinevad Tallinnas 2004. aastal tehtud sortimisuuringu ja jäätmearuandluse tulemustel), võib märgata suuri muutusi. Tänu kiirele majanduskasvule ja suurenenud tarbimisele on pakendijäätmete osakaal üldises olmejäätmete voos kolme aasta jooksul tõusnud hüppeliselt 26−36%. Pakendijäätmete (eelkõige plast, paber ja papp, klaas) osakaalu suurenemine on samas põhjustanud biojäätmete osakaalu vähenemise üldises olmejäätmete voos (vt joonis 2). Täna ei ole veel täiesti selge, kuidas mõjutab olmejäätmete koostist kestev majandussurutis.

Olmejäätmete tekke prognoos

Peale olmejäätmete liigilise koostise kiire muutumise tuleks jäätmekäitlust kavandades kindlasti arvestada võimalikke olmejäätmetekke arenguid. Nagu viimased andmed näitavad, on järsk majanduslangus kiiresti vähendanud ka olmejäätmete teket. Seetõttu tuleks kindlasti üle vaadata varasemad prognoosid, mis valdavalt on põhinenud eeldusel, et mõõdukas majandusareng jätkub ka edaspidi. Majandustõusu taastudes hakkab ka olmejäätmete kogus suurenema, küll aga on väga raske ennustada, kui kiiresti ja millises mahus see toimub. (vt joonis 3)