Soome taotleb Alvar Aalto 13 arhitektuuriobjekti lisamist UNESCO maailmapärandi nimekirja

Soome on esitanud UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmiseks kolmteist Alvar Aalto arhitektuuriobjekti, mis annavad märkimisväärse panuse 20. sajandi arhitektuuri. Soomlaste algatus peegeldab laiemat arusaama, et modernistlik arhitektuur – eriti Alvar Aalto inimkeskne ja loodusest inspireeritud looming – väärib kohta nimekirjas, kus on traditsiooniliselt domineerinud ajaloolised monumendid ja iidsed paigad.

Alvar Aalto arhitektuur esindab pöördelist muutust modernismis. Kui varased modernistlikud liikumised rõhutasid sageli tööstuslikke materjale, standardiseerimist ja funktsionaalset tõhusust, siis Aalto tutvustas inimlikumat ja orgaanilisemat lähenemisviisi. Tema looming näitab, et modernne arhitektuur suudab oskuslikult siduda inimeste vajadused, kultuurilise tausta ja looduskeskkonna.

Mille poolest on välja valitud Alvar Aalto arhitektuuriobjektid erilised?

Soome ei esitanud UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmiseks mitte kõiki Aalto projekteeritud ja tänaseni säilinud hooneid. Välja valiti Alvar Aalto projekteeritud 13 hoonet ja hoonekompleksi, mis on mõjutanud Soome heaoluriigi ülesehitamist ja toetanud kogukondade heaolu viisil, millel on universaalne tähtsus ning mõju kaasaegse arhitektuuri arengule rahvusvahelisel tasandil. Koos moodustavad need ülevaatliku ja sidusa loo, mis on palju tugevam kui pikk ja laialivalguv nimekiri Aalto töödest.

Välja valitud objektid kajastavad Aalto loomingust laia spektrit alates varastest läbimurretest kuni kogenud arhitekti valminud teosteni. Alvar Aalto projekteeritud haiglate, raamatukogude, elamute, ülikoolilinnakute, kontorite, kirikute ja kultuurikeskuste puhul ilmnevad samad põhiideed ikka ja jälle. Aalto pidas hoonetes oluliseks päevavalgust, ta töötas kohalike materjalide, eriti telliste, puidu ja kiviga. Ta kavandas hooned pikaajaliseks kasutamiseks ning pidas oluliseks nende kokku sobimist ümbritseva keskkonnaga.

13 arhitektuuriteost Alvar Aalto loomingust

Iga väljavalitud hoone või hoonete rühm moodustab ühe osa laiemast disainikeelest. Väljavalitud hooned üheskoos näitavad, kuidas Aalto liikus vormikatsetustest laiaulatusliku ühiskondliku visiooni poole.

Aaltole tuntuse toonud varasemad tööd

Paimio sanatoorium (1933), Aalto üks tuntumaid ehitisi, on Soome arhitektuuri, mööblidisaini ja innovatsiooni oluline paik. Paimio sanatoriumihoone kajastab Aalto veendumust, et arhitektuur on tervendamise vahend. Sanatoorium projekteeriti ajal, mil tuberkuloosi ravis pöörati suurt tähelepanu keskkonnateguritele. Hoone projekteerimisel pidas Aalto väga oluliseks päevavalgust, värsket õhku ja ümbritsevat metsa. Iga detail, alates ruumide paigutusest kuni sisekujunduseni, peegeldab sügavat hoolt patsientide heaolu pärast. Seda projekti peetakse nii meditsiini- kui modernse arhitektuuri maamärgiks. Paimio sanatooriumihoone oli arhitektide Alvar ja Aino Aalto rahvusvahelise karjääri jaoks otsustava tähtsusega. Koos kaks aastat hiljem valminud Viipuri raamatukoguga tõi see Aaltole rahvusvahelise tuntuse.

Aalto maja (1936) Munkkinieme linnaosas Helsingis on arhitektidepaari enda jaoks projekteeritud kodune ja intiimne töö- ja eluhoone, kus on kasutatud lihtsaid ja minimalistlikke materjale. Kontoritiiva kitsas osa on kergelt saviga kaetud ja valgeks lubjatud tellistest. Selle akende paigutuses on veel selgeid viiteid funktsionalismile. Elamus näeb puidu rohket kasutamist viimistlusmaterjalina ja nelja telliskivikaminat, mis viitavad romantilisele funktsionalismile.

