Korteriühistu küttekulusid on võimalik kokku hoida

Print Friendly, PDF & Email

Ühe võimaluse korteriühistu küttekulude kokkuhoidmiseks pakuvad energiasäästlikud kütteseadmed. Keskküttega hoones, kus radiaatorid on juba olemas, tasub kütte- ja tarbevee saamiseks kasutada soojuspumpa. Elekterküttega võrreldes on küttekulud 3–4 korda väiksemad ning investeering tasub end 5–7 aastaga. Soojuspumba tööiga on 20 aasta ringis. Seejärel vajavad kuluvad osad saneerimist.

Maaküte

Maasoojuspump, mis on maakütte üks peamisi koostisosi, valitakse maja küttekoormuse järgi. Küttekoormust saab arvutada hoone soojustatuse ja suuruse põhjal või varasemaid küttekulusid analüüsides (võttes arvesse kütteenergia aastakulu ja talvekuude maksimaalse küttevõimsuse). Kortermajade soojuskoormus on enamasti 50–60 W/m² kohta.

Maakütte puhul läheb peale soojuspumba vaja ka energiaallikat e maakollektorit, millest soojuspump energiat ammutab. Kuna energia saadakse pinnase jahutamisest, siis on maakollektori jaoks vaja köetava hoone pinnast 2–3 korda suuremat paigalduspinda: nt kui hoones on köetavat pinda 700 m², on maakollektorile vaja 1400–2100 m². Kollektor on soovitatav panna 1,0–1,2 m sügavusele. Mida märjem või vesisem pinnas, seda parem.

Maaküte sobib ideaalselt põhikütteks, lisakütteseadmeid sel juhul vaja ei lähe. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik vajaliku võimsusega maasoojuspumpa paigaldada, võib tippkoormuse katmiseks olla vaja elektrikatelt või mingit muud maakütet toetavat automaatküttesüsteemi. Maakütte kasutegur on aasta ringi suhteliselt ühtlane – üldjuhul COP > 3,5 (aasta keskmine COP = SPF = 4,0, malmradiaatoritega majas 3,7).

Väänas, Tiigi tn 5 asuvale korteriühistule (700 m² elamispinnaga kortermaja) paigaldasime maaküttesüsteemi. Hoone soojuskoormuse arvutasime eelnevate aastate õliküttesüsteemi andmete põhjal ning valisime maasoojuspumba TERRA 37 S, mille küttevõimsus on 45-kraadise küttevee tootmisel 36,8 kW. Energia saamiseks paigaldasime 1500 m pikkuse maakollektori (ojaäärne krunt on üsna vesine).

Vana õliküttekatla jätsime maja elanike soovil alles, et seda oleks võimalik kasutada siis, kui maasoojuspumba võimsusest ei piisa. Selleks juhtisime keskkütteringi järjestikku läbi mõlema kütteallika – maasoojuspumba vahepaagi ja seejärel läbi õlikatla. Selline lahendus võimaldab soovi korral tõsta küttevee temperatuuri üle 55 ºC. Seni ei ole õlikatla abi vaja läinud, maasoojusest on piisanud. Maaküttesüsteemi lubatud kasutegur COP on pidanud paika ja aasta keskmiseks kasuteguriks kujuneb tõenäoliselt COP = SPF = 3,7 (SPF – seasonal performance factor – on hooaja tulemuslikkustegur). Korteriühistu tehtud investeering (550 kr/m²) tasub ära viie kütteperioodi jooksul.

Kui maaküttesüsteemi pole võimalik rajada

Kui krundile ei ole võimalik maakollektorit rajada, on hea lahendus õhk-vesisoojuspump, mis ammutab energiat välisõhust. Kui valida 700 m² suurusele korterelamule õhk-vesi-küttesüsteem, on maja kõrvale vaja vaid umbes 20 m² vaba pinda.

Õhk-vesi-küttesüsteemi puuduseks tuleb pidada seda, et pakase korral (–20 ºC) ei ole soojuspumbal lihtne energiat õhust kätte saada. Energia kogumiseks mõeldud kalorifeer kogub õhuniiskusest jääd. Kui kogunenud jää hakkab õhu liikumist takistama, tuleb ta sulatada. Soojuspump teeb seda automaatselt, pöörates 4T-ventiili asendisse, milles soojatootmine muutub vastupidiseks – soojus saadakse kütteveest, millega sulatatakse väliskalorifeer. Kokkuvõttes on soojuspumba kasutegur –20 ºC korral väga väike: Euroopa mudelite COP on 1,5–2 ning Aasia omade (mille töö on –20 ºC puhul lubatud) 0,9–1,5. Seetõttu on õhk-vesiküttesüsteemile vaja külma perioodi jaoks lisakütteseadet (nt elekterkütet). Soojema ilmaga tasub õhk-vesi-soojus-pump see-eest end kuhjaga ära. Nt on Austrias toodetud mudelite TERRA CL kasutegur COP välistemperatuuri +2 ºC korral 3,7 ning +7 ºC puhul > 4. Kuna köetakse enamasti talvel, mil keskmine õhutemperatuur on Eestis –6 ºC ringis, on õhk-vesi-soojuspumba aasta keskmine kasutegur (koos sulatusega) COP = SPF = 3, malmradiaatoritega majas 2,7. Kui suvel toodetakse ainult sooja tarbevett, on kasutegur COP

Sooja tarbevee tootmine soojuspumba abil

Kui soojuspumbaga köetakse keskküttesüsteemi, siis peab selles sooja tarbevee saamiseks olema soojusvahetiga boiler. Suhteliselt suurtes süsteemides kasutatakse kaht tüüpi soojusvaheteid – siug- ehk spiraal- ja plaatsoojusvaheteid.

Siugsoojusvahetiga boileris soojendab tarbevett siugtorus liikuv keskküttevesi. Soe vesi tõuseb üles ning soojendab paagitäie vett sama temperatuurini, mis valitseb keskküttesüsteemis.

 Plaatsoojusvahetiga boilerid on kuuma vett akumuleerivad paagid, mille küljes on plaatsoojusvaheti ning vajalik automaatika. Tarbevesi soojeneb, liikudes läbi plaatsoojusvaheti. Plaatsoojusvahetite jõudlus on suur ning nad on läbivoolava vee toimel isepuhastuvad. Soojuspumbaga kütmisel on plaatsoojusvahetiga süsteemid siugsoojusvahetiga süsteemidest tunduvalt stabiilsemad ja ökonoomsemad.

Artikli autor on OLAR SAVASON, EcoComfort OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 3/2009 lk 30–31

Foto: Ivo Kruusamägi / Wikimedia Commons

close