Kuidas ühitada tuuleparkide arendajate ja sõjalise riigikaitse huve?

Ei ole vist kellegi jaoks saladus, et taastuvenergia tootmine ja eriti tuuleparkide rajamine kulgeb Eestis aina tõusvamas joones. Samuti ei ole kellelgi erilisi vastuargumente tuuleenergia kasutuselevõtule, sest igaüks mõistab selle eeliseid seniste tavapäraste energiaallikate ees – tuuleenergia ei reosta keskkonda, on taastuv ning laiemas plaanis vähendab Eesti sõltuvust ammenduvatest põlevkivivarudest ning imporditavast energiast. Seetõttu võiks justkui eeldada, et tuuleparkide arendajate huvid ja Eesti kaitseväe tegevus omavahel ei põrku. Tegelik olukord selles küsimuses on veidi keerulisem.

Aastal 2008 jõustusid planeerimis- ja lennundusseaduse muudatused (2019. a Lennundusseadus), millega sai kaitseministeerium endale õiguse ja kohustuse kooskõlastada kõikide Eestis rajatavate tuuleparkide projektid. Tänase seisuga on kaitseministeerium vastavalt õhuväe eksperthinnangule andnud märkusteta kooskõlastuse 5 tuulepargi projektile, märkustega kooskõlastuse 8 projektile ning jätnud kooskõlastamata 5 projekti. Allpool on antud lühike ülevaade sellest, miks on Eesti riigi kaitseks vaja korralikku radarkattepilti, kuidas tuulepargid radareid mõjutavad ning kuidas oleks võimalik leida parim ja kõikide osaliste jaoks optimaalne lahendus.

Milleks meile radarid?

Tänapäeval on Eesti noore õhuväe üks peamisi ülesandeid tagada korralik õhuseirepilt sellest, mis täpselt toimub nii Eesti Vabariigi kui ka meid ümbritsevas õhuruumis. Eesti riik ei ole veel nii rikas, et iseseisvalt välja arendama näiteks hävituslennuväge, mistõttu tagavad Eestile ning ka Lätile ja Leedule õhuturvet NATO liitlaste hävituslennukid. Samas on korraliku õhuseirepildi olemasolu kõikide teiste õhuoperatsioonidele esmane eeldus ja alus. Korralikku õhuseirepilti on vaja näiteks NATO õhuturbehävitajate „sihitamiseks“ või tulevikus hangitavate keskmaa- õhukaitseraketisüsteemide tegevuse suunamiseks.

Korralik radaripilt tagab ka eelhoiatuse võimaliku konfliktiohu korral ning võimaldab rahuajal avastada meie õhupiiride läheduses lendavaid lennuvahendeid. Peale sõjaliste eesmärkide on korraliku ja häireteta radaripildi omamine oluline rahuaegse lennuohutuse seisukohast, kuna kaitseväe primaarradarid täiendavad meie tsiviillennujuhtide seirepilti, mis ilma kaitseväe toeta näeb vaid (sisselülitatud) transponderitega varustatud õhusõidukeid. Hea näite selle kohta, mis võib juhtuda korraliku rahuaegse radaripildi puudumise korral, pakub Vene hävituslennuki allakukkumine Leedus 2005. aastal.

Eesti õhuvägi kasutab õhuseireks eelkõige keskmaaradareid, neist võimsaim, 2004. aastal avatud keskmaaradar TPS-117 asub Virumaal Kellaveres. Sellele radarile lisanduvad 2012. ja 2014. aastal Prantsusmaalt hangitavad keskmaaradarid Thales Ground Master 400, üks Muhu saarele ja teine LõunaEestisse. Nende kolme keskmaaradariga kaetakse kogu Eesti korraliku ja ühtse radaripildiga, millele omakorda lisanduvad passiivradarisüsteemid ja õhutõrjeüksuste varustuses olevad lähimaaradarid.

Kuidas tuulepargid siia puutuvad?

Vastuse leidmiseks tasub heita põgus pilk sellele, kuidas üks moodne radar töötab. Radar kujutab endast pöörlevat antenni, mis kiirgab välja elektromagnetlaineid. Õhusõidukiga kohtudes põrkuvad lained õhusõidukist tagasi ning seeläbi on võimalik kindlaks määrata selle täpne asukoht ja kõrgus. Probleeme tekib radaripildiga siis, kui radari „vaatevälja“ kerkib terasest tuulikutest koosnev mitmekümne meetri kõrgune tuulepark. Juhul kui kümned tuulikud on radarile küllalt lähedal, hakkavad radarilained tuulikutelt tagasi põrkuma Seega muutub tuulegeneraator radari jaoks üheks hiiglaslikuks sihtmärgiks, mis ka kõige parema tahtmise korral ei saa märkamatuks jääda. Tuulegeneraatori liikuvad osad põhjustavad hulgaliselt ettearvamatu kiiruse ja suvalise suunaga valejälgi – tuulegeneraatori ümbrusesse tekib müra.

Tuulepark mõjutab radaripilti veel teisel viisil. Radarile piisavalt lähedal asuv kõrgete mastidega tuulepark moodustab füüsilise seina, millest radar läbi ei näe. Seda nimetatakse tuulepargi varjuks. Efekt ei ole suur, kui tegemist on üksiku tuulegeneraatoriga või kui tuulepark asub radarist kaugel. Radari läheduses asuva suure tuulepargi tõttu võib selles sektoris radari horisont kaugemal tõusta isegi 10 või rohkem kilomeetrit. See tähendab, et kaugvaatlusradar ei suuda enam avastada madalatel kõrgustel lendavaid objekte.

