Ökoehitus ja ökomaja majanduslikust vaatenurgast
Üha sagedamini võib kuulda sõna ökoehitus, mille sünonüüm on keskkonnateadlik ehitus. Oma arusaama ökoehitusest kujundades on autor nõustunud ehitushoolde tuntud asjatundja Lea Stroh’ga, kellel on selles valdkonnas Eestis ja Rootsis 38 aasta pikkune kogemus. Keskkonnatehnikas (2/10) ilmunud artiklis „Ökoehitus – mis see on“ kirjutab ta: „Ökoloogiline ehitamine on tegevus, mille eesmärk on inimliku, ökoloogiliselt ja ökonoomselt stabiilse elukeskkonna loomine.“… „Hooned ja neis sisalduvad konstruktsioonid, tooted ja seadmed tuleb valmistada võimalikult vähese materjali- ja energiakuluga, need peavad töötama säästlikult, neid peab saama hooldada ning need ei tohi keskkonda põhjendamatult reostada.“
Ideaalis võiks keskkonnateadliku ehituse tulemusena kerkida ökomaja. Sellise maja ehitamiseks kasutatud materjalid peaksid sisaldama vähe primaarenergiat, st et nende valmistamiseks peaks kuluma vähe loodusvarasid ja energiat. Keskkonnasõbralikuks võib lugeda materjale, mis on lihtsad, loodusest suure energiakuluta ammutatavad, ehitusplatsi lähedalt kättesaadavad ning taastuvad või taaskasutatavad (nt liiv, looduskivi, savi, põhk, puit, roog ja sammal). Kuigi keskkonnasõbralikud ei ole tsement, metallid ja sünteesmaterjalid. Võrdluseks võib tuua vahtplasti ja põhu primaarenergiasisalduse – vahtplastil 117 MJ/kg, põhul 0,24 MJ/kg.
Energiasäästu tähtsuse hindamiseks sobib tavaline eramu, mille pindala on 100 m², maksumus miljon krooni (10 000 kr/m²), arvutuslik kasutusiga 50 aastat, kütteenergiavajadus 150 kWh/(m²∙a), s.o 15 000 kWh aastas, ning kütteenergia hind 1 kr/kWh. Kui energia hind ei muutu, siis kulub selle maja kütmiseks 50 aasta jooksul 750 000 krooni, s.o 75 % maja ehitusmaksumusest.
Ökomaja peab olema energiasäästlik
Huvitav on võrrelda vaatluse all olevat eramut sama suure passiivmajaga, mille ehitusmaksumus on 1,4 miljonit krooni (14 000 kr/m²), oodatav kasutusiga 50 aastat, kütteenergiavajadus 15 kWh/(m²∙a), s.o 1 500 kWh aastas, ning kütteenergia hind 1 kr/kWh. Kui energia hind ei muutu, siis kulub selle maja kütmiseks 50 aasta jooksul 75 000 krooni, s.o vaid umbes 5 % ehitusmaksumusest.
Näide on küll väga lihtsustatud, ent on näitab selgesti, et loodusvarasid on võimalik kütteenergia arvel säästa. Kui võrrelda tavalistest materjalidest (puitkarkass, kivivill, kips- või kergplokk, vahtplast, klaasvill, plekk) energiasäästlikku maja sama palju kütteenergiat kulutava ökomaterjalidest (puitkarkass, põhk, tselluvill, saepuru, savi, laast) hoonega, siis ei ole eri majaosade maksumuse erinevus kuigi suur. Hinnavahe ja hilisemad hoolduskulud sõltuvad pigem viimistlusastmest, ehituskvaliteedist ja heast või halvast projektlahendusest.
Järgnevates tabelites on esitatud mõne ehitustarindi hinnavõrdlus (andmed on hinnangulised ja võivad praeguses majandusolukorras suuresti varieeruda).
Ökomaja eelised
Ökoehitise eelised on mugavus, hea sisekliima ja ehitaja rahulolutunne loodusvarade säästmisest. Lihtsatest looduslikest materjalidest siseviimistlus tagab kemikaalivaba ruumiõhu ja inimeste jaoks paraja õhuniiskuse. Savikrohv aitab hoida suhtelise õhuniiskuse ruumides vahemikus 40–60 %, mis on inimeste jaoks kõige mugavam. Krohvidel on hea omadus vähendada ruumitemperatuuri kõikumist, sest kergemate materjalidega (nt plast, kips, puit) võrreldes akumuleerivad savi- ja lubikrohvid paremini soojust. Loodusvarade ammendumist arvestades on paratamatu, et ehituses tuleb üha enam hakata kasutama materjale, mida valmistatakse taastuvatest loodusvarudest.
Artikli autor on ALLAN KOKKOTA, Ökoehituse Ühingu juhatuse liige
Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2010, lk 44–45
