Trepp-kalk (kiht 36) Lasnamäe ehituspaestus
Vaadelda kiht – Trepp-kalk (täpsemalt murdmiskiht, vt allpool) on Lasnamäe ehituspae lasundis merkivikelmeliste vahekihtidega selgelt eralduv keerulise siseehitusega komplekskiht ehk kihind (joonis 1; Einasto, 2007, lk 32, H. Bauerti foto).
Välisvaatlused Tallinna ümbruse paljandites – Laagna teesüvendis, Lasnamäe põhjamurrus, Valkla, Väo ja Harku karjääris – kinnitavad murrutööliste sajanditepikkust kogemust kihi paksuse (20– 21 cm) ja sisemise kolmikjaotuse püsivusest („väljapeetusest“) ulatuslikul alal. Alumine ja ülemine osa koosnevad pruunikashallist kõvast puhtast lubjakivist (kihisüdamed), keskmine osa rohekashallist, nõrgalt savikast, sagedaste katkendlike merkivikelmetega lubjakivist sarnaselt sauekordadele.
Tallinnast lääne pool on Trepp-kalk monoliitne kihind, ida pool jaguneb keskmise kihi alumises osas esineva pideva tasase merkivikelme järgi kaheks, mis Valklas kannavad nime vastavalt Trepikord ja Kalk-kord (vt Einasto, 2002, joonis 2). Trepp-kalk on saanud nime keskajal selle murdmiskihi sihipärasest kasutamisest nii sise- kui välistreppides ümberpööratult, kus Kalk-kord on astme pealispind. Dekoratiivse püstakulise ristlõike tõttu on seda kasutatud akna- ja uksepiiretes (Niguliste ja Kaarli kirik).
Kivi sisse vaatamisel kasutame taas Väo Paasi puursüdamiku lihvitud pikilõiget (Einasto, Rähni, 2006) nii nagu eelmisteski sissevaadetes (Einasto, Justi 2011a, b), pöörates seekord peatähelepanu kihindi sisemisele liigestusele kolmeks kihiks, tõstes alumises ja ülemises kihis omakorda esile selgelt eristuvaid kihikesi koostise, mudasööjate elutegevuse intensiivsuse alusel (joonis 2).
Tasub veel kord rõhutada kogu Lasnamäe ehituspaestule omast eripära. Nimelt on kihid üksteisest eraldatud katkestuspindadega (kp), mis tähistavad tekkekeskkonnas (kõvastunud merepõhjal) settimise lühema- või pikemaajalist katkemist vee püsiva liikumise tagajärjel. Settelünga ajal toimunud organismide elutegevuse tulemuseks on mitmesuguste kihikeste sette segunemine (bioturbatsioon) ja kaevumiskäikude, püstakute tekkimine. Allpool on kihte ja katkestuspindu vaadeldud ajalises järgnevuses alt üles.
Alumine kiht on Kalkkord
Alumine kiht (5–7 cm) on Kalkkord koos lamamiga, milles eristuvad kolm kihikest.
Alumine kihike on lamav, suhteliselt paks (koos lubjakivi läätsedega kuni 3 cm, enamasti 1 cm) pidev ja tasane merkivi vahekiht – murdmiskihtide selge loomulik piir, üks kogu ehituspaestu väljapeetumaid merkivi vahekihte, mis pehmuse tõttu puurimisel üldjuhul kulub ja puursüdamikus puudub.
Keskmine kihike on õhuke (kuni 1,5 cm) ja katkendlik, kohati ka väljakiilduv sinakashall peendetriitjas savikas lubjakivi, mille ülemisel pinnal on ebaselge, sageli märkamatuks jääv impregnatsioonita konarlik kp, tähistades üleminekut vaikseveelisest liikuvaveelisse keskkonda.
