Biogaas mootorikütusena Eestis

Biogaas saadakse biomassi anaeroobse kääritamise teel ning see on üks viis gaasi tootmiseks taastuvatest energiaallikatest. Anaeroobne käärimine on olemuselt sama, mis toimub soodes või loomade organismis. Biogaasi toormeks võivad olla põllumajandusmaal kasvav biomass (hein, teravili, õlikultuurid) või tootmisjäägid (sõnnik, reoveemuda, orgaanilised jäätmed). Biogaasi (prügilagaasi) tekib ka orgaaniliste jäätmete anaeroobsel lagunemisel prügilates.

Biogaasi, milles on tavaliselt 50–70 mahuprotsenti metaani (CH4 ), 30–40 % süsihappegaasi (CO₂), alla 3 % väävelvesinikku (H₂S) ja ammoniaaki (NH₃) ning alla 1% vesinikku ning mille kütteväärtus jääb enamasti vahemikku 5–7 kWh/m³ , saab kasutada elektri- ja/või soojusenergia tootmiseks. Biogaasi kui taastuva kütuse kasutamine fossiilsete kütuste asemel vähendab kasvuhoonegaaside paiskamist atmosfääri. Biomassi käärimisjääki on võimalik kasutada põldude väetamiseks, viies sel moel taimetoitained tagasi aineringesse.

Eestis toodetakse praegu biogaasi ASi Tallinna Vesi Paljassaare reoveepuhasti, ASi Narva Vesi reoveepuhasti, OÜ Saare Economics Jööri sigala, Salutaguse PT reoveepuhasti ja ASi Kuressaare Veevärk biogaasijaamades. Lähiajal hakatakse biogaasi tootma ka Tartu Veevärgi reoveepuhastis kogunevast settest. Biogaasi kogutakse ka Väätsa, Jõelähtme, Pääsküla ja Paikuse prügilas. Arendamisel on Aravete Biogaas ning KIKilt on saanud investeeringutoetust Ilmatsalu, Vinni, Oisu, Torma, Põlva ja Loo biogaasikompleksid.

Biogaasi puhastamisel saadav biometaan sobib mootorikütuseks. Eestis praegu biometaani veel ei toodeta, samas seisab Eesti küllaltki tõsise probleemi ees, kuidas täita aastaks 2020 seatud eesmärki: saavutada taastuvenergia osakaaluks veonduses kasutatavatest kütustest 2,7 %. Taastuvatest allikatest toodetud autokütuste aastane tarbimismaht peaks siis olema 92 ktoe (3912 TJ). Aastal 2009 oli biokütuste turuosa kõigest 0,6 % – 1 ktoe (26 TJ), mis tähendab, et Eesti pole suutnud püsida võetud kohustuse täitmise graafikus [1]. Biometaani tootmine oleks üks võimalusi olukorra parandamiseks. Muid biokütuseid on meil mingil määral toodetud: biodiislit Maksu- ja Tolliameti andmetel 2010. aastal 3 518 264 liitrit ning Ants Pak’i Kadarbiku talus veidi bioetanooli, mida seal mootorikütusena küll ei kasutatavat. Enamik Eestis kasutatud biodiislist ja kogu bioetanool imporditi [2].

Biometaan

Biometaan on puhastatud biogaas, mille kvaliteet vastab loodusliku maagaasi omale. Et biometaani saaks Eesti maagaasivõrku juhtida, peab see sisaldama vähemalt 98 % metaani. Siis on ta piiranguteta kasutatav kõigeks, milleks maagaas, sh surugaasiautodes, nii puhtal kujul kui ka segus maagaasiga. Surugaasi- ja biometaanisõidukid eritavad mürgist vingugaasi bensiiniautoga võrreldes kuni 75 % ja diisliga võrreldes kuni 50 % vähem, tahkeid osiseid on gaasiauto heitgaasis alla 0,4 %.

Eestis annab biometaani tootmiseks lähitulevikus lootust see, et biometaan on ainuke biokütus, mille aktsiisivabastus jätkus ka pärast 2011. aasta juulit, mil see muudele vedelatele biokütustele lõppes. Biometaani tootmiseks ja müümiseks pole aktsiisilao luba vaja ning kütuseaktsiisi ei pea maksma. Lähiajal on PRIA bioenergia tootmise investeeringutoetuste taotlemistingimustesse (meede 1.4.3) kavas sisse viia toetus põllumajandusmasinate mootorite ümberehitamiseks nõnda, et nad peale diiselkütuse saaksid kasutada ka biometaani.

