Eesti pinnaveekogumite seisund on visa paranema
Keskkonnaagentuur hindab igal aastal Eesti pinnaveekogumite seisundit. Viimased seisundihinnangud on koostatud 2019. aasta seiretulemuste põhjal. Hinnangu kohaselt on Eestis hetkel 744 pinnaveekogumist veidi üle poole heas koondseisundis, kolmandik kesises koondseisundis, 14% halvas koondseisundis ning alla 1% väga heas (ainult kogum Lemmjõgi Hüpassaare ojast suudmeni) või väga halvas koondseisundis. Eesmärk on saavutada kõikide Eesti veekogumite vähemalt hea koondseisund, mis tähendab, et vee-elustik ja vee keemiline koostis on inimkoormuse poolt vähe mõjutatud.
Veekogumite koondseisund on aasta taguse tulemustega võrreldes veidi parem, sest heas koondseisundis veekogumite osakaal suurenes 2% võrra 55 protsendini. Peamine seisundi muutumise põhjus oli siiski pigem metoodiline, tulenedes pinnavee määruse nr 19 jõustumisega muudetud kogumipiiridest ja -tüüpidest.
Pinnaveekogumite hea seisundi saavutamist takistavad paljud tegurid. Peamised inimtekkelised koormused, mis 2019. aastal läbiviidud seire põhjal vooluveekogumite kesist või halvemat ökoloogilist seisundihinnangut põhjustasid, olid kraavitamine, tõkestatus, toitainete hajureostus, ettevõtete või asulate heitvesi ning Pääsküla prügila nõrgveed. Väikejärvede kesise või halvema ökoloogilise seisundi peamine inimtekkeline põhjus oli toitainete jõudmine järvedesse. Peipsi järve ja Võrtsjärve ökoloogiline seisund oli 2019. a seire põhjal endiselt kesine, Pihkva- ja Lämmijärve kogumi seisund alanes kesisest halvaks toitainete ja fütoplanktoni näitajate tõttu. Ka rannikuveekogumite kesise ökoloogilise seisundi põhjus oli sarnaselt varasematele aastatele toitainetega rikastumine.
Veekogumite keemiline seisund
Veekogumite halva keemilise seisundi põhjus oli 2019. a läbi viidud seire põhjal ülekaalukalt elavhõbeda sisaldus kalas. Elavhõbeda ülemäärane sisaldus kalas on levinud probleem kõikides Läänemere-äärsetes riikides. Siiski tuleb tähele panna, et tegemist on range keskkonnakaitselise piirväärtusega, mis on mõeldud kaitsma vee-elustikku. Elavhõbeda toiduohutusnormi analüüside tulemused ei ületa. Lisaks oli üksikutes kogumites 2019. a seire põhjal probleemiks veel PBDE sisaldus kalas, PAHide (sh antratseen ja fluoranteen) sisaldus vees ja settes, diklorofossi sisaldus vees, kaadmiumi sisaldus kalas ja settes, plii sisaldus vees ja settes ning tributüültina sisaldus settes. Kuigi statistika kohaselt on 93% pinnaveekogumitest heas keemilises seisundis, siis tegelikkuses on 85% kogumite hea keemiline seisund antud ekspertihinnagu mitte seiretulemuste põhjal.
Pinna- ja põhjavee mõju üksteisele
Aina paremini osatakse leida ka seoseid, kuidas mõjutavad üksteist pinna- ja põhjavesi. Äsja valminud põhjaveekogumite seisundi hinnangus on näidatud põhjavee kvaliteedi või veevõtu negatiivset mõju pinnaveele. Näiteks võib Siluri-Ordoviitsiumi Pandivere põhjaveekogum Ida-Eestis olla Selja ja Põltsamaa jõgede nitraadireostuse allikas. Teise näitena võib tuua Kvaternaari Vasavere põhjaveekogumi, kus suur veevõtt põhjustab põhjaveest sõltuvale Kurtna järvestikule negatiivset mõju.
Kuigi pinnaveekogumite seisundi parandamiseks viiakse pidevalt sisse leevendavaid meetmeid, näiteks reovee tõhusam puhastamine, kalade rändetingimuste parandamine või keskkonnateadlikkuse suurendamise, siis üldiselt ei kajastu see pingutus veel kahjuks seisundi hinnangu statistikas. See on seotud asjaoluga, et üldiselt tuleneb kesine või halvem seisund mitte ühest, vaid mitmest eri probleemkohast. Samuti tuleb paljude meetmete tulemuse nägemiseks lihtsalt oodata, sest muutused looduses ei toimu alati kiiresti. Meetmete rakendamise positiivset mõju võib varjutada ka see, et paljud kogumid on olnud viimastel aastatel alles esmakordselt seires. Varasemalt on neile hinnang antud aga eksperthinnangu põhjal, kus oli eeldatud paremat seisundit.
Oma kodukoha pinnaveekogumite seisundit saad vaadata Keskkonnaagentuuri interaktiivsest kaardiloost. Pinnaveekogumite detailsem seisundiinfo on leitav Keskkonnaagentuuri veebilehelt.
Allikas: Keskkonnaagentuur
Foto: Ivar Leidus / WikimediaCommons, CC BY-SA 3.0