Aalto Ateljee (1955) asub jalutuskäigu kaugusel Aalto majast. Alvar Aalto projekteeris uue büroo Munkkiniemele, kuna suurte tellimuste tõttu vajas seni Aalto maja kontoritiivas tegutsenud büroo rohkem ruumi.

Kõver ateljee, mis on hoone peamine ruum, varjab oma sisehoovis amfiteatrilaadset aeda Selle kiltkivitreppidel võisid büroo töötajad istuda, kuulata ettekandeid või vaadata valgele seinale projitseeritud diaprojektsioone.

Alvar Aalto juhtis oma arhitektuuribürood kuni surmani, aastal 1976. Pärast seda jätkas büroo tööd Aalto abikaasa, arhitekt Elissa Aalto juhtimisel kuni 1994. aastani. Tänapäeval kuulub hoone Alvar Aalto Fondile ja see on avatud külastajatele giidiga ekskursioonidel.

Eksperimentaalmaja (Koetalo) Muuratsalos (1952-53) on Alvar ja Elissa Aalto enda jaoks projekteeritud ateljee ja suvekodu, kus Aalto katsetas uusi materjale, mustreid, vorme ja tehnikaid. Katsemaja asub Muuratsalo saarel, umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel Aalto2 muuseumikeskusest Jyväskyläs.

Avalikud hooned, mis tõid arhitektuuri inimeste igapäevaellu

Seinäjoe linnakeskus sündis kahe arhitektuurivõistluse tulemusena. Esimene neist (1951) korraldati kiriku ja teine (1958) kaupluse jaoks. Mõlemad konkursid võitis Alvar Aalto. Pärast teist võitu tehti Aaltole ettepanek kujundada Seinäjoe keskus. Tegemist on haruldase linnakompleksiga, mille olulisemad avalikud hooned on kavandatud ühtse tervikuna. See näitab, kuidas arhitektuur võib kujundada mitte ainult linna siluetti, vaid ka linna igapäevaelu.

Jyväskylä ülikooli kampuse põhiosa moodustavad 1950. aastatel Jyväskylä pedagoogilise kõrgkooli jaoks projekteeritud hooned. Võidukavandil põhinev kompleks tugineb Ameerika ülikoolilinnaku põhimõttele. Erineva otstarbega hooned moodustavad ühtse, kuid mitmekesise terviku. Neis on rohkelt kasutatud vastanduvaid paare (avatud ja suletud pind, tume ja hele värv, hämar ja valgusrikas ning madal ja kõrge ruum). Peale hoonetes domineeriva punase tellise on peamiselt kasutatud puitu, klaasi ja graniiti.

Helsingi Kultuuritalo (1952-1958) on projekteeritud Soome Kommunistliku partei tellimusel. Algselt pidi kogu hoone olema punastest tellistest, kuid plaane muudeti. Viiekorruseline ristkülikukujuline kontoritiib kaeti vasega ja vabakujuline kontserdisaal tehti punastest tellistest. Aalto pidas kontserdisaali projekteerimisel oluliseks akustikat. Saali seinte ja lae materjalid valiti nii, et hoone sobiks nii kongresside kui ka kontsertide korraldamiseks.

Finlandiatalo Helsingis on Soome üks tuntumaid avalikke hooneid. 1962. aastal tellis Helsingi linn Alvar Aallolt kontserdi- ja kongressikeskuse projekti. Hoone valmis 1971. aastal. Aalto kavandas Finlandiatalo tervikliku kunstiteosena. Ka hoone sisustus (lambid, uksekäepidemed, istmed ja muu) on Aalto ja tema büroo kavandatud.

Sotsiaalkindlustusameti (KELA) peakontorit (1953–1956) Helsingi kesklinna lähedal  peetakse Aalto üheks parimaks büroohooneks. 22 500 m² suuruses hoonekompleksis on 310 ruumi. Ka siin on sisekujundus Aalto ja tema büroo kavandatud. Siseruumides on arvukalt unikaalseid valgusteid, sisustust ning variatsioone varem teistel objektidel kasutatud mööblist. Fassaadimaterjalidena kasutati punast tellist, vaske ja musta graniiti. Siseruumides on kasutatud ka eri värvi savitelliseid.