Kuidas kooskõlastamine toimub?

Kahjuks võib õhuvägi juba täna tuua mitu näidet selle kohta, kuidas varasematel aastatel rajatud tuulepargid radaripilti negatiivselt mõjutavad, nõrgendades sellega meie kaitsevõimet. Seetõttu tehtigi 2008. aastal planeerimisseadusse ja lennundusseadusse muudatused, mille kohaselt peavad tuuleparkide arendajad kooskõlastama oma arendusprojektid edaspidi mitte ainult keskkonna- ja muude ametitega, vaid ka kaitse- ja siseministeeriumiga. Seadusemuudatusega ei taheta tuuleparkide arendamist takistada. Pigem tahetakse leida mõistlik tasakaal arendajate ja riigikaitseliste huvide vahel.

Praktikas tähendab see, et iga kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud tuulepargiprojektile teevad õhuväe õhuseiredivisjoni spetsialistid mõjuanalüüsi selle kohta, kas üldse ja kuidas üks või teine plaanitav tuulepark radaripilti mõjutama hakkab. Analüüs tehakse selle tarbeks loodud tarkvara alusel, mis prognoosib üsna täpselt, kas ja millist mõju hakkavad plaanitavad tuulikud radaritele avaldama. Võetakse arvesse ka teiste riikide kogemusi ning näiteid olemasolevate tuuleparkide mõjust radaritele. See tagab, et analüüsi koostavad oma ala asjatundjad ja see vastab tegelikkusele.

Vastavalt sellele mõjuanalüüsile selgub lõpuks, kas üks või teine plaanitav tuulepark ei avalda radaritele mingit mõju, või avaldab mõju, mida saab mitmesuguste lahendustega minimeerida, või on tõepoolest tegemist sellise asukoha ja suurusega, et julgeolekuhuvidest lähtudes ei saa tuuleparki kooskõlastada.

Üldiselt saab senise praktika põhjal öelda, et täiesti negatiivse kooskõlastuse saanud projektid moodustavad õhuväele kooskõlastamiseks esitatud projektidest selge vähemuse. Sellistel juhtudel on tavaliselt tegemist mõnele õhuseire seisukohast strateegilisele suunale ja radaritele liiga lähedale plaanitud parkidega, mis on tõepoolest sellised, et nende mõju minimeerimiseks ei piisa isegi tuulikute arvu või kõrguse piiramisest. Nii näiteks olime sunnitud andma negatiivsed kooskõlastused Ida-Virumaale plaanitud Varja ja Purtse tuulepargile, kuna analüüs tuvastas mõlema pargi liiga suure negatiivse mõju. Radaripilti häirib ka plaanitud tuulikute vahetus läheduses juba tegutsev Viru-Nigula tuulepark.

Üldjuhul annab kaitseministeerium kas positiivse või siis piirangutega positiivse kooskõlastuse. See tähendab, et oleme tuulepargi rajamisega nõus, kui arendaja arvestab mõningaid meie seatud piiranguid näiteks tuulikute arvule, kõrgusele või asendile. Loomulikult võivad sellised piirangud vähendada plaanitava tuulepargi võimsust (seega ka kasumlikkust), kuid mõistliku ja kõiki osalisi rahuldava kompromissi leidmisest on huvitatud mitte ainult kaitsevägi, vaid ka ettevõtjad. Hea näite suurepärasest kompromissist pakub Vaivarasse plaanitud tuulepark, kus Eesti Energia soostus tuulikute maksimaalset kõrgust piirama, vältides sellega negatiivset mõju radaritele.

Seda kõike arvesse võttes soovitab kaitseministeerium tuuleparkide arendajatel pöörduda oma projektidega võimalikult vara kaitseministeeriumi poole õhuväe ekspertanalüüsi saamiseks. Seadusest tulenevalt peab selle projekti varem või hiljem niikuinii kaitseväelastega kooskõlastama, kuid võimalikult varajane pöördumine hoiab eelkõige kokku arendaja aega ja raha. Samuti võimaldab see juba varajases staadiumis hakata mõtlema sellele, kuidas projekti saaks muuta riigikaitse huvidele kõige paremini vastavaks.

Kokkuvõtteks

Ühiskonna toimimise seisukohast ei saa sõjalist riigikaitset näiteks energiajulgeolekust lahutada ega vastandada. Tegemist on valdkondadega, mille terviklikust toimimisest sõltub kogu elanikkonna toimetulek ning mis täiendavad üksteist. Ilma riigipoolse sõjaliselt tagatava julgeolekuta ei saa ka ettevõtjad oma tuuleparke igapäevaselt arendada ning teisalt oleks ühiskonnal ilma elektrita tänapäeval väga keeruline toime tulla. Seetõttu on mõistliku ühisosa leidmine tuuleparkide arendajate ja kaitseväe radaripildi vahel üks ülesanne, millega tuleb tegelda seoses tervikliku riigikaitse käsitluse elluviimisega. Kaitseministeerium on viimase aasta jooksul koostöös teiste ministeeriumitega alustanud selle valdkonna olukorra kaardistamist ning energiajulgeoleku ja tuuleparkidega seotud küsimusi tuleb ka edaspidi lahendada koos majandusja kommunikatsiooniministeeriumi ning arendajatega.

Artikli autor on Nele Loorents, Kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 3/2010, lk 6–7

Fotol: Eesti õhuväe keskmaaradar Lääne-Virumaal Kellaveres. Foto: Eesti kaitsevägi