Radoonist meie majades peaksime rohkem teadma

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organization, WHO), Rahvusvaheline Radioloogilise Kaitse Komisjoni (International Commission on Radiological Protection, ICRP) ja ka Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (International Atomic Energy Agency, IAEA) hinnangul on radoon oluline ioniseeriva kiirguse allikas, mis suurendab vähki haigestumise riski. Eestis haigestub radooni tõttu igal aastal ligikaudu 90 inimest kopsuvähki [1]. Nimetatud rahvusvahelised organisatsioonid soovitavad riikidele radooniuuringute programme, mis hõlmaksid üritusi alates ulatuslikest mõõtmiskampaaniatest ja lõpetades elanikkonna informeerimisega radooniga seonduvatest ohtudest ja nende vältimise võimalustest. Ajakirjas “Keskkonnatehnika” on olnud radoonist juttu mitmes varasemas numbris.

Radoonist kui ohutegurist rääkides peetakse eelkõige silmas radooni hoonete siseõhus. Välisõhus hajub radoon kiiresti ja selle kontsentratsioonid on väikesed. Jaheda kliimaga aladel veedab inimene ligikaudu 80% ajast siseõhus ning hooned ehitatakse soojakadude vältimiseks õhutihedad. Seetõttu koguneb hoonealusest pinnasest, ehitusmaterjalidest ja kraaniveest eralduv gaasiline radoon siseruumidesse.

Radoonitasemete normeerimisest

ICRP ja Euroopa Nõukogu soovitavad võtta meetmeid radooni vastu nii elu- kui töökohtades. Euroopa Liidu direktiiv 96/29/EURATOM (EU BSS) [2] kehtestab põhilised standardid elanike ja kiirgustöötajate tervise kaitsmiseks ioniseeriva kiirguse eest. Selles  dokumendis on põhitähelepanu pööratud töökoha radoonitasemele. Elamuõhu radooni kohta on Euroopa Komisjonil eraldi soovitus [3], mis põhineb ICRP soovitustele: aktsioonitase olemasolevatele elamutele 400 Bq/m³ ning uutele majadele kavandatav 200 Bq/m³ [4]. 

Enamikus Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides on elamutele ja töökohtadele kehtestatud radoonikontsentratsioonide piirnormid. Need erinevad riigiti, jäädes vahemikku 150–1000 Bq/m³ sõltuvalt sellest, kas on tegu olemasolevate või planeeritavate majadega, elu- või töökohtadega. Põhjamaad (Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi) soovitavad aktsioonitaset 400 Bq/m³  nii olemasolevates elamutes kui ka maapealsetes töökohtades ning 200 Bq/m³  uurimistasemena olemasolevates ja soovitatava ülemise piirtasemena uutes hoonetes [5].

Vastavalt Eesti Standardile EVS 839:2003 ”Sisekliima” peaks meil hoonete elu-, puhke- ja tööruumides aasta keskmine radoonisisaldus olema väiksem kui 200 Bq/m³.

Nagu eespool öeldud, satub radoon majja peamiselt hoonealusest pinnasest, ehitusmaterjalidest ja vahel ka kraaniveest, kusjuures enamikus maades on peamine radooniallikas hoonealune ja hoonet ümbritsev pinnas. Et vältida majades ülemääraseid radoonikontsentratsioone, on paljud riigid kehtestanud piirmäärad ka radooni eraldumisele ehitusmaterjalidest  ning radoonisisaldusele joogivees. Riigid, kus radoon probleeme põhjustab, on kehtestanud pinnase radooniohtlikkuse klassifikatsiooni ja sellest tulenevad ehituslikud meetmed. Eestis sisaldavad sellekohaseid soovitusi2000. aastast kehtiv EPN 12.3 ”Radooniohutu hoone projekteerimine” ning ka 2003. aasta Eesti Standard EVS 840:2003. Dokument toob ära pinnaseliigid radoonisisalduse järgi pinnaseõhus ja esitab ehitusmeetmed radooniohu vältimiseks.

Mida näitas viimane siseõhu radooniuuring

Senistest kõige ulatuslikum radooniuuring viidi läbi aastail 2002–2004. Et saada lähtematerjali koostatava radooniriskialade kaardi tarvis, tehti mõõtmisi enam kui 1500 majas. Mõõtmistel kasutati alfa-tundliku filmi detektoreid, mis olid majas vähemalt kaks kuud kahel kütteperioodil aastail 2002/03 ja 2003/04. Igas majas oli erinevates tubades kaks mõõdikut, korrusmajades tehti mõõtmisi I korruse korteris.