Ülemine kihike – Kalk-kord (5 cm) koosneb pisut pruunikast tumehallist lauspeendetriitsest lubjakivist, nagu Hall arssin (Einasto, R., Justi J.-L. 2011a). Osa detriiti on tugevalt püriidistunud, must. Pesiti esineb peeni (kuni 1,5 mm) ussikäike, mis on täitunud helehalli lubimudalise materjaliga. Kihikese ülemine pool (3 cm) koosneb beežikashallist sortimata-detriitjast ussikirjalisest (tugevasti bioturbeeritud) puhtast lubjakivist, mis sisaldab üksikuid väikesi (kuni 0,4 cm) lamavast lausdetriitsest kivimist koosnevaid hästi ümardatud püriidistunud veeriseid, viidates ühemõtteliselt kihisisesele kulutusele ja varjatud lünga esinemisele. Kihi ülemisel pinnal on sile lainjas püriitne kp püstakute ja taskutega, mis enamasti ulatuvad läbi kogu kihi ja on täitunud kahes järgus: sügavamal on urbne dolomiitne savikas täidis, mis niiske õhu käes mõne aastaga roostepruuniks värvub; kõrgemal on hall savikas lasuva kihi lubjakivi.
Keskmine kiht on Trepikorra alumine osa
Keskmine kiht (4–7 cm) on Trepikorra alumine osa ning moodustub sinakashallist sortimata-detriitjast us sikirjalisest nõrgalt savikast lubjakivist sagedaste katkendlike merkivikelmetega. Pesiti kohtab tugevalt püriidistunud detriiti. Alumisest piirist pisut kõrgemal esineb katkendlik, nõrgalt fosfaatne kp. Kihi ülemine pind on laineline fosfaatne, tippudel ka nõrgalt püriitne kp.
Ülemine kiht on Trepikorra ülemine osa
Ülemine kiht (7– 12 cm) on Trepikorra ülemine osa, koostiselt lähedane alumise kihi Kalk-korrale: pruunikashall tombulis-detriitne puhas lubjakivi hajusa jämedama püriidistunud detriidiga. Alumine osa eristub sinakashalli mudalis-detriitja täitega ussikäikude rohkusega, mis on ilmselt settinud iseseisva kihikesena, aga tugeva bioturbatsiooni tagajärjel segunenud lasuva lausteralise settega. Ülemise kihi siseehituse põhiline eripära on kogu kihti läbivad väga sagedased selgepinnalised püstakud, mis on täitunud kahes järgus nagu Kalk-korra ülemine kp (vt ülal). Selle karstistumistunnustega kp vahetu lasum, ülemine kihike (2 cm) kuulub sedimentoloogiliselt juba lasuva kihi koosseisu, analoogselt alumise kihi keskmise kihikesega (joonis 2).
Selline sai sissevaade Trepp-kalki, kolmekümne kuuendasse murdmiskihti.
Kirjandus
1. Einasto, R. Lasnamäe ehituspaekivi ajaloolised murdmiskihid Tallinna ümbruses. Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised, 1, 2002, lk 56–69.
2. Einasto, R. Väo limestone quarry. Georesources and public policy: research, management, environment. 15th Meeting of the Assotiation of European Geological Societies. Excursion Guidebook (eds Anne Põldvere & Heikki Bauert). 2007, p. 30–34.
3. Einasto, R., Justi, J.-L. 2011a. Vaadates kivi sisse. Pilguheit paesse: Hall Arssin (kiht 38) Lasnamäe ehituspaestus. Keskkonnatehnika, 1/2011, lk 40–41.
4. Einasto, R., Justi, J.-L. 2011b. Vaadates kivi sisse. Pilguheit paesse: Kirju kärn ja Laksu punane (kihid 35 ja 34) Lasnamäe ehituspaestus. Keskkonnatehnika, 2/2011, lk 42– 44.
5. Einasto, R., Rähni, A. 2006. Väo kihistu digitaalselt töödeldud kiht-kihiline tüüpläbilõige. Keskkonnatehnika, 3/06, lk 51–55.
Artikli autorid on REIN EINASTO ja JANNE-LIIS JUSTI, Tallinna Tehnikakõrgkool
Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 3/2011 lk 42–43, lühiartiklite sarjas „Vaadates kivi sisse“.
Fotod: Tallinna Tehnikakõrgkool
