Toidujäägid kui doominoefekti esimene klots

Autor: Inara Ein, Jõgeva Gümnaasiumi õpilane

Oleme olukorras, kus ökosüsteem on justkui põld, millelt ootame järjest suuremat saaki, ilma põldu aastate jooksul kordagi turgutamata. Inimesed protestivad ja võitlevad selle nimel, et ka saja aasta pärast saaks elu meie koduplaneedil jätkuda. Kuidas oleme jõudnud selleni, et peame diskuteerima teemadel ja vaeva nägema probleemidega, mida ei peaks eksisteerima ning milline osa on selles meile igapäevastel toidujääkidel?

Oleme ümbritsetud toidujääkidest

Oleme harjunud toidujääke nägema kui prügi, mis tekib nähtamatult meie igapäevasesse ellu. Doominona mõjutab iga meie toidu tarbimisel tehtud otsus järgmist tegurit. Veebiväljaande toitutargalt.ee andmeil viskab iga inimene aastas keskmiselt ära ligi 61 kg toitu.  See kogus sisaldab nii söömata jäänud toitu kui riknenud ning esmapilgul jääkproduktina tekkivaid toiduaineid.

Süües ei soovi meist keegi lillkapsa vart enda supi sisse ega porgandikoori koogi peale. Me tahame, et toit, mis meie suhu jõuab, oleks välimuselt isuäratav. Hea välimuse pahupooleks on hunnikutena tekkivad toidujäätmed nagu koored, juurikad ja varred. Lisaks tekib toitu, mida me ei jõua ära tarbida või mis rikneb enne, kui me seda süüa jõuame. Kogu selle massi viskab enamik eestlasi koos muu olmeprahiga ühte prügikasti. Nii rändavad meie biojäätmed koos muu prügiga kompostikasti asemel prügimäele. Prügilas seistes hakkavad jäätmed aeglaselt lagunema. Lagunemine toimub hapnikuvaeguses ning selle käigus vabaneb suures koguses kasvuhoonegaasi metaani. Tulemuseks on paratamatult globaalne soojenemine.

Biojäätmetele kasutuse leidmine

Toidujääkidest tekkinud prügi täielikult ära kasutamiseks on olemas palju võimalusi. Selleks on välja mõeldud biojäätmete käitlemise eelistuste järjekord, millest esimest korda rääkis film „Lugu toidu tarbimisest“. Alustada tuleks sellest, et toidujäätmeid tekiks võimalikult vähe. Esimese sammuna tuleks toidust ära süüa võimalikult palju. Juba enne poodi minekut tuleks mõelda, mida ja kui palju osta. Ka tavalises toidupoes esimesena ettejäävate puu- ja juurviljade puhul võiks  ju juba enne nende ostmist mõelda, kuidas neid maksimaalselt ära kasutada.

Biojäätmete kompostimine kortermaja rõdul tundub ruuminõudva ja ebamugavana. Toidu või toidujäägid, mille lagunemine prügilas tekitab metaani võiks saada poodides tasuta ära anda ning seejärel võiks need jagada kas soovijatele või kasutada loomatoiduna. See oleks nii tarbimise kui jätkusuutlikkuse poole pealt kasulikum.

Kui esimene samm ei toimi, peaks järgmine doominoklots olema toidujääkidest biogaasi tootmine anaeroobsetes tingimustes. Ja sellest järgmine samm oleks komposti tootmine (kui biojäätmekogused on väikesed ja biogaasi tootmine ei tasu ära).

Selleks, et biojäätmeid paremini kasutada, tuleb meil teha ühiseid pingutusi ning üle vaadata meie prügi sortimissüsteem ja harjumused.

Ülejäägid toiduks 

Tänapäeval on harjutud sööma toite, mis on läbi ajaloo tehtud jääkidest, ilma et me sellele tähelepanu pööraksime. Hea näide jääkide kasutamisest on Prantsusmaalt pärit kalahautis – bouillabasse. Seda tegid algselt kalurite naised kaladest, mis jäid müügiletilt välja oma koleda või vigase välimuse tõttu. Selle hautise tegemisel kasutati ära kõik kala- ja aedviljajäägid, mis peredel parasjagu käepärast olid. Sarnaselt prantslaste kalahautisega, leiab meie toidulaualt jõulude ajal verivorstid, mis tehti sellest, mis võtta oli – tangud, veri ja looma sooled. Seega on tegemist sealiha saamisel tekkivate kõrvalsaadustega, mis esmapilgul ei tekita isu. Veel üks jääkidest söögiks pööratud toiduaine on huitlacoche ehk maisi-lendnõgi (maisitõlvikuid kahjustav mullast pärit seen). Selle kasutamisvõimalus avastati Mehhikos, kus see tekib pärast pikki vihmaperioode maisitõlvikutele haigusena. Toidulauale leiab ta tee justkui tavalise toiduainena, näiteks kastmetes.

Jääkidest valmistatud toidud on jõudnud meie toidulauale, sest inimesed on olnud olukordades, kus toitu on vähe ning ära tuleb kasutada kõik võimalik. Nüüd kus maavarad vähenevad kiiresti ning ületarbimine on aktuaalne, peame tõsiselt kaaluma enda otsuseid ka toidu osas, sest toidu tootmisel on suur mõju maakasutusele ning vee- ja energiatarbimisele.

Pakend kui toidu ostmisega kaasnev jääde

Aina suurem hulk tarbijaid võtab sisseoste tehes endaga kaasa isikliku pakendi või vähemalt koti, et osta lahtiseid tooteid ning tarbida seega vähem plasti. See on hea valik, aga siiski näeme me poodides igal sammul plasti mähitud toite. Isegi puu-, juur- ja köögiviljad on osaliselt pakendatud kiletatud vahtplastist alusele.

Kuid on firmasid, kes mõistavad tarbijate huve ning keskkonnaprobleeme ja tegutsevad selle nimel, et muuta enda toode keskkonnasõbralikumaks. Näiteks on maailma suurim joogitootja Coca-Cola muutnud oma pakendi tootmise viise kardinaalselt ning on seadnud sihiks muuta kõik enda pakendid taaskasutatavaks aastaks 2025.

Eestis tegutsev firma Neular on aga Coca- Colast sammu võrra eespool, sest nende tootmine on juba algupäraselt rajatud taaskasutusele. Nimel kogub firma kokku segaplastijäätmeid ning töötleb need seejärel terrassilaudadeks, aedadeks ning väravateks või koguni õuemööbliks. Nende visioon ja tegevus toetavad keskkonnahoidlikku mõtlemist ning võiksid innustada ka teisi oma tegevusi üle vaatama.

Kui me ei suuda muuta enda mõttemaailma jätkusuutlikumate otsuste poole vaatama, siis ei suuda me lahendada ainsatki probleemi, mis meile hetkel kuklasse hingavad. Oluline on astuda esimene samm – mõelda läbi kõik enda toidutarbimise võimalused, mitte tekitada jääke ja eraldada toidujäätmed biojäätmetena olmeprügist.

Artikli autor Inara Ein jätkab sügisel kooliteed Jõgevamaa Gümnaasiumi 11. klassis. Oma vabu hetki veedab ta meeleldi lugedes või ise sõnu ritta pannes, mõnikord tuleb neist kokku luuletus vahel hoopis mõni pikem mõtete kogu. Oma südameasjaks on Inara võtnud keskkonda panustamise läbi enda sõnade, tegude ja otsuste. Inara usub, et sõnadel on määrav jõud ja loodab, et tema mõtted jõuavad ka Sinuni.