Hooneautomaatika klassid, funktsionaalsus ja mõju hoone energiakulule
Hoone energiakulu alandamisel peetakse vahel ainsateks kokkuhoidu andvataks abinõudeks hoone soojusisolatsiooni tõhustamist ja soojustagastiga ventilatsiooni sisseseadmist. Kuigi need meetmed on kahtlemata tähtsad, tasub peale nende (või vahel ka täiendava lisasoojustamise asemel) kaaluda muidki võimalusi. Üks seniajani teenimatult varju või segaseks jäänud teema on hooneautomaatika võimalused energia säästmisel.
Automatiseerimine on (lisa)soojustamisest odavam, selle mõju nii mõnelgi juhul selle lähedane, tasuvusaeg võib aga olla lisasoojustamise omast lühemgi.
Kuigi uued hooned ehitatakse väikese energiatarbimise standardite järgi, on meil ja mujal olemas palju eri vanuses väärtuslikke hooneid, mille mähkimine soojustusmaterjalisse ei ole kuidagi mõeldav. Sellistel juhtudel pakub hooneautomaatika rakendamine vahel lausa ainsa tee hoone energiakulu vähendamiseks.
Standard EN 15232
Hooneautomaatikast, selle ülesannetest ja otstarbekusest on isegi tehnikaharidusega inimestel sageli äärmiselt ebaühtlased ja erinevad arusaamad, mis raskendab tulemuslikku arutelu nendel teemadel. Olulist abi ühiste arusaamade ja teatud mõtteliste raamistike tekitamisel on loota 2007. aastal avaldatud Euroopa standardist EN 15232 „Hoonete energiatõhusus – hoone automaatika, juhtimissüsteemide ja haldamise mõju“.
See standard jagab hooneautomaatikasüsteemid selgete funktsionaalsete tunnuste alusel nelja tasemeklassi – A, B, C ja D, millest kõige energiasäästlikum on klass A.
Lihtsustatud ülevaate nende klasside tähendusest kütte, jahutuse, ventilatsiooni, valgustuse ja kardinate juhtimises ning hoolduses ja seires annab tabel 1.
Standardis leiduvad energiatõhusustegurid soojusenergia ja elektrienergia jaoks on kokku võetud tabelis 2. Klass C on võetud võrdlusklassiks, mille energiatõhusustegur on 1. Sellest väiksemad teguriväärtused tähendavad säästu.
Nagu tabelist 2 näha, ei anna hooneautomaatika rakendamine elamutes sama suurt säästu kui tsüklilise või episoodilise kasutusega hoonetes. Samas tuleb arvestada, et summaarne sääst kujuneb korraga nii elektri- kui ka soojusenergia kokkuhoiu arvelt. Kui ostetava soojus- ja elektrienergia hind ja kasutusmaht oleksid ühesuurused, võiks vastavate klasside soojus- ja elektrienergiategureid lihtsalt omavahel korrutada. Kui soojusenergiat ostetakse põletatava kütusena (gaas, vedelkütus või puit), tuleb selle hinnas arvestada kütuse kütteväärtust ja põleti kasutegurit.
Standardi EN 15232 järgimine Eestis ei ole kohustuslik, kuid oleks väga tervitatav, kui nii hoonete projekteerijad, arendajad ja ehitajad kui ka automaatikalahenduste projekteerijad ja paigaldajad sellest juhinduksid.
Artikli autor on NEEME TAKIS, ITvilla OÜ
Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 6/2010 lk 23–27