Eestis on biogaasi teoreetiliseks tootmismahuks hinnatud 544 mln Nm³/a, millest majanduslikult kasutatavat oleks 391,5 mln Nm³/a. Viimasest saaks mootorikütuseks sobivat biometaani (98 % CH₄) koguni 235 mln Nm³/a, mis moodustaks ligi kolmandiku Eestis müüdavast maagaasikogusest (2010. aastal oli see 702 mln m³) [3]. Odavaim viis biometaani transportida on mööda olemasolevat maagaasitorustikku. Biometaani juhtimist maagaasivõrku reguleerib Euroopa Parlamendi direktiiv 2003/55/ EC, mis lubab seda sisestada maagaasivõrku kogu Euroopa Liidus. Eestis seda veel tehtud ei ole. Ettevõtte OÜ Mõnus Minek SEES 2010. aasta uuringu tulemustest selgus, et kaheksas Eesti maakonnas on biometaani võimalik tootmismaht maagaasi aastatarbimisest suurem, ühes maakonnas saaks seda toota rohkem kui kulub mootorikütuseks diislit ning kuues rohkem kui tarvitatakse bensiini.

Surugaasisõidukid ja -tanklad

NGVA (Natural & Bio Gas Vehicle Association) andmetel oli Eestis seisuga 01.06.11 ühtekokku 69 surugaasisõidukit (60 tavasõidukit, 6 bussi ja 3 veoautot) [4]. Surugaasisõidukeid saab tankida vaid Tallinnas (Suur-Sõjamäe 56a ) ja Tartus (Tähe 135) asuvates ASi Eesti Gaas surugaasitanklates. Üks kilo surugaasi, mis maksab 0,677 €/kg, on võrdväärne 1,34 l bensiiniga A95 ja 1,22 l diislikütusega. Biometaan ei tohiks olla surugaasist märkimisväärselt kallim, hind olgu pigem võrdne või natuke madalam. Suure tõenäosusega lisandub lähitulevikus maagaasitanklatele ka biometaanitankla(id), mille rajamist toetab ja edendab Eestis oma uuringute ja tasuvusanalüüsidega projekt GaasiKiirTee selleks, et peale surugaasiautode tuleks juurde ka biometaanil sõitvaid sõidukeid. Projekti peamine sihtgrupp on bussi-, raskeveoki-, prügi-, kuller- ja taksofirmad ning olemasolevad ning potentsiaalsed biometaanitootjad. Projekti Eesti-poolne partner on OÜ Mõnus Minek SEES.

Riigi energiavarustuskindluse seisukohast on oluline energiaallikate mitmekesisus, mistõttu biogaasi (sh biometaani) suuremahulisem tootmine rikastaks riigisisest energiaportfelli ning aitaks kaasa taastuvenenergiaallikatest toodetud mootorikütuste eesmärgiks seatud osakaalu saavutamisele. Biogaasi kasutamine ja sellega tegelemine on üks Eesti arenguvõimalusi. Maapiirkondades ja -asulates aitaks see lahendada tööhõiveprobleeme, edendaks taastuvenergia tootmist kohalikust toormest, mis omakorda mõjutaks keskkonda (vähendaks lämmastikühendite jõudmist pinna- ja põhjavette ja atmosfääri metaanisaastet), jäätmekäitlust ja tasakaalustatud regionaalset arengut ning elavdaks kohalikku majandust ja uuendustegevust. Tulevikus võiks mõelda biogaasist saadava taastuvelektri võrguhaldaja-poolse ostukohustuse ja fikseeritud ostutariifiga biometaani ostukohustuse kehtestamisele kokkulepitud hinnaga. See paneks ettevõtjaid biometaani tootmisvõimalusi aktiivsemalt realiseerima.

Viidatud allikad

1. Lahtvee, V. Metaangaasiliste (maagaas ja biometaan) mootorikütuste kasutamist edendavate ja takistavate tegurite ja teiste maade kogemuste analüüs ning ettepanekud Eesti vastava seadusandluse täiendamiseks. OÜ Mõnus Minek SEES, IEE GasHighWay Projekt, Tallinn 2011: www.monusminek.ee/GaasiKiirTee.php.
2. Biokütuseid puudutavad aktsiisialased muudatused alates 27.07.2011 (seisuga juuni 2011) (Peeter-Tanel Orro: http://www. emta.ee/?id=30581.
3. Oja, A. Trink, T. Estonian experiences of SME-s introducing biogas technologies. Nordic Bioenergy Conference, Jyväskylä, Finland, 5–9 September 2011.

4. http://www.ngvaeurope.eu.

Artikli autorid on TAUNO TRINK ja AHTO OJA, OÜ Mõnus Minek SEES

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 8/2011, lk 34–35