Üldistatud mõõtmistulemused on esitatud tabelis, kus on administratiivüksuste kaupa toodud mõõdetud majade arv, mõõtmistulemuste aritmeetiline (AM) ja geomeetriline keskmine (GM), maksimaalne mõõdetud väärtus (Max) ja standardhälve (ST). Tabeli teine pool, esinemissageduste tabel (jaotustabel), annab ülevaate sellest, mitu protsenti mõõtmistest jäi mingisse radoonisisalduse vahemikku või ületab mingit väärtust.

Kahes radooniohtlikus piirkonnas paiknevas linnas, Maardus ja Sillamäel, toimus ulatuslik mõõtmiskampaania, seepärast on nimetatud linnad tabelis ka eraldi välja toodud.

Kuna vaadeldav uuring keskendus radooniohtlike piirkondade väljaselgitamisele, on mõõtmistulemused suhteliselt kõrged. Eelmisest riiklikust radooniuuringust [1] selgus, et Eestis on hinnanguliselt 1% majadest radoonisisaldus suurem kui 400 Bq/m³. Praegu tundub, et see statistikal põhinev oletus on vägagi tõenäone. See aga tähendab, et meil on umbes 2000 elamut, kus radoonitase ületab rahvusvaheliselt soovitatavat aktsioonitaset.

Uuring tõi välja uusi alasid, kus siseõhu radoonitasemed on küllalt kõrged (Harku, Jõelähtme, Kuusalu, Haljala, Aseri, Kohtla ja Lüganuse vald) ja mida tuleks käsitleda radooniohtlike piirkondadena. Saadud tulemused näitavad selgelt, et Eesti kuulub nende riikide hulka, kus uute hoonete ehitamisel tuleks kindlasti arvestada radooniohtu. Samas võib arvata, et radoonikontsentratsioonid olemasolevates elamutes ja töökohtades on kõrged.

Siseõhu radoon sõltub paljudest teguritest, millest Eestis on olulisim maapinna radoonieraldus. Oma  osa on kindlasti ka maja konstruktsioonil, mis kas soodustab radooni sattumist ruumidesse või takistab seda. Kui võrrelda radoonitasemeid korrusmajades ja ühepereelamutes, on viimastes radoonikontsentratsioonid üldjuhul suuremad. Siin on mitu põhjust, millest olulisemad on ühepereelamu suhteliselt suurem kokkupuutepind maapinnaga ning ka asjaolu, et neis on õhuvahetus tavaliselt väiksem kui nõukogudeaegsetes, odava energia perioodil projekteeritud korrusmajades: pärast 1980ndaid ehitatud suurpaneelmajades jääb radoonitase tavaliselt alla 200 Bq/m³.

Kõige radooniohtlikumad hoonetüübid

Ühepereelamud on radoonitundlikumad kui korrusmajad. Kuid nagu ikka, on ka sellel reeglil erandeid. Varasema radooniseire käigus selgus eriti radooniohtlik hoonetüüp – 1950ndatel ehitatud kahekorruseline elamu, kus esimese korruse põrandas on ventilatsioonirestid. Kui sellise konstruktsiooniga maja satub uraanirikkale pinnasele, on radoonitase esimese korruse korterites ülikõrge. Sellistes kortermajades on mõõdetud seni Eestis suurimad radoonikontsentratsioonid (üle 12 000 Bq/m³).

Viimane radooniuuring tõi kahekorruseline elamu, millel pole küll ventilatsioonireste esimese korruse põrandas, kuid laudpõrand on otse muldpõrandal ja keldrit ei ole. Maardus, kus seda sorti elamuid on palju, olid mõõtmistulemused neis üle 400 Bq/m³. Maksimaalne radoonisisaldus 1806 Bq/m³ saadi samuti sellisest elamust. Sillamäelgi paistsid sama tüüpi majad silma suuremate radoonikontsentratsioonidega. Taolisi maju radooniohtlikus piirkonnas renoveerides tuleks kindlasti lähtuda radooniohutu hoone projekteerimise soovitustest. Valede ehitusvõtetega  võib radoonitaset rekonstrueeritud majas oluliselt suurendada. Viimane uuring näitas seda selgesti. Näiteks ei võetud vana maja renoveerimisel midagi ette selleks, et vältida radooni hoonealusest pinnasest majja sattumist. Ehitati ka sundventilatsioon, kuid eirati nõuet projekteerida ventilatsioonisüsteem selliselt, et hoonealuse pinnase õhk ei satuks töö- ega eluruumidesse.