Kohad, kus kohtuvad arhitektuur, maastik ja tööstus

Sunila tselluloositehas ja elamurajoon (1936–38, 1947, 1951–54) Kotkas on suurim Alvar Aalto algsetele plaanidele vastavalt teostatud kompleks. Aalto paigutas tehase kaljusele saarele ja hajutas elurajooni mandri poolele metsa sisse. Tegemist oli Soome esimese metsaäärse elurajooniga. Sunila elurajooni tegi eriliseks asjaolu, et isegi kõige väiksemates korterites olid kaasaegsed köögid, WC-d ja rõdud. See oli tööliskorterite puhul tol ajal Soomes uudne. Sunila on siiani harmooniline näide oma aja ühiskondlikult tundlikust ehitamisest ning ehitustehnika võimalustest ja saavutustest.

Villa Mairea Noormarkis (1939) projekteerisid Aino ja Alvar Aalto oma sõpradele Maire ja Harry Gullichsenile. Hoone on modernismiajastu üks märkimisväärsemaid eramaju ja kuulub Aalto parimate tööde hulka. Villa Mairea tähistab pöördepunkti rangest funktsionalismist väljendusrikka ja orgaanilise modernismi suunas. Soome metsadest inspiratsiooni ammutades kasutas Aalto looduslikke materjale ja korrapäratuid vorme, et luua hoone, mis tundub maastikuga tihedalt seotud olevat. Disain hägustab piire sise- ja välisruumi vahel, illustreerides filosoofiat, mille kohaselt arhitektuur ja loodus eksisteerivad harmooniliselt kõrvuti. Praegu tegutseb hoones Villa Mairea sihtasutus, mis tutvustab maja üldsusele, hoolitseb hoones säilitatava kunstikogu eest ning hoiab alal Maire ja Harry Gullichseni elutööd.

Kolme Risti kirikut (1955-1958) Imatras peetakse kõigist Aalto kirikuprojektidest kõige omapärasemaks. Ka kiriku sisustuse projekteeris Aalto büroo. Kirikus on Aalto  ühendanud nii praktilised kui esteetilised vajadused. Kiriku interjöör on kohandatav eri otstarveteks. Kiriku peasaali saab liigutatavate vaheseinte abil jagada kolmeks ruumiks, millest altariots koos oma püsipinkidega ning oreli- ja koorirõdudega on kõige püham. Kolme Risti kirik on tuntud oma rahuliku õhkkonna ja hoolikalt valgustatud ruumide poolest.

Säynätsalo vallamaja (1949-1952) Jyväskylä lähedal on Aalto üks imetletumaid töid. Linnuselaadsel hoonel on mitu funktsiooni. Hoone keskel asub kõrgendatud sisehoov, kust pääseb haldusruumidesse ja raamatukokku. Lisaks on hoones korterid valla ametnikele ning äritegevuseks üüritavad äripinnad. Bürooruumid toimivad tänapäeval kunstigaleriide ja näituseruumidena. Hoone läänetiivas asuvad endised omavalitsuse ametnike korterid on tänapäeval peamiselt majutusruumid. Peamine materjal nii fassaadidel kui avalikes siseruumides on punane tellis.

Suvel selgub, kas Aalto arhitektuuriteosed lisatakse UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sõltumata UNESCO otsusest näitab Aalto looming, et ilu, vastupidavus ja igapäevane funktsionaalsus võivad edukalt ühes kohas koos eksisteerida.

Aalto muusemuis Jyväskyläs tutvustab näitus „13 tarinaa humaanista suunnittelusta“ (13 lugu inimkesksest projekteerimisest) UNESCO maailmapärandi nimekirja esitatud 13 arhitektuuriteost lähemalt. Näitus on avatud 24. aprillist.-10. jaanuarini.2027.

Keskkonnameedia

Foto: Finlandiatalo Wikimedia Commons, CC-BY-SA-3.0