Viimastel aastatel väga populaarsed poorsetest materjalidest (nt väikeplokid) vundamendid ja seinad tuleks ehitada selliselt, et radoon ei satuks majaalusest pinnasest pooride ja plokkidevaheliste vuukide kaudu seintesse, kust see võib edasi siseruumidesse tungida. Selle ohutusnõude eiramine on ilmselt üle 1000 Bq/m³ ulatuva radoonikontsentratsiooni peapõhjus mitmes  Tallinna ümbruse uues majas. Norras tehtud radooniuuringute põhjal väidetakse [6], et seal on majade keskmise radoonitaseme tõusu viimastel aastakümnetel põhjustanud poorsetest materjalidest ehitusplokkide laialdane kasutamine nii vundamentideks kui ka seinteks ning hoonete tihendamine energia kokkuhoiuks.

Eespool toodu ei tähenda seda, et nüüd ei tohi mingisse piirkonda enam maju ehitada või mingeid ehitusmaterjale üldse enam kasutada. Küll aga tuleks maja ehitamisel järgida radooniohutu hoone projekteerimise ja ehitamise nõudeid.

Radooni sisaldava pinnaseõhu hoonesse sattumist saab vältida. Ühe võimaluse selleks pakub  Uponori poolt välja töötatud lahendusest “Radon”, millest oli juttu ajakirjas “Keskkonnatehnika” 4/04.

Infomaterjal

Uuring, millest oli juttu eespool, lõpetas aastal 1992 alanud Eesti-Rootsi koostöö radooniuuringute vallas. Peamised koostööpartnerid olid Rootsi Kiirguskaitse Instituut (RKI) ja Kiirguskeskus. Aastaiks 2002–2004 planeeritud ühistöö peamineeesmärk oli Eesti alade radooniriski kaardi koostamine. Lisaks RKI-le ja Kiirguskeskusele osalesid selles töös eraldi projektiga OÜ Eesti Geoloogiakeskus ja Rootsi Geoloogiateenistus. Projektide Eesti-poolne rahastaja oli Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Praeguseks on trükitud Eesti-Rootsi kööstöös valminud kaardimapp ”Eesti radooniriski kaart”, milles sisaldub ka “Esialgne Eesti radooniriski levilate kaart“. Nimetatud kaardikomplektiga astuti väga vajalik samm radooniprobleemide teadvustamisel ja lahendamisel Eestis. Radooniriski kaardist tuleks lähtuda uute majade ehitamisel, aga kindlasti ka vanade renoveerimisel.

Sama projekti raames valmisid elanikkonnale mõeldud infomaterjalid: “Radoon – looduslik risk sinu tervisele” (eesti ja vene keeles) ning “Radooniohutu hoone”. Viimases on juttu ehitusmeetmetest radooniohu vähendamiseks. Mõlemad infomaterjalid trükiti RKI toetusel ja on saadaval Kiirguskeskuses.

Lõpuks tahaksin tänada kõiki kohalike omavalitsuste ja tervisekaitseametnikke, kes uuringu läbiviimisel osalesid. Ilma nende abita poleks nii ulatuslik uuring teoks saanud.

Kasutatud kirjandus

1. Pahapill, L., Rulkov, A., Rajamäe, R. and Åkerblom, G. Radon in Estonian Dwellings. Results from a National Radon Survey. SSI report 2003:16. 2003.
2. EC, 1996: ”Council Directive 96/29/EUROATOM of 13 May 1996 laying down basic safety standards for the protection of the health of workers and the general public against the dangers araising from ionizing radiation. Legislation”. Official Journal of the European Communities. L159, Vol.39.1996.
3. EC, 1990: “Commission Recommendation of 21 February 1990 on the protection of the public against indoor exposure to radon”. European Communities. 90/143/Euroatom.1990.
4. ICRP 60: “1990 Recommendations of the International Commission on Radiological Protection”. ICRP Publication 60. Annals of the ICRP 21(13). 1991.
5. Nordic, 2000: “Naturally Occuring Radioactivity in the Nordic Countries – Recommendations” The Radiation Protection Authorities in Denmark, Finland, Iceland, Norway and Sweden. 2000.
6. Jensen, C.L., Strand, T., Ramberg, G., Ruden, L., Ǻnestad, K.: The Norwegian Radon Mapping and Remediation Program. Proc. of the IRPA Congress held in Madrid. 2004.

Artikli autor on Lia Pahapill, Eesti Mereakadeemia

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2005, lk 42